Читать книгу Jäämurdja. Ants Antson - Gunnar Press - Страница 14

1954. aasta lõpul astus Antson Mitšurini, praeguseks taas Wismari tänava staadionil esimest korda kiiruisurajale ning poordide ja tõeliste väravatega hokiväljakule. Siin süttis armastus, kasvas kirg.

Tavaliselt algas Olmanni tollaste uisunoorte jäähooaeg Koplisse viiva tee ääres, Sitsi mäel kõrguva Balti manufaktuuri juures või Lasnamäe paeaukudes.

“Sitsis olid suured saviaugud ehk tiigid, kus palke leotati. Tuul ajas palgid alati ühte tiigiserva, ülejäänud vesi jäi vabaks. Sügavust oli neil veekogudel nii vähe, et juba esimesed külmad tõid jääkaane,” meenutab Antson.

Kui pakast lisandus, läks jäässe Toompea lossi kunagisest vallikraavist moodustunud Snelli tiik. “Uisurada kulges kogu tiigi ulatuses. Ühes otsas sai nats kurvi sõita, teises tuli kohapeal ümber pöörata ja hoog uuesti üles võtta. Pikkust oli meie rajal natuke üle kilomeetri,” räägib Antson.

Järgmiseks tuli Harku järv. Lumisel ajal sõitsid kiiruisutajad trenni, labidad kaenlas, ja lükkasid jää puhtaks – see töö läks soojenduse ette. Kui vaja, tehti jäässe auke ja valati konarlik pind veega üle, saadi libedam rada.

“Seejärel pääsesime Kadriorgu, sealne rada mahtus vast platsile 40 x 30 meetrit,” jätkab Antson. “Tähendab, sõitsid nagu üht lakkamatut kurvi. Ja hiljem imestati, kust ma nii hea – kirjutati ka, et maailma parima! – kurvisõidutehnika sain. Asja kurvem pool on see, et vanaduses on vasak jalg paremast oluliselt kehvem, see elas ju kunagi kogu keharaskuse all.”

Õnnistatud päevad olid käes, kui talv Mitšurini tänavale jõudis. “Terve vutiplats valati jääd täis. See oli hea koht! Kella kolmest viieni käis meie trenn, tööpäeva lõppedes lasti linnarahvas tritsutama, väljak oli valgustatud ja puupüsti rahvast täis!”

Olmann suutis spordijuhtidele augu pähe rääkida: ka Lastestaadionile valati jää, raja pikkus oli 250 meetrit. Antson selgitab: “Raja valamine käis tihti nii, et vesi lasti auto paagist välja ja loodeti, et see külmub – spetsmasinaid polnud.”

Nii tegid kiiruisutajad endale 1950. aastatel jäärada. Ühel pildil sebib tuletõrjevoolikuga Aavo Nurm.

Jääd valati ka Komsomoli staadionil, aga Antson kirub Kalevit, oma Spartaki-järgset spordiühingut: “Sellel rajal oli kehv jää!”

Vahelduva eduga kattis jää Dünamole kuulunud Kadrioru staadioni, kuid Antsoni mäletamisel kergejõustiklased nurisesid. Uisutajate rajatrajektoor ei kattunud jooksjate omaga ja muru sai talviti kannatada.

Tallinna uisutajate lähim ja armastatuim laagripaik oli Aegviidu-Nelijärve. Purgatsi järve rajal selgitati korduvalt isegi Eesti meistreid, kuigi pealtvaatajaid polnud. 400-meetrilist rada puhastasid-lappisid sportlased ise.

“Ühegi raja puhastamine polnud imeasi. Vahel, kui Lastestaadionil läks lumekiht paksuks, oli seda keeruline käsitsi kühveldada. Otsisime linna pidi lumetõrjemasinaid, aga nendel oli ju tänavatel tähtsamat teha. Ometi ei mäleta, et me jää olemasolul – peitus see siis nii sügavale lume alla kui tahes – trenne ära jätnuks!”

Ka Tallinnast kaugel asus tähtsaid uisuradu.

Sõja eel oli uhke uisukants Tartu, kus võisteldi Raadil, Kalevi staadionil ja Emajõel. 1929–1939 korraldasid Eesti meistrivõistlusi üksnes tartlased. Pärast sõda, 1952. aastal uisutati tiitlite eest Tamme staadionil.

Elutähtsaks keskuseks kasvas Elva, sealne 333-meetrine rada kulges tavaliselt Arbi järvel. “Elvas oli alati, põhiline ilmaga võitlemine, ükskõik millisel aastal. Muidu oli hea rada,” meenutab Antson. “Austasin põlist rajameistrit Richard Antonit sedavõrd, et lükkasin kord Elva-võistlusel osalemiseks Sverdlovski koondiselaagri alustamise hilisemaks, mind noominud vene treenerid saatsin kuradile.”

Richard Anton oli entusiast. Vajadusel rakendas ta hobuse suure plaadi ette ja tugev loom vedas raja lumest puhtaks. Vahel olid pätid uisuraja lambid ja lüliti katki peksnud, aga pirnid vahetati ja neid tohtis kogu ööpäevaks põlema panna. Rippuvad traadiotsad tuli ühendada ja trenn võis alata.

Legend räägib, et kord, kui ilm ei lasknud rada järvele teha, valas Anton jää staadionile. Läti kalamehed, kes Elvas igal talvel sikuskapüügil käisid, teadsid täpselt: hea püügikoht on uisuraja keskel. Seal staadionil nad siis puurisid, kuni punase savi ja liivani jõudsid ning häbiga kodu poole punusid.

Sillamäel oli 400-meetrine päris kiire jää, seal sõideti rekordeid. Sillamäelased said nii uisutajatelt kui ka vaatlejatelt eriti kõvasti kiita 1963. aastal, kui olid valmistanud Eesti–Läti matšiks ja Eesti meistrivõistlusteks vinge raja.

Lõpuks võitis Antson oma seitsmest Eesti absoluutse meistri kullast neli Elvas ja ühe nii Tallinna Lastestaadionil, Aegviidu-Nelijärvel kui ka Sillamäel.

Elva suur rajameister Richard Anton.