Читать книгу Komtuuri tapmine - Харуки Мураками - Страница 5

Maist kuni uue aasta alguseni elasin mäe otsas kitsa oru servas. Suvel sadas orupõhjas vahetpidamata vihma, kuid mujal, väljaspool orgu, oli enamasti selge ilm. Seda põhjustas ookeanilt puhuv edelatuul. Kui niisked pilved, mida tuul endaga kaasa tõi, mäenõlvast üles tõusid, hakkas vihma sadama. Maja oli ehitatud just oru piirimaile, seepärast oli sageli nii, et maja ees oli selge taevas, aga tagaaias sadas paduvihma. Alguses tundus see kummastav, ent lõpuks, kui sellega harjusin, näis kõik kuidagi loomulik.

Ümberkaudsete mägede kohal hõljusid madalad pilvesagarad. Kui tuul puhus, triivisid pilvesiilud ebakindlalt mäeküljest mööda nagu ringiuitavad minevikuvaimud, kes otsivad kadunud mälestusi. Mõnikord tantsiskles lumivalge vihm hääletult tuules otsekui kidulumi. Tuul puhus siin peaaegu alati, seega sain suvel läbi mõnusalt ilma konditsioneerita.

See oli väike vana maja, kuid aed selle ümber oli üsna suur. Kui ma lasin aial omasoodu olla, kasvas rohi kõrgeks ja puhmaste varju asus elama üks kassipere, aga kui aednik rohu maha niitis, kadusid kassid ära. Ilmselt läks neil seal elu ebamugavaks. See oli triibuline kassiema kolme pojaga, selline karmi ilmega ja niivõrd kõhnuke, et paistis vaevu hinges püsivat.

Maja oli ehitatud mäetippu ja edelasse jäävalt terrassilt paistis metsa vahelt ribake ookeani. Näha oli vaid pesukausi suurune veeloik, kõigest killuke hiiglaslikust Vaiksest ookeanist. Tuttava kinnisvaramaakleri sõnul muutis vaade kasvõi sellisele väikesele ookeaniribale maa väärtust üsna palju, ehkki mul oli täiesti ükskõik, kas ma näen ookeani või mitte. Kaugelt vaadates paistis see tükike ookeani vaid nagu üks tuhmhall tinatükk. Miks inimesed tahavad niiväga merd näha, oli mulle arusaamatu. Mulle meeldis pigem vaadelda ümbritsevaid mägesid. Mäed teisel pool orgu muutsid pidevalt oma ilmet, vastavalt aastaajale ja ilmale. Nendest igapäevastest muutustest ei saanud mul kunagi küllalt.

Tol ajal tegime abikaasaga oma abielule lõpu ja allkirjastasime ametlikult ka lahutuspaberid, kuid pärast seda juhtus nii mõndagi ning me otsustasime hakata uuesti koos elama.

Seda ei ole lihtne mõista, kuid selle, mille põhjus ja tagajärg ei olnud selged isegi mitte meile endile, võiks kokku võtta täiesti tavapärase väljendiga, et me „üritasime vana suppi üles soojendada”. Ehkki üheksa kuud, mis jäid me esimese ja teise kooselu vahele, laiutasid sügava lõhena me vahel nagu maakitsusesse kaevatud kanal.

Üheksa kuud – kas see oli lahusolekuks pikk või lühike periood, seda ei oska ma hästi hinnata. Tagantjärele tundub see aeg mulle mõnikord lausa igavik, mõnikord aga justkui üksainus silmapilk. See mulje muutub iga päev. Midagi pildistades pannakse sageli sigaretipakk selle kõrvale, et mõõtkava oleks lihtsasti hoomatav, aga sigaretipakk minu mälupiltide juures kord venib, kord tