Читать книгу Jäämurdja. Ants Antson - Gunnar Press - Страница 15

Tallinna Lastestaadion, märts 1956. Ants Antson võtab peakohtunik Albert Vainolt vastu Spartaki noortevõistluste võitja auhinna.

Ants Antson võttis esimese kiiruisudiplomi vastu 4. märtsil 1955, kui võitis Spartaki uustulnukate võistluse. “Kui väikesena kaherattalisele jalgrattale istusin, hakkasin kohe sõitma, ju oli loomulik tasakaal hea. Ka 0,8 millimeetri paksune uisutera tähendas mulle esimesest hetkest piisavalt kindlat pinda. Mind võlus kiirus. Tuul viliseb kõrvus, kaval tehnika toimib, keha on heas vormis – kui kiiruisutajal kõik klapib, saab sõidust tõelise rahulduse!”

Kopli poiss Antson oli kiiruisutamises õnnelik.

Tulevase olümpiavõitja esimene kiiruisudiplom.

Uisus meeste, takistusjooksus noorte meistriks

Uisuradu pruugiti Eestis 19. sajandi eelviimasest kümnendist. Meistrivõistlusteni jõudsid kiiruisutajad varem kui teiste alade sportlased, nimelt 1910. aastal. Mehed uisutasid tookord Snelli tiigil kaks distantsi, mõlemad – 500 m täpselt minutiga ja 5000 m 10.34,0ga – võitis Tallinna Valvaja staar, suur spordikorraldaja ja mitmekülgsuse etalon Artur Kukk. Naiste esimeseks meistriks krooniti 500 meetri 1.39 eest Emma Uhl. Traditsioon kandus edukalt läbi käredate külmade ja suurte sulade. Liigse külma pärast polnud meistrid iial selgitamata jäänud, sula suutis hukata vaid 1925. aasta võistlused. Neljal aastal: 1919 ja 1943–1945 ei lasknud võidu uisutada sõda.

Eesti 43. meistrivõistlused peeti 2. ja 3. veebruaril 1957 nn väikese mitmevõistlusena Tallinna Lastestaadioni 250-meetrisel rajal. Debütantide sekka kuulus abiturient Ants Antson.

Riia Daugava staadionil harjutavad Ants Antson ja veel Eestit esindav Toivo Kauniste (taga).

1955. aasta MM-pjedestaali ülaastmel seisab Antsoni iidol Sigvard Ericsson. Tema paremal käel on hõbe Oleg Gontšarenko ja vasakul pronks Boriss Šilkov – esimesest sai kommentaator, kes Antsonisse alati soojalt suhtus, ja teisest Antsoni treener.

500 m võitis 52,1-ga favoriit Toivo Kauniste, Antson oli 52,6-ga teine. 3000 meetris olid nad teistest taas üle, aga Antson (5.53,5) sõitis kuus ja pool sekundit kiiremini, tõustes liidriks. Uuel päeval sai Kauniste (2.45,5) 1500 meetris Antsonist (2.45,8) napilt jagu, kuid 5000 m ei jätnud kahtlust, kes on kes. Antson lõpetas 10.15,3 ja Kauniste 10.21,5-ga. Punkte, tegelikult miinuspunkte, koguti 228,313 ja 229,416.

Hooajatabeleid juhtinud ja üleliidulistes laagrites osalenud Kauniste vastu ei tundnud Antson aukartust. Ta muheleb: “Toivot kutsusime Kõrvikuks. Tal oli läkiläki alati nõnda peas, et klapid laperdasid harali.”

Tiitlivõidu iluveaks peeti üheksakordse meistri Nikolai Matvejevi puudumist. Selleks ajaks 33-aastasel sportlasel oli kalduvus kaaslasi sõimata ja vajadusel kätega kallale minna. Parajasti oli tal võistluskeeld.

Eesti kauaaegne parim jalgrattur ja kiiruisutaja Nikolai Matvejev. Koduselt uisutroonilt tõukas Matvejevi maha Ants Antson.

KUIDAS ARVUTADA PUNKTE

Punktide arvestamine on natuke tülikas, aga igatahes arusaadav. 500 meetri iga sekund lisab punkti: näiteks aeg 42,5 toob ka 42,5 punkti. Kümme korda pikemal 5000 m distantsil jagatakse sekundite arv kümnega, 1500 meetris vastavalt kolmega, 10 000 meetris 20-ga ja 3000 meetris kuuega. Kellel on pärast liitmist kõige vähem punkte, see on võidumees – nii et sisuliselt on tegemist hoopis miinuspunktidega.

Matvejev oli pigem jalgrattur, kes võitis viis Nõukogude Liidu kulda, osales Helsingi olümpial (1952) ja Rahutuuril (1954), tuli 35 korda Eesti meistriks. Kiiruisutamises polnud tõeline tipp tabatav.

“Matvejev oli krimiminevikuga julm vend. Kui rattavõistlustel tundis, et keegi segab, virutas pumbaga. Ta ei seltsinud kellegagi, võistlusi valis. Võimalik, et ta oli sel aastal veel minust kiirem,” ütleb Antson.

“Mul endal … Poisikese värk, hea meel oli. Äkki läkski hammas verele? Tahtsin võidutunnet ikka ja jälle kogeda.

Tundsin, et kui Olmanni mitte arvestada, polnud mul Eestis kelleltki enam õppida. Kauniste oli väikest kasvu, hoopis teise sõidutehnikaga. Ning kui sa teistest juba tehniliselt üle hakkad olema, võid ju õppida ainult seda, kuidas uisutada ei tohi.”

Olmann ja Antson koostasid terveks suveks treeninguplaani, et olla uuel talvel valmis Matvejevi rünnakut tõrjuma.

Antsoni sisemine innustaja oli rootslane Sigvard Ericsson ehk Sigge, kellest tõi teateid raadio. Suurel areenil tegid ilma venelased, kuid Ericsson tuli 1955 Euroopa ja maailma absoluutseks meistriks, võitis 1956 olümpiamaratoni. Tema edu kinnitas põhjala uisutajate võimekust.

18-aastane Antson teadis, et seisab pika tee alguses. Eakaaslased olid kaugel eest ära. Olgu muud, aga soomlane Juhani Järvinen, kah 18, lõpetas EM-i viiendana, sõitis 1500 m Antsonist üle poole minuti kiiremini. Ent Eesti meister ei mürgitanud meelt kahtlustega. Tähtis oli end uisurajal hästi tunda ja teine spordijärk täita.

1957. aastal, kui Antson esimest korda Eesti meistriks tuli, astus Östersundis MM-troonile norralane Knut Johannesen. Tulevikus said neist konkurendid.

Eesti koolinoorte spartakiaadil, ühtlasi koolinoorte meistrivõistlustel, võitis Antson 1500 m takistusi 4.48,8-ga. Hõbeda sai Jaan Kiho ja pronksi Tšikini teine õpilane Peeter Mardna. 3000 ja 1500 m jooksus oli Antson teine (9.12,6) ja kolmas (4.21,0).

Mardna kiindus samal suvel sõudmisse, tuli varsti Eesti meistriks ja pääses liidu koondisse. Hilisem kuulus arst ja sporditegelane mäletab jooksuajast: “Ants oli suur südamlik poiss, tal polnud staarikalduvusi. Head tulemused koos spordiarmastuse, töökuse, laitmatute elukommete ja viisaka käitumisega tegid temast noortele eeskuju.”

Antsoniga ühel ajal kiiruisutamisse jõudnud Mai Männiste, kes tuli veel Valdini nime all Eesti meistriks nii kiiruisutamises, jalgrattasõidus kui ka käsipallis, sõnastab nii: “Ants oli täiesti normaalne kutt. Kui hakkas liidu laagrites käima, püsis ikka samasugusena, ei mingit ülbust. Tegi meiega kõik kaasa nii trennis kui ka muus elus. Näitas meile Vene laagrites õpitud nippe, selgitas nende mõtet. Uisutasime sageli rivis Antsu kannul, püüdes liigutusi jäljendada.”

Baltimaade esinumbriks

1. jaanuaril 1958 jõudis letile Spordileht. Esimene tähtis uudis oli maletaja Paul Kerese liidrikohale tõusmine Hastingsi turniiril. Seitsmelt inimeselt uuriti, millest nad aasta alates mõtlevad. Tegevsportlastest sai sõna Ants Antson, justkui oleks aimatud, et ta on meie järgmine olümpiavõitja. Pealkirja all “Uisuradu!” tegi noormees misjonitööd, selgitas spordijuhtidele, mida uisutamiseks vaja on.

Ants Antsoni sõnavõtt Spordilehe avanumbris. Tõsi, Eesti meistri nimi on valesti kirjutatud.

Veebruari algul peeti Tallinna ja Tartu matš. Antson valitses neljast võistlusmaast kolme, 5000 meetris kaotas Matvejevile. Harald Mähar kirjutas Spordilehes: “Mis torkas silma mulluse vabariigi tšempioni Antsoni sõidu juures? Vaatamata tugevale treeningule on tal jäänud silmapaari vahele sõidutehnika. Selle puudujääke ei suuda aga kunagi kompenseerida ei jõud ega vastupidavus. Antson hilineb tõuke sooritamisega, libisedes liiga kaua kahel jalal enne tõuke alustamist.”

“Tuhka Mähar sellest midagi taipas, ju ta kirjutas, mida Olmannilt kuulis,” ümiseb Antson. “Eks me Olliga õiget tehnikat otsisime. Treener sai aru, kus selge varu on, aga ei osanud lahendust pakkuda.”

Eesti meistrid selgitati kuu keskel Elvas. Plaanitud avapäeval sadas paduvihma, rajale ei saanud astudagi. Tartu ilmajaamast öeldi, et tulekul on järsk külmalaine. Algust lükati päeva võrra edasi ja Antson kaitses tiitlit nii, et oli parim kõikidel distantsidel. Matvejev kaotas viie punktiga!

Eesti meistrivõistluste 3000 m takistusjooks. Kulla saab siin vasakpoolsena liikuv Enn-Märt Maasik ja hõbeda juhtiv Rein Leinus. Takistuselt laskuv Paul Tamm jääb neljandaks, sest laseb lõpus mööda tema ja liidri vahelt paistva Ants Antsoni.

Hea treeneri ja targa inimese Olaf Olmanni 70. sünnipäeval laekus tema õpilastelt kingitus, kus on jäädvustatud kogu kamp. 1 – Ants Antson, 2 – Elmar Liinev, 3 – Mai Valdin, 4 – Urve Sarv, 5 – Virve Abolin, 6 – Einart Alus, 7 – Eva Kärmas, 8 – Valli Madalik, 9 – Juhan Anupõld, 10 – Toomas Kirss, 11 – Maie-Reet Mäevere, 12 – Jüri Lagle, 13 – Silvi Laurits, 14 – Virve Jaagus, 15 – Inge Zekul, 16 – Heino Saar, 17 – Urvi Zekul, 18 – Tamara Brõnova, 19 – Ants Saks, 20 – Milvi Kadarpik, 21 – Aili Kittus, 22 – Osvald Tukman, 23 – Evi Vainumets, 24 – Kadri Dõsjatova, 25 – Toivo Kauniste, 26 – Liina Kreek, 27 – Ivi Drell.

Hooaeg lõpetati Riia Mežaparkis Läti ja Eesti matšiga. Kuus varasemat duelli olid lätlased võitnud, nüüd jäid eestlased peale.

Spordileht kirjeldas Mežaparki olusid: “Esimene tutvumine selle uisurajaga jättis petliku mulje. Peeglina sädeles 400 m pikkune ringrada. Kuidas sa siin püsti seisad, arutati, kui oldi jääl esimest korda “liugu lasknud”. On ju meie kiiruisutajad harjunud kodus sõitma üle “kivide ja kändude”.”

Antson täiendab: “Mežaparkis oli asfaldile valatud mõnusalt kiire jää. Kahju, et Eestis midagi sellist ei suudetud!” Ta ise oli matši parim, järgnesid lätlane Feliks Leitis ja Matvejev. Leedus uisutati nadilt, seepärast sai Antsonist Baltimaade esinumber. Nii jäi kümneks aastaks.

Kergejõustikus olid Antsonile tähtsad kesksuvel Tallinnas toimunud Nõukogude Liidu meistrivõistlused. “Jooksin 3000 meetri takistuste finaali. Hubert Pärnakivi, kes oli just püstitanud võimsa Eesti rekordi 8.54,4, jäi kõrvale. Ta oli puhtas 5000 meetris hõbeda saanud ega näinud takistustes medalivõimalust. Veel pärast viiendat ringi olin kõvas kambas, siis kukuti veetakistusel hulgakesi ja rütm läks sassi. Lõpetasin viimasena, mis oli ka mu õige koht. See võistlus tähendas ju ülepea mu esimest õiget meeste takistusjooksu.”

Eesti meistrid selgitati tavatult hilja, septembri teisel poolel, kui Olmann oli uisutajad juba musta maa treeninguteks kokku kutsunud. 3000 m takistusjooksu järel tõusid isiklike markidega pjedestaalile Enn-Märt Maasik (9.21,6), Rein Leinus (9.25,6) ja Ants Antson (9.37,6).

Treener Olmann, estraadil ka koos Valgrega

Olaf Olmann (1927–2003) pühendas tööelu spordile. Ta oli kiiruisutamises Eesti meistrivõistluste 11. kohaga piirdunud, ent aitas jalgrattatreenerina hoolealused kõrgesse klassi ja kiiruisus rajas Eesti koolkonna.

“Oll oli huvitav ja intelligentne kuju, rahuliku loomuga visa korraldaja, põnev rääkija, anekdoodivestja. Ta oli pedagoogiks loodud, oskas meid kambas hoida. Kahekümnest tema juurde kogunenud tüdrukust-poisist üheksa jäi uisutajaks – see on ülihea näitaja! Meil oli oma ansambel ka, Oll ise mängis kihvtilt trumme,” kiidab Antson. Ta lisab, et Olmann oli trummarina musitseerinud koos suurkujudega, nagu Raimond Valgre, Felix Mandre, Arved Haug, Peeter Saul, Emil Laansoo, Valter Ojakäär, Uno Loop. Olmann käis selle seltskonnaga tihedalt läbi, Peeter Sauliga olevat vahetanud ka sportlikke kingitusi: Saul sai pika teraga kiiruisud ja Olmann dirigendi noorpõlvetarbed ehk poksikindad.

“Kiiruisutamises Olli tehnikaõpetus ju teab mis kõrgel tasemel polnud, aga ta valdas vabalt saksa keelt ja tõlkis trennimaterjale. Sporditeadusest rohkem määrasid treeninguid siiski võimalused ja inspiratsioon. Oll tunnistas endale, et tema lagi hakkab mu võimsuse kasvades ette tulema, ta otsis lahendust.”

Antson puhkeb Olmannist rääkides äkki naerma: “Oi, Ollile meeldisid noored naised! Olin isegi pahane: mis ta meie tüdrukuid vahib, vahtigu omavanuseid!”

Koolkonna looja Olaf Olmann.

Olmann hindas naistes peale nooruse sportlikkust. Esimene abikaasa Eha Olmann, neiuna Roosmägi (sündinud 1932) oli Eesti 400 m jooksu meister. Kooselust kiiruisutaja Milvi Ringiga (1936) sündis tütar Kerttu Olmann-Mõis, kes jooksis neiuna Eesti medalite vääriliselt sprinti. Eesti malemeister Monika Tsõganova (1969) kinkis Olmannile kolm last: Maria, Karl-Olafi ja Kullari.

“Kindlasti polnud Oll seelikukütt, ehkki ta meile meeldis,” sõnab Mai Männiste, kes Olmanni käe all Eesti esinumbriks tõusis. “Olime sõjaaja lapsed, paljud meist kasvasid isata, minugi isa võtsid venelased vangi. Oll oli meile isa eest. Tal oli tohutu silmaring, suur lugemus, pillimänguoskus, bioloogiaharrastus – ta lummas. Pikkadel sõitudel võis ta õpetlikku rääkida millest tahes. Ja huumorisoon oli nii paigas, et ta rääkis iga teema köitvaks. Poisteansambel, tüdrukute laul, tants, suusamatkad, alkoholivabad sünnipäevad tema kodus – me ei tulnud viinavõtu pealegi! –, jõulud-näärid. Unustamatu! Poisid teritasid meile uiske, meid pani Oll poistele norra mustriga kindaid kuduma. Kui me ise valimisega toime ei tulnud, siis Oll määras, kes kellele teritab ja koob. Viimane kui tüdruk sai kudumise selgeks.