Читать книгу Jäämurdja. Ants Antson - Gunnar Press - Страница 4

Antson kasvas Kopli poolsaare selles osas, mida ise Tallinna pärapõrguks nimetab. Tema elu ja saavutused on olustikuga lahutamatult seotud.

Kopli oli kaua tallinlaste meelispuhkepaiku, ent 20. sajandi hakul muutus kõik. Venemaa keisririik otsustas pärast Tsushima merelahingu kaotamist üles ehitada uue sõjalaevastiku. Aastal 1911 kuulutati Tallinn laevastiku baaslinnaks ja Kopli poolsaarele hakati rajama hiigelkompleksi – Vene-Balti laevaehitustehast.

Peagi alustas tellimuste täitmist Bekkeri laevatehas. Suur töölisasulatega piirkond oli sündinud. Üksnes Vene-Balti tehase hingekirjas seisis 7500 töötajat, suletud tootmisala väravate ette oli rajatud põhjalik taristu. Trammiliin avati 1915.

1917. aasta sõjakeerises evakueeris Venemaa suurema vara ja vajalikud töötajad. Eesti Vabariik leidis sündides eest Kopli, mida ilmestasid lagunevad ning rüüstatud elu- ja tootmishooned. Poolsaar korrastati kahe kümnendi jooksul väärikaks piirkonnaks, mille elanikkond jõudsalt kasvas. Koplis tegutses Tallinna Tehnikaülikool, jalgu said alla ettevõtted. Kunagised tootmishooned olid muutunud ladudeks, seal hoiti isegi riigi viljavaru.

Ema Eesi ja isa Artur, alatised laulupeolised. Pojale pioneeriräti hankimist ei võetud ses peres jutuks.

Kui Ants ja Helgi Antson 11. novembril 1938 ilmale tulid, kolis noor pere Kopli vasakkaldale avarasse merevaatega korterisse. “Linn eraldas uhke elamispinna tänu sellele, et olime kaksikud,” arvab Ants vanemate meenutuse põhjal teadvat.

Ent maailmasõda juba käis, Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid olid sündimas. Peagi ilmusid taas kohale venelased, sel korral Nõukogude Liidu omad, ja algas enneolematu lagastamistöö.

Peagi jõudis pärale sõda ise ja Koplist sai strateegiliselt eriti tähtis paik. Antson, kes elas Kaluri, tollal veel Vene-Balti tänavas, teab neist aegadest värvikalt rääkida. Sõjajubedused salvestusid pisipoisi mällu kustumatute pildiridadena.

“Meilt vaadatuna otse üle Kopli lahe Kakumäe rannas tulistasid sakslased madalal kihutanud Vene lennukit. Täistabamuse saanud lennuk plahvatas ja sadas leegitseva kivina merre.

Meie pommivarjend asus kodunt mõnesaja meetri kaugusel, tehnikaülikooli keldris. Sõime õhtust – mäletan isegi, et vasikaliha kõrvitsasalatiga –, kui pommitamine algas. Lidusime elu eest varjendisse, vanaema jooksis üksi, Helgi oli ema ja mina isa kukil.

Mäletan meredessante. Tankid sõitsid kaldast 50–60 meetri kaugusel laevalt maha, tulid vee alt pikkamisi nähtavale ja roomasid kaldale.

Sakslaste garaažid igasuguste põnevate masinatega, ka nende amfiibtankidega, seisid meie maja vastas. Sõjamehed viskasid nalja ka. Kui mu jalgrattalt kett maha tuli, lõi üks sakslane kannad kokku, saluteeris “Heil Hitler!” ja sättis keti paika.

Paarisaja meetri kaugusele jäi Kopli rahvamaja, kus asus kord venelaste, kord sakslaste staap. Igas auastmes sõjaväelasi saalis meie kandis kogu aeg.”

Erilist hirmu ei osanud väikemees tunda. Ju näis sõda elu lahutamatu osana, kogetud rahuaeg oli liialt lühikeseks jäänud.

Pärast sõda nägi Tallinna kesklinna suunalt poolsaarele liikuja suurest Kopli tänavast paremat kätt kurva kuulsusega Kopli liine. Barakilaadsetes majades elasid lihttöölised, valdavalt venekeelsed muulased. Perede käsutuses olid paremal juhul toapugerikud, kõike muud jagati koridoris, mille uksed viisid ühisköökidesse, ühispesuruumidesse, ühiskemmergutesse.

Kopli tänavast vasakule, Antsonite poolele, jäid tollase mõiste järgi vaat et luksushooned. Neis elasid eeskätt Balti laevaremonditehase insenerid, meistrid ja muud tähtsamad tegelased.

“Need eri pooled suurt ei suhelnud,” meenutab Antson. “Poisid isegi ei kakelnud omavahel, sest meie poolel oli venelasi piisavalt ja rahvusprobleemi ma teravana ei mäleta.”

Saare kaugem piirkond oli mõistagi pilkude eest peidetud ja range valve all. Seal remonditi sõjalaevu, tegutses tehas nr 890, mille ehitusel ja mehitamisel kasutati ida poolt suurel hulgal toodud tööpataljonlasi. Peagi nimetati tehas erakordse konspiratiivsusega ümber, sellest sai postkast nr 1083.

