Читать книгу Kompass: noorte inimõigushariduse käsiraamat.2012. a. täielikult läbi vaadatud ja muudetud redaktsioon - Grupi autorid - Страница 6

Alates 1948. aastast on tehtud ja tehakse jätkuvalt palju tööd inimõigustealase hariduse edendamiseks. Inimõigustealase hariduse vormide paljusus on loomulik, sest eri inimesed näevad maailma erinevalt, koolitajad tegutsevad erinevates olukordades ning organisatsioonidel ja avaliku sektori asutustel võib olla erinevaid huvisid. Seega lähtutakse küll samadest põhimõtetest, kuid praktika võib olla väga erinev. Sellealasest õppest ja tegevustest ülevaate saamiseks on kasulik vaadelda, kuidas „inimeste ja ühiskonna organite” erinevad rollid ja huvid mõjutavad nende lähenemist inimõigustealasele haridusele, ning sellise hariduse sisu.

1993. aasta inimõiguste maailmakonverentsil deklareeriti, et inimõigustealane haridus on „kogukondade püsivate ja harmooniliste suhete edendamiseks ja saavutamiseks ning vastastikuse mõistmise, sallivuse ja rahu soodustamiseks möödapääsmatu”. 1994. aastal kuulutas ÜRO Peaassamblee välja inimõigustealase hariduse aastakümne (1995–2004) ning soovitas kõigil ÜRO liikmesriikidel edendada „üldist inimõiguste kultuuri loovat koolitus- ja teavitustööd”. Tänu sellele on valitsused teinud inimõigustealase hariduse edendamiseks rohkem jõupingutusi, peamiselt riiklike õppekavade kaudu. Kuna valitsused on huvitatud rahvusvahelistest suhetest, avaliku korra tagamisest ning ühiskonna üldisest toimimisest, käsitavad nad inimõigustealast haridust sageli vahendina, mis aitab edendada rahu, demokraatiat ja ühiskondlikku korda.

Õppekavad ja – tegevused, milles keskendutakse võrdse inimväärikuse edendamisele.

Euroopa Nõukogu eesmärk on luua kogu Euroopa mandril ühtne demokraatlik õigusruum, kus austatakse selle põhiväärtusi: inimõigused, demokraatia ja õigusriik. Seesugune väärtuskesksus kajastub kõigis inimõigustealase hariduse määratlustes. Näiteks Euroopa Nõukogu noorte inimõigustealase hariduse programmis lähtutakse soovist, et noored osaleksid aktiivselt kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustusprotsessides ja meetmetes, ning määratletakse inimõigustealast haridust järgmiselt:

„…õppekavad ja – tegevused, milles keskendutakse võrdse inimväärikuse1 edendamisele, koos muude kavadega, mille abil edendatakse näiteks kultuuridevahelist õpet, osalemist ja vähemuste võimestamist”.

Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse hartas (2010)2 määratletakse inimõigustealast haridust nii:

haridus, koolitus, teadlikkuse tõstmine, teavitamine, tegutsemisviisid ja harjutused, mille eesmärk on arendada õppijate teadmisi, oskusi ja arusaamu ning hoiakuid ja käitumist, et nad saaksid aidata kaasa üldise inimõiguste kultuuri ülesehitamisele ja kaitsmisele ühiskonnas eesmärgiga edendada ja kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi.

Esitatud on ka mitmeid teisi inimõigustealase hariduse määratlusi, näiteks Amnesty International’i oma:

inimõigustealane haridus on protsess, mille abil inimesed õpivad osaluspõhise ja interaktiivse õppetöö raames tundma enda ja teiste õigusi.

Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna inimõigustealase hariduse keskus toob oma määratluses eraldi esile inimõiguste seose nende inimestega, kes inimõigustealase haridusega tegelevad:

Inimõigustealane haridus on osaluspõhine protsess, mis sisaldab teadlikult välja töötatud, üldsusele suunatud harjutuste kogumeid, mille sisuks on inimõigustega seotud teadmised, väärtused ja oskused, mis võimaldavad inimestel saadud kogemusi mõtestada ning oma elu teadlikult suunata.

ÜRO inimõigustealase hariduse maailmaprogrammis määratletakse inimõigustealast haridust järgmiselt:

Haridus, koolitus ja teavitamine, mille eesmärk on üldise inimõiguste kultuuri ülesehitamine. Igakülgne inimõigustealane haridus ei paku ainult teadmisi inimõiguste ja nende kaitsmise mehhanismide kohta, vaid annab ka igapäevaelus inimõiguste edendamiseks, kaitsmiseks ja teostamiseks vajalikud oskused. Inimõigustealane haridus tugevdab suhtumist ja käitumisviise, mis on vajalikud inimõiguste tagamiseks kõigile ühiskonnaliikmetele.

Inimõigustealase õppe rahvaliikumine (People’s Movement for Human Rights Learning) eelistab kasutada inimõigustealase hariduse asemel väljendit inimõigustealane õpe ning rõhutab, et inimõigused on eluviis. Hariduse asemel õppe rõhutamisega juhitakse tähelepanu sellele, et inimõiguste avastamine ning nende igapäevaelus rakendamine on iga inimese jaoks individuaalne protsess.

Kultuur, kus inimõigusi õpitakse, nende järgi elatakse ning nende kaitseks „tegutsetakse”.

Ühiskonna muude organite hulka kuuluvad vabaühendused ja rohujuuretasandi organisatsioonid, mis enamasti on loodud eesmärgiga toetada vähem kaitstud rühmi, kaitsta keskkonda, jälgida valitsuste, ettevõtete ja asutuste tegevust ning edendada ühiskondlikke muutusi. Iga vabaühendus läheneb inimõigustealasele haridusele oma vaatenurga alt. Näiteks Amnesty International usub, et „inimõigustealane haridus on tingimata vajalik, et kõrvaldada inimõiguste rikkumise algpõhjusi, hoida ära inimõiguste kuritarvitamist, võidelda diskrimineerimise vastu, edendada võrdsust ning suurendada inimeste osalust demokraatlikes otsustusprotsessides”.3

2009. aasta oktoobris Budapestis toimunud noorte inimõigustealase hariduse foorumil „Living, Learning, Acting for Human Rights” märgiti, et praegusel ajal iseloomustab Euroopa noorte olukorda „ebakindlus ja ebastabiilsus, mis halvendab oluliselt paljude noorte võrdseid võimalusi olla kasulik ühiskonnaliige […] inimõigused, eriti sotsiaalsed õigused ja mittediskrimineerimine, näivad tihti olevat vaid tühjad sõnad või petlikud lubadused. Jätkuva diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse olukorrad ei ole vastuvõetavad ning neid ei saa sallida.” Foorumil osalejad keskendusid võrdsete võimaluste ja diskrimineerimise teemadele ning jõudsid ühisele seisukohale, et „inimõigustealane haridus peab suurendama teadlikkust sotsiaalse sooga seotud problemaatikast ja soolisest võrdõiguslikkusest. Samuti peab see sisaldama kultuuridevahelise õppe mõõdet; […] Me eeldame, et Euroopa Nõukogu […] tõstab vähemuste õiguste küsimused, sealhulgas sotsiaalse soo, rahvuse, usutunnistuse või tõekspidamiste, võimekuse ja seksuaalse sättumuse teemad olulisele kohale kõigis oma inimõigustealase hariduse programmides.”

Inimõigustealane haridus peab suurendama teadlikkust sotsiaalse sooga seotud problemaatikast ning sisaldama kultuuridevahelise õppe mõõdet.

Valitsused ja vabaühendused on inimõigustealase hariduse käsitlemisel sageli orienteeritud väljunditele ehk soovitud õiguste ja vabaduste teostamisele, samas kui haridusteadlased keskenduvad pigem väärtustele, põhimõtetele ja kõlbelistele valikutele. Teoses „Educating for Human Dignity” (1995) ütleb Betty Reardon: „Inimõigustealast haridust nähakse eeskätt sotsiaalse haridusena, mille aluseks olevad põhimõtted ja normid […] aitavad arendada suutlikkust teha kõlbelisi otsuseid ja võtta probleemküsimustes põhimõttelisi seisukohti ehk teiste sõnadega: kujundada välja terviklik kõlbeline ja vaimne hoiak.”4

Koolitajad, korraldajad, õpetajad ja teised vahetult noortega töötavad inimõigustealase hariduse praktikud mõtlevad sellest enamasti pädevuste ja metoodika kategooriates.

Inimõigustealane haridus seisneb inimõiguste tundmaõppimises.

Loodetavasti on eelneva põhjal selgeks saanud, et eri organisatsioonid, õppeasutused ning inimõigustealase hariduse osapooled kasutavad oma töös erinevaid määratlusi, mis lähtuvad nende filosoofiast, eesmärgist, sihtrühmadest või liikmeskonnast. Siiski valitseb ilmne üksmeel, et inimõigustealane haridus sisaldab kolme järgnevalt kirjeldatud mõõdet.

• Õppimine inimõiguste kohta: teadmised inimõigustest ehk sellest, mis need on ja kuidas neid kaitsta.

• Õppimine inimõiguste kaudu: arusaam, et inimõigustealase õppe kontekst ja korraldus peab olema kooskõlas inimõiguste alusväärtustega (nt osalus, mõtte- ja sõnavabadus jne) ning et inimõigustealases hariduses on õppimise protsess sama oluline kui õppe sisu.

• Õppimine inimõiguste nimel: õppijates kujundatakse oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, mis võimaldavad neil inimõiguste alusväärtusi oma elus teostada ning iseseisvalt või koos teistega inimõiguste edendamise ja kaitsmise heaks tegutseda.

Kui me eelnevast lähtudes mõtleme, kuidas inimõigustealast haridust pakkuda ning aidata inimestel inimõiguste kultuuris osalemiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid omandada, siis saab peagi selgeks, et inimõigustealast haritust ei saa „õpetada”, vaid see tuleb omandada kogemuste kaudu. Inimõigustealane haritus omandatakse muu hulgas ka praktilise kokkupuute kaudu inimõiguste teostamisega. See tähendab, et inimõigustealase hariduse pakkumise meetod ja koht peavad olema kooskõlas inimõiguste alusväärtustega; kontekst ja harjutused tuleb kujundada nii, et väärikus ja võrdsus oleksid nende lahutamatud osad.

Kompassis oleme pööranud erilist tähelepanu sellele, et ka kõige põnevamate ja mängulisemate meetodite puhul oleks nähtav nende selge seos inimõigustega, mis annab inimõigustealasele õppele usaldusväärsuse. Samuti on esitatud mitmesuguseid soovitusi võimalikeks tegevusteks.