Читать книгу Komtuuri tapmine - Харуки Мураками - Страница 4

Kui ma täna lühikese lõunauinaku järel silmad avasin, nägin enda ees ilma näota meest. Ta istus toolil diivani vastas, millel lebasin, ja põrnitses mind kujuteldavate silmadega olematus näos.

Mees oli pikka kasvu ja tal olid seljas samad riided mis siis, kui teda viimati nägin: peas laiaäärne must kübar, mis varjas poolenisti ta ilma näota palgeid, ja seljas pikk tume mantel.

„Tulin, et sa minust portree teeksid,” ütles näota mees, kui oli veendunud, et ma olen ikka ärkvel. Tal oli madal, monotoonne ja tuhm hääl. „Sa lubasid seda teha, mäletad?”

„Mäletan. Aga tookord ei olnud mul paberit käepärast, seetõttu ei saanud ma teid joonistada,” ütlesin ma. Ka minu hääl oli monotoonne ja tuhm. „Hüvituseks andsin teile pingviiniamuleti.”

„Jah, see on mul praegugi kaasas,” ütles ta ja sirutas parema käe välja. Tal oli väga pikk käsi ja peos hoidis ta plastist pingviinikujukest. See oli ripats, mida saab amuletina mobiiltelefoni külge riputada. Ta lasi amuletil klaasist kohvilauale kukkuda, nii et kostis kerge kõlksatus.

„Annan selle tagasi, küllap läheb sul seda vaja. See väike pingviinitalisman peaks kaitsma sulle olulisi inimesi. Aga vastutasuks tahan, et teed minust portree.”

„Ma pole kunagi näota inimest joonistanud,” olin kimbatuses.

Mul kurk hirmsasti kuivas.

„Kuulsin, et sa oled suurepärane portretist. Ja üldse – ükskord on ikka esimene kord,” ütles näota mees naerdes, või vähemalt tundus mulle, et ta naeris. See naer kostis õõnsalt nagu tuulevilin koopasügavikust.

Ta võttis peast kübara, mis oli poolenisti varjanud ta nägu. Seal, kus oleks pidanud olema nägu, polnud midagi, ainult aeglaselt keerlev piimjas udu.

Tõusin püsti ning tõin ateljeest visandiploki ja pehme pliiatsi. Siis istusin diivanile, et näota mehest portreed joonistada. Aga ma ei teadnud, millest alustada või kust kinni hakata. Igatahes polnud seal midagi peale tühjuse. Kuidas ma küll peaksin kujutama eimiskit? Pealegi muutis tühjuses keerlev piimvalge udu pidevalt oma kuju.

„Sa parem kiirusta,” ütles näota mees. „Ma ei saa siia eriti kauaks jääda.”

Süda mu rinnas tuksles tuimalt. Aega ei ole, pean kiirustama, mõtlesin ma. Kuid mu pliiatsit hoidev käsi peatus poolel teel, vähemagi kavatsuseta liikuda, justkui oleks käsi randmest tuim. Nagu ta ütles, oli inimesi, keda pidin kaitsma, ja ainus, mis ma nende heaks teha sain, oli joonistada. Ometi ei suutnud ma kujutada näota meest. Jõllitasin nõutult pidevalt liikuvat udu. „Kahju küll, aga aeg on otsas,” ütles näota mees veidi aja pärast. Näota mehe suust paiskus välja valge udujuga.

„Oodake palun! Üks hetk veel …”

Mees pani pähe kübara, mis varjas taas poole ta näost. „Külastan sind millalgi jälle. Võib-olla siis suudad sa mind joonistada. Seniks jätan pingviiniamuleti enda kätte hoiule.”

Seejärel näota mees kadus. Ta haihtus hetkega õhku nagu udu, mille ajab laiali äkiline tuulehoog. Temast jäid maha vaid tühi tool ja klaasist kohvilaud. Pingviiniamulett oli laualt kadunud.

Näis, nagu oleks see olnud üürike unenägu. Kuid ma teadsin väga hästi, et see ei olnud uni. Kui see oleks olnud unenägu, oleks pidanud olema unenägu ka see maailm, milles ma elan.

Võib-olla ma kunagi oskan tühjust portreteerida. Nii nagu suutis üks kunstnik lõpetada maali, millel nimeks „Komtuuri tapmine”. Kuid selleni jõudmiseks oli mul vaja aega. Ma pidin aja enda kasuks tööle panema.