Üks kuldsete kätega töömees, keda punavõimud suletud alal kasutada mõistsid, oli Antsu ja Helgi isa Artur. Valgast pärit neljaklassilise haridusega mees oli laevatehases töötanud ka eelmiste võimude ajal. Nüüd oli ta üks neist valituist, kes saadeti Kroonlinna sakslastelt võetud trofeeallveelaevu remontima.

“Isa haaras kõike tehnikasse puutuvat lennult. Oma töö kõrvalt koolitas ta seal tehastes noori välja, selle eest maksti hästi,” mäletab Antson. “Isegi minu geenidesse sattus mingit tehnikataju, mõnekümne aasta pärast tegin oma Volga mootorile ise kapremondi.”

Kaluri 13 õuepoolsest küljest. Veranda olnud pere meelispaik.

Järvamaal kasvanud ema Eesi-Erna oli sõja ajal lihaladu juhatanud, sealt siis vasikaliha pere söögilaual. Temagi säilitas ameti, töötades edaspidi Tallinna lihakombinaadi ühe filiaali laojuhatajana.

“Lihapuudust polnud meil ega sugulastel iial, egas ma muidu nii suureks poleks kasvanud,” naerab Antson. “Kombinaadist said juhtivtöötajad osta kogu kaupa odavamalt kui see poodidesse, põhiliselt Leningradi, müüki läks. Ema tähtsamaid ülesandeid olnud kontrollida, et lihunikud ja muud asjamehed lihatooteid spetsiaalsetes vöödes värava taha ei toimetaks.”

Kodune majapidamine, eriti söögitegu, püsis emapoolse vanaema Juuli õlul. Tema polnud iial palgatööl käinud, sest kaasa Hermann teenis heal tasemel tislerina piisavalt. “Suur köök, praeahjuga puupliit ja mu vanaema superkokana toimetamas – see oli vägev vaatepilt. Mulle meeldis vanaema askeldusi vaadata. Sealt jäi endalegi söögitegemise harjumus külge.”

Artur Antson oli nõukogude võimule nii tähtis töömees, et suur korter jäeti tema pere käsutusse. Küll selle vahega, et ühte tuppa majutati tulnukas, keda Ants “kellegi KGB-lasena” määratleb. Maja Kaluri 13 on tänaseni alles.

“Sõjajärgsed talved olid külmad ja kütet nappis. Magasime kõik viiekesi ühes toas: vanaema, ema-isa, meie Helgiga. Vana teenijatuba seisis tühjana, sinna tohtisin mingil ajal fotoharrastuseks pimiku teha. Kopeerisin eestiaegseid fotosid, müüsin neid jõulude ja muude pühade ajal postkaartideks, teenides tibake taskuraha.”

Ants vaatab aastal 2014 majaesisel heldinult kolme kõrget kastanit ja selgitab, et neid olnud omal ajal seitse, puukesed ulatunud talle rinnuni. Ta teeb tiiru ümber maja, näitab, millistes korterites elasid sõbrad Ants Saks ja Osvald Tukman. Näitab verandat, Antsonite pere meelispaika, ja võsastunud ala, mida kunagi katsid põllulapp ja aedviljapeenrad. Kostab lainete laksumist.

Vanaema Juuli ja õde Helgi.

“Meri paistis siia loomulikult kätte. Randa, kus vasakule jäi Bekkeri sadam ja paremale Vene-Balti sadam, oli paarsada meetrit lipata. Alles hiljem ehitasid venelased maju vahele ja merevaade kadus.”

Ants Antson elas aadressil Kaluri 13 olümpiavõiduni ehk aastani 1964 ja teab, et sõja otsesed jäljed olid visad kaduma. “Venelased lohistasid vist 1946. aastal Bekkeri muuli lähistele poole tohutust reisilaevast “Jossif Stalin”. Too oli 1941. aastal sõjaülesannet täites venelaste oma miinide otsa sõitnud. Käisime poistega jääd pidi ilmaimet vaatamas, üsna õudne hakkas, sealt olid laibadki koristamata. Kui vanaema meie uurimisretkest kuulis, sain elu ainsa keretäie, küll üsna sümboolse.”

Peagi saabus uut vaatamist: venelased tõid Saksamaalt sõjasaaki. Euroopa suurim ujuvdokk peaaegu sulges Kopli lahe. Dokis seisid remonti või lammutamist ootavad Saksa päritolu allveelaevad.

Kopli poisikesed olevat mõõtnud mehemeelt: kes söandab kevadisel jääl kaldast kõige kaugemale lahesuu poole minna? Antson kuulunud mehiseimasse tiimi, kelle murdunud jääpank paraku merele kandis. Auhinda ei tulnud siiski postuumselt vastu võtta, appi tulid rannakalurid.

26. koolist võrsus odavisketähti, siin seisab vasakul Antsoni suur eeskuju Charles Vallmann ja paremal klassivend Vambola Poljakov. Nende vahel on tartlane, kahel olümpial võistelnud Mart Paama.