Читать книгу Jäämurdja. Ants Antson - Gunnar Press - Страница 12

Kui Antson 1957. aastal Eesti uisumeistriks tuli, hindasid koolisõbrad seda kõrgelt. Ometi oleks 22. keskkooli parimaks sportlaseks hääletatud ilmselt Rein Sprenk.

Sprenk käis algul Antsoni klassis, aga jäi korra istuma. “Sport polnud süüdi. Mu vanemad lahutasid ja vaim sai räsida!” selgitab hilisem õppejõud. Sprenk püstitas mais 1957 nii kuulitõukes kui ka kettaheites Nõukogude Liidu noorterekordi. Seitsmekilose kuuli 15.68 viis juba Eesti meeste paremikku.

Kuulitõuge oli Eesti ala. Esimestel EM-võistlustel jätkus kulda vaid eestlastele: Torinos 1934 võitis Arnold Viiding ja Pariisis 1938 Aleksander Kreek. Aastatel 1947–1951 käis Heino Lipu jaks Euroopa rekordist üle kuus korda, teda punavõim suurvõistlustele ei lasknud. 1954. aasta EM-ilt Bernist tuli Heino Heinaste pronksiga.

Rekordite eel oli Sprenk õppimise korda saanud. Ta jätkas kooliteed ladusalt pedagoogilise instituudi lõpetamiseni välja, asudes sealses kehakultuurikateedris tööle kolm aastat enne diplomi saamist. Õppejõuks Sprenk jäigi, ta koolitas mõnda aega ka Antsonit.

Kuulitõukaja-kettaheitja Rein Sprenk.

Sprengi tähelendu sai näha kevadel-suvel 1960, kui ta veel 21-aastasena uuendas kolm korda Eesti rekordit ja teenis liidu hõbeda. Rooma olümpial andis täpselt tema tippmark 17.90 neljanda koha, ent Sprenki koondisse ei võetud. “Vaimustus lahtus, motivatsioon hääbus,” tunnistab Sprenk. “Eestis võitsin edaspidigi, aga õppimine, töö, abielu ja laps olid kuulitõukest oluliselt tähtsamad.”

Asjatundjad uskusid, et Tokyoks 1964 olnuks Sprenk paar meetrit tugevam. Tokyos andis medali 19.39. Tähendab, 1953. aastal 22. keskkooli 8.b klassis ühist teed alustanud spordipoisid Antson ja Sprenk võinuks 1964. aastal vabalt kahekesi olümpiamedalil olla!

“Olime mitmekülgsed spordipoisid kõik, mina tagusin esiti rohkem võrkpalli. Antsuga koos vutti lüües nägin tema annet kõige lähemalt, teadsin varakult, et ta on paljuks suuteline. Kergejõustikutrennis puutusime vähe kokku, aga võistlustel nägin tema kui jooksja perspektiivi. Seda enam üllatas Antsu alavalik. Kiiruisutamine?!” Sprenk on tänaseni hämmeldunud.

“Noor Ants inimesena? Mis ma öelda oskan – olime lihtsalt mõnusad kutid, kes tegid sporti hingega. Normaalsed inimesed olime.”

Antsoni ja Sprenki klassivend Eugen Olle meenutab, et kord mõõtnud kaks kanget spordipoissi vahetunnis poksivõimeid, ikka kinnastega ja puha. Antsonil tulnud üks löök iseäranis hästi välja, Sprenk saanud kõvasti vastu nina. Keevaline Sprenk oli näinud määruste rikkumist, haaranud maast pika võimlemispingi ja astunud sellega Kalevipoja kombel vehkides Antsoni poole õigust mõistma. Teised karanud vahele ja neil vajunud suu lahti, kui nägid, millise vaikse hellusega rahunev vägimees raske pingi põrandale tagasi paigutas.