Читать книгу Jäämurdja. Ants Antson - Gunnar Press - Страница 10

Antsoni ellu sekkus lapsepõlvest armas jäähoki, koolis võimutses mängu buum. 22. keskkooli põhikuuikus valvas väravat Rein Lainsoo, kaitses mängisid kapten Rein Lilla ja Rein Tammis ning edurivis Ants Vaino, Avo Viil ja Ants Antson. Tulevased hokikuulsused Lilla ja Vaino vahetasid kohad, kui ründerahmeldaja väsis. Lisaks neile tuli hiljem Eesti hokimeistriks Lainsoo, Viil aga kogus korvpallikulda ja Tammisest sai ENSV teeneline autosporditreener. Meeskonda juhendas Karl-Rudolf Sillak, kes oli kuulunud Eesti koondisse nii jalgpallis, jääpallis kui ka jäähokis.

1956. aastast alates tehti pealinnas puhas töö, kõiki vastaseid võideti, väravate suhe oli 80: 2. Pääseti Kohtla-Järvele Eesti koolinoorte esivõistluste finaalturniirile. Seal alistati narvalased 19: 3 ja raskes poolfinaalis Kohtla-Järve põlevkivi töötlemise tehnikum 9: 7. Finaalipäeval paukus 20-kraadine pakane, poisid toppisid ajalehed soojustuseks püksi. Favoriidiks peeti Jõgeva keskkooli, ent tallinlased jäid peale 12: 9.

Ants Antson teenis oma esimese aastaraamatutesse jõudnud tiitli jäähokimängijana. Kohtla-Järvel peetud Eesti koolinoorte meistrivõistluste finaalturniiri otsustavas mängus olid Tallinna 22. keskkooli poolel tegevad Rein Tammis (ees vasakult), väravavaht Rein Lainsoo ja Eugen Olle ning Ants Vaino (taga vasakult), Enn Ranne, Ants Antson, Avo Viil, Heino Roolaht, kaptenipaelaga Rein Lilla ja treener Karl-Rudolf Sillak.

Hokilahing Eesti parima kooli tiitlile on lõppenud ja põhikuuikud ühispildil. Taga vasakult Kaljo Merioja (Jõgeva), Rein Lainsoo (Tallinn), Rein Lilla (Tallinn), Märt Räli (Jõgeva), Ants Antson (Tallinn), Jaan Annus (Jõgeva) ja Avo Viil (Tallinn), ees Vello Saidla (Jõgeva), Jüri Vainomets (Jõgeva), Rein Tammis (Tallinn), Ants Orren (Jõgeva) ja Ants Vaino (Tallinn).

Sellest mängust tuleb Antsonile esimene kodumaine meistritiitel.

Antson lükkab rinna kummi: “Minu amet oli kollilöömine. Finaali viimase värava viskasin mina!”

Vaino jahutab Tiit Lääne kogumikus “Ants Antson” nimitegelase hokihoogu: “Ants mängis meie meeskonnas ja oli muidugi päris hea uisutaja. Hokimängijana ta siis midagi erilist ei olnud, kuid oli samal tasemel nagu teised. Meie pidime koos Lilla Reinuga kahekesi mängud ära tegema, teised poisid hoidsid rohkem seisu.”

“Nii jah, Vaino ja Lilla olid teistest peajao üle,” soostub Rein Tammis, kes on meeskonna ürikuid ja fotosid korras pidanud.

Mitmetes pallimängudes kooli esindanud Avo Viil ütleb: “Antson kuulus jäähokis kooli meeskonda, jalg-, võrk- ja korvpallis oli ta klassi nii viies-kuues käsi. Aga ta oli väga talisportlik! Kui küsitakse, mis klassivend Antsonist esimesena meelde tuleb, vastan nii: “Ta istus minu ees ja nokkis, vaikne nagu ta oli, pidevalt külmavõetud kõrvu.””

Kohtla-Järve 1956. Takso-Pobedasse siseneb esimesena Ants Antson, ju tema maksab.

Viil meenutab ühe soojaga lõpuklassi kirjandustundi, kus õpetaja Vladimir Majakovskit luges.

“Mina –

luuletaevast, armastusest suurest

hüppeks kommunismi

tiivad olen haaranud.”

Abiturient Antson oli kommunismi hüppajale poolihääli kaasa tundnud: “Oi, kui kõrge kukkumine …”

Kui Antson 1964. aastal maailma vallutas, rääkis ema, et poeg tegi esimese spordireisi just hokimängijana. “Küll siis oli muret, mida ühepäevasele võistlussõidule kaasa pakkida. Nüüd on ära vahel mitu kuud, teateid toovad vaid ajalehed ja harvad kirjad, muret on aga hoopis vähem.”