Читать книгу Jäämurdja. Ants Antson - Gunnar Press - Страница 7

Ants Antsoniga kogu koolitee ühes klassis astunud tulevane odaviskaja Vambola Poljakov teab, miks tulevane olümpiavõitja poisi- ja noorukipõlves staarina ei käitunud. “Ta ju polnudki staar! Ants rabeles kõvasti ja oli koolivõistlustel tegija, aga ülemäära silma ei paistnud. Tal oli kõikideks aladeks mõnevõrra annet. Plahvatuslikku kiirust nappis, ent koolivõistlusteks piisas. Pikki jookse võinuks ta meie kandis võita ka tagurpidi, aga igatahes polnud Kopli-ajal veel märki, et Antsult midagi eriti vägevat peaks ootama,” arutleb klassivend.

Pärast seitsmendat klassi sattus Poljakov koos Antsoniga 2. keskkooli ja sealt paari kuu pärast 22. keskkooli. “Ants tegi ikka paljusid spordialasid ja me mängisime koos eri võistkondades, aga tema kõrget lendu polnud nüüdki aimata. Eesti kiiruisutajate meistriks ta ju tuli, aga nii palju me maailmaspordist juba teadsime, et sel alal oli tipp eestlastest väga kaugel.”

Meistersportlase normi täitis Poljakov Antsonist isegi kaks aastat varem, 1959. aastal. Eesti medaleid, ühe kulla, neli hõbedat ja kaks pronksi, kogus ta 1960–1973. Tõeline “purakas” aga jäi viskamata, Charles Vallmann ja Mart Paama tegutsesid kõrgemal.

“Mul oli kodunt all Antsust palju kehvem põhi. Antsu peres oli kõik tipp-topp, toit kindlasti parem. Meie isa jõi ja ema tegi pikki tööpäevi, et lapsi hinges pidada. Laual oli sageli margariinileib, vahel harva muna. Niisuguse toitumise tagajärjed ilmnesid tõsisema sportimise alates kohe: nagu auru lisasin, tulid vigastused. Ometi oli just turvalisest kodust pärit Ants see, kes julges treener Olaf Olmanni soovitusel ja eestkostel suure väljakutse, Venemaale mineku, vastu võtta,” räägib Poljakov.

Kaluri 13 õhuaknast uudistab maailma Ants Antson – mitte staar, vaid kambajõmm.

“Ka mind kutsuti kord Moskvasse. Seal toideti spordimehi hästi ja baasid olid tasemel, aga kogu seltskond näis mulle täiesti talumatuna ja ma saabusin kiiresti koju tagasi. Hiljem olen mõelnud, et tulnuks vastu pidada. Söönuks korralikult, saanuks sõjaväelase palka ja vihtunuks mehiselt trenni teha. Küll siis oda lennanuks! Ants, näe, pidas Venemaal vastu ning see tõi koos tubli kehamootoriga suure edu! Siin, Eestis, olen kindel, poleks ta kiiruisutamises päris tippu jõudnud.”

Mõtteis noorpõlve naastes kinnitab Poljakov, et helgele peale ja spordisaavutustele vaatamata jäi klassivend Antson mõnusaks kambajõmmiks. “Täpselt, Ants oli kambajõmm, mitte staar!” jääb odaviskaja määratlusega rahule.

Väljaspool kooliseinu, hoovispordis, olid Ants ja Vambola sageli küll vastasleerides.

“Antsu punt elas pargi taga, poisid pärinesid Kopli mõistes peenema rahva seast. Meie – Ilves, Vallmannid, mitu motosportlast, vend Kalju, mina – elasime trammipeatuse kandis, olime lihtsam rahvas. Ning kolmas, päris liinidel elanud punt tähendas ikka hoopis midagi muud, seal oli üsna hull kontingent.

Võistlesime isekeskis kergejõustikus, üldse vist kõikidel mõeldavatel spordialadel. Pallimängudes jagunesime selgelt nendesse meeskondadesse, keda äsja eritlesin. “Liinid” olid kõiges viimased. Meie saime näiteks korvpallis “peenemast rahvast” tänu tehnikale ja taktikale jagu, aga jalgpallis käisid nemad meist vastupidavusega üle – see oli Antsoni, nende liidri koolkond.”

Nagu Antson, nii meenutab ka Vambola Poljakov hea sõnaga 26. kooli peamist võimlemisõpetajat Evald Teppandit. “Ta oli kehalise puudega, aga suure hingega spordimees, sütitaja. Lisaks põhitööle ajas ta meile TPI spordisaalis pühapäevadeks trenniajad välja. Ise kütsime ahju, et pesuks sooja vett saada.”

Teine kiitus läheb Heino Sehverile, Teppandi ametivennale, kes töötas 22. koolis. “Sehverita poleks minust vist odaviskajat saanud, ma jäänuks korvpalli juurde. Kooli kergejõustikuvõistlustel oli kavas granaadivise ja ma teadsin, et olen selles päris tugev. Staadion, kus pidime võistlema, oli selgelt väike. Ütlesin seda õpetajale ja kui ta mu üle naerma hakkas, virutasin granaadi üle tagumise aia. Sehver tõsines ja viis mu joonelt tunnustatud treeneri Ervin Uugi juurde. Uuk saatis mu proovimata ära – tal olevat niigi liiga palju õpilasi. Sehver ei jätnud jonni, tutvustas mind Aleksander Lohule. Lohk treenis mind sedavõrd, et aasta hiljem panin Uugi odapoistele kümne meetriga ära. Veel meenub Sehverist, et ta ei nõudnud spordipoistelt, nagu Antson, Rein Sprenk, Avo Viil ja mina, tundide vägisi kaasategemist. Mis trenniminejad me kohe pärast tugevat võimlemistundi oleks olnud! Kuid tundsin õpetajaid, kes programmist raudselt kinni pidasid ja spordipoisid poolväsinuna trenni saatsid.”

“Sehver oli spordifanatt ja hea jutumees ühes isikus, ta veenis poisse sporti tegema – mind ka,” lisab Antson.

Sõjajärgsel vaesel ajal oli kerge spordi juurde sattuda. Kuid Kopli poisid, mitte üksnes meistrid, vaid paljud teisedki, jäid spordi juurde kauaks. Kodustele platsidele koguneti pallilahinguid pidama veel täismeestena. Tiblad olid nende poolsaarel vandaalitsenud, aga sportlased olid ja on päritolu üle uhked. Kopli poiss – Eesti spordis tähendas see sõnapaar kaua kvaliteedimärki.