Читать книгу Jäämurdja. Ants Antson - Gunnar Press - Страница 5

Seitsmeklassiline 26. kool, kus Antson 1946. aastast õppis, asus poolsaare vastaskaldal, liinimajade taga mere ääres. Sellest pole alles vundamendijälgegi. Spordikuulsus osutab: “Sarnaseid maju siin jätkub.” Nähtav rääm võtab õõnsaks, ei tundu meie sajandisse ega Eestisse kuulvat. Jumalast ja linnavõimudest hüljatud paika võib Tallinna pärapõrguks kutsuda küll.

“Sportimisvõimalused olid Koplis ühtekokku väga head, aga meie koolis tõesti algelised. Võimlat polnud, klassides seisid mõned võimlemisriistad. Talviti jooksime ja hüppasime koridoris. Suusatada võinuks, kuid enamikul polnud ju lihtsaimatki varustust.”

Antson pöördub mere poole ja veab käega laia kaare. “Vaat siit loopisime kive merre! Igal vahetunnil pildusime, õlg läks aina tugevamaks, viskeliigutus nõtkemaks.”

Jah, see mereäär on käinud läbi paljudest spordilugudest, muutunud legendiks. Uskumatu, et pisikoolist võrsus neli Eesti odaviskemeistrit!

Kõige ees liikus odaviskajana Harry Vallmann, kes tuli kolm korda Eesti ja kaks korda Nõukogude Liidu meistriks ning hõivas 1950. aasta maailmatabelis kuuenda koha. Tema 71.66 kuulutati liidu rekordiks, kuid maailmamehe Gustav Sule sõjaeelsele Eesti rekordile jäi see neli meetrit alla.

Ronald Ilves piirdus Eestis ühe odaviskekullaga, eri alade medaleid tõi ta liidu koolinoorte meistrivõistlustelt. Ilves osutas meie spordile teene, kutsudes päristrenni noorema Vallmanni, Charlesi.

Charles Vallmann käis Gustav Sule tulemustest juba üle, nihutas Eesti rekordi 82.26-ni, võitis kuus Eesti kulda ja viis üleliidulist hõbedat-pronksi. 1958. aastal pääses ta Stockholmi EM-ile ja oli maailmatabeli esikümnemehena ka medalitaotleja, ent leppis 12. kohaga. Charles Vallmannist sai Antsonile spordimehe kuvand.

Neljandana 26. kooli poisina tuli Eesti odaviskemeistriks Antsoni klassivend Vambola Poljakov, see juhtus 1967. aastal. Kooli ennast polnud siis enam olemas, küllap sirgunuks sealt muidu odaviskajaid edaspidigi.

26. kool ei piirdunud nelja odavisketähe ja kiiruisutamise olümpiavõitja kasvatamisega. Näiteks Vambola Poljakovi noorem vend Kalju tuli Eesti vasaraheitemeistriks, kodunt kaugemal lõi läbi mitu mootorratturit.

Charles Vallmann, kes pärast karjääri lõppu mõnda aega Nõukogude Liidu koondist treenis ja kaua muud sporditööd juhtis, meenutab: “Kivipildumine oli kooliesisel tõesti igapäevane. Viskasime võidu ja vahel oli panuseks rikkamate poiste lõunasöök – mulle, vaese pere lapsele, oli sellest otsest kasu. Antson jäi kõva käega poisina silma isegi mulle kui viis aastat vanemale. Arvan teadvat, et ta viskas hiljem oda 56–57 meetri kanti, see on mitteodaviskaja kohta väga tubli. Ants proovis kõiki mõeldavaid alasid, aga mis peamine, ta käis pidevalt jooksmas. Nägin, et sealt tuleb sportlane, ega eksinud.”

Antsoni selle aja meenutus jõudis 1964. aastal Innsbrucki olümpiaraamatusse. “Õppisin 26. algkoolis IV klassis. Tollal lõpetas kooli Charles Vallmann. Minu esimeseks sportlikuks elamuseks oli kooli lõpupäev, kus Charlesile kui kooli parimale spordimehele anti auhinnaks nahast võrkpall. Siis tärkaski mõte, kas ka mina ei võiks endale saada sellist palli …”

Kopli poiste spordilukku läks Antson odaviskajana veidral moel, nimelt õnnestus tal kord Tallinna Polütehnilise Instituudi ehk TPI staadionil kõrgepingeliin tuksi keerata. “Kolme traadiga liin jooksis osaliselt staadioni kohal, aga nii kõrgel, et olin alati selle alt läbi visanud. Ühel pühapäevahommikul sain oda eriti hästi teele: väga pikk vise tulnuks, kui liin poleks ette jäänud. Oda ühendas kaks traati ja kukkus söestunult murule. Traadid sadasid samuti alla, süüdates raja puitäärise. Õnneks oli kellaaeg nii varane, et muu rahvas veel ei liikunud. Helistasime kodunt parandajad välja ja lõpuks ei tulnud muud jama, kui et odast olin ilma.”

“See kõrbenud ja krussis oda seisis hulk aega meie kuuri all,” tunnistab toonane spordikaaslane Toomas Kirss Antsoni jutu tõeseks.

Nüüd, 2014. aastal jätkab Antson aga giidina Kopli sportimisvõimaluste tutvustamist, liikudes kiviviskeareenilt kodu poole.

Spordiplatsi kutse oli vägev, aga vanaema imelisi lõunaid Ants naljalt vahele ei jätnud.

“Siin, tehnikaülikooli, tolleaegse nimega TPI nurga taga oli põhjatu järsu nõlvaga mägi, meie keeli Pajakas. Eesti ajal oli sealt kruusa ammutatud, masinad jäid venelaste tulles sinnapaika. Pajakas me siis suuskadel laskusime, hooplesime, kes on kõvem poiss. Mul purunes pilbasteks vast kolm-neli suusapaari. Hea, et määrdeid polnud, muidu kasvanuks kiirused ja rusude vahel võinuks hulle õnnetusi juhtuda.

TPI-il oli võimla, mida meil sageli kasutada lubati. Kui kasvasime ja spordist üha enam tuld võtsime, usaldas siinne võimlemisõpetaja härra Sule meid täielikult. Üks saalivõti seisis minu taskus, saime sisse alati, kui saalis muud õpet või trenni polnud. Õigustasime härra Sule usaldust ega lõhkunud iial midagi.

Vanaema ja onu Lembit, kes Ants Antsonile esimesed uisud tõi.

Kooli juurde rajati 1950. aastate algul, suuresti tudengite enda kätejõul 250-meetrise jooksuringiga staadion, sellel tegime kõiki kergejõustikualasid. Kümnevõistluses tulin hiljem pedagoogilise instituudi meistriks, ka TPedI rekord oli vist minu nimel. Vaid teivashüpe ei tahtnud klappida. Minusuguse teibad olid jäigad ja libedad, mingeid kleepaineid polnud, sülitasid pihku ja läks. Kord pääsesid käed lahti, sadasin kolmelt meetrilt käpuli liivakasti. Juhtum jäi kõrvade vahele, kartus ei kadunudki.

Palli mängisime praeguse Süsta pargi väljakutel, need olid heas korras.

Ja lõpuks oli meiepoolse kalda äär ujumiseks, uisutamiseks, jäähokiks, ka suusatamiseks suurepärane. Muide, Bekkeri sadama juures võis ujuda isegi päris pontoonide vahele loodud basseinis, millel oli pikkust umbes 20 ja laiust 10 meetrit. Siin oli liivane põhi. Kivine oli minu kodu pool, seal käisime ahinguga kalal. Haugi ja ahvenat oli palju, isegi angerjas polnud haruldane. Ema saatis mind siia mitte nagu kalale, vaid lihtsalt kala tooma.”

Toomas Kirss meenutab: “Suletud meretsooni pääsesime nii hokit mängima, uisurada lahti lükkama kui ka kala püüdma, sest piirivalvurid ei taibanud poisse karta. Tõsi, Antsu majas elanud Osvald Tukmanil tuli enda ehitatud jääpurjekad küll piirivalvuritele loovutada. Ja poolsaare teisel küljel lasti üks 12-aastane kutt, kes depoo juurest uisutama läks, igaks juhuks maha. Pärast selgus, et oli “oma”, sissetoodud vene perest pärit. Kala oli palju tänu Saksa hiigeldokile ja seal seisnud allveelaevadele, vesi oli madal ja põhi rohtu kasvanud. Kord sai Ants viiekilose haugi. Iseäranis osav oli ta ahinguga angerjat püüdma. Meie ahing? Hahaa, see tähendas kuut kokkuseotud kahvlit! Kui venelased 1953. aasta sügisel oma doki ära viisid, olid rohi ja angerjad ühe suvega läinud.”

Koduteed võinuks poisikesed ju pikalt käia, aga õigupoolest ei kulunud koolist tulekule vist viit minutitki, kiire oli. Kott nurka ja pärast lõunasööki kohe merele või staadionile! Kui teised poisid juba ootasid, võis lõuna vahele jääda.

Merejää pani olümpiavõidule aluse. Kuni jää oli lumevaba, mõõdeti plats paika, tõsteti kivid väravateks ja hoki võis lahti minna. Oli sadanud, algas mängupäev lumerookimisega. Hokivaba külma talvepäeva naljalt ette ei tulnud, poiste uisuvilumus aina kasvas. Pikateralise kiiruisuga olnuks merejääl keeruline, aga selliseid polnudki. Ettevalmistuseks sobisid lihtsamadki liikumisvahendid ning siit sirgusid Eesti uisueliiti Ants Antson, Osvald Tukman, Ants Saks, Toomas Kirss.

“Meil polnud pealtvaatajaid vajagi, peaasi, et punt koos oli!” rõõmustab Antson.

“Esimesi uiske saades olin vast seitsmene. Onu Lembit, ema vend, kes meie lähedal elas, leidis need vist keldrist. Need olid nurmised ehk firma Nurmis Sport uisuterad, mis seoti nööridega tavalise talvesaapa alla. Pärisuisud hankis isa, kui Kroonlinnas tööl käis. Ju ta nägi, kui väga uisud mind rõõmustaks. Isa tõi Leningradist ka nahkpalli. Ega ta mu spordiharrastuse vastu suurt huvi tundnud, oli lihtsalt rahul, et mul on tegevust, mis ei lase pätiks minna. Ta ise olevat noorpõlves pikka maad jooksnud, rääkis isegi maratonist.”

Kaksikud Helgi ja Ants, koolis ka konkurendid.

Antsonite maja ja veepiiri vahel levitanud sealaut üsna vänget lehka, aga veepiiri pidi kolm versta sörkides jõudis Stroomi supelranda ja metsaradadeni.

“Mõõtsin endale juba poisikesena Stroomi metsa kolmekilomeetrise raja, kus end ikka tagant sundisin, ka hiljem pärissportlasena. Jooksuaeg andis täpselt teada, millises vormis olen,” mäletab Antson. “Valetaksin, kui ütleksin, et mul olid kõrged ja selged sportlikud eesmärgid. Ei olnud. Ma ei tegelnud üldse spordifilosoofiaga. Me lihtsalt lustisime, enamasti värskes õhus – lustisime end terveks ja tugevaks. Suviti olin vahel ema töökoha kaudu Palmses pioneerilaagris, kuigi ma pioneer polnud. Need olid päris sportlikud laagrid, ja süüa saime hästi, nagu lihakombinaadi laagri kohta ju arvata võibki. Sealt teenisin esimesed diplomid, lüües kinni jooksud – mida pikemad, seda parem! – suure ülekaaluga.”

Charles Vallmann lisab spordiajaloolise faktina, et Kopli poiste sporti edendas ka Ivan Dratšov, hiljem võrkpalli-Kalevi liidu meistriks tüürinud mees. Spordirahva seas lihtsalt Vanjaks kutsutud Dratšov rajas vabast ajast platsi, tõmbas võrgud paika, tutvustas tavalistele poistele mängusaladusi – nõnda, et hiljem tulid nood ise nii platside, võrkude kui ka mänguga toime. Enamgi, fanaatik Dratšov selgitas kõigi alade sportlaste kehalise ettevalmistuse tähtsust. Ta sättis puudealuses üles turnimistorud ja näitas kätte treenimisviisid. Mõni ime, et sportimist maailma mõnusaimaks ja tähtsaimaks tegevuseks pidav Antson päevavalges vaid söögiaegadeks koju sattus!

“Helgiga olime lähedased nagu õde-vend ikka. Päris pisikestena mängisime koos, aga siis valis tema nukud, mina uisud ja pallid. Edaspidi pigem jälgisime teineteise käekäiku. Oli suur kaotus, kui Helgi 59-aastasena kopsuvähki suri. Isa oli sama tõvega lahkunud enne 65. sünnipäeva …”

Ants elas end sportides välja, õega polnud muud konkurentsi, kui et vahel õppimises. Algul ei olnud sedagi, sest Helgi oli viieline, Ants aga leppis koolipoisinumbritega. Kui tema hinded tänu heale peale paranema hakkasid, tärkas huvi. Kolmed kadusid, neljasid jäi aina vähemaks, tekkis lausa sportlik tarve õest mööduda. “Nutsin, kui Helgile alla jäin!” tunnistab Ants. Aga seitsmendas klassis jõudis kätte seegi päev, kui ta Helgi omast parema tunnistuse tõi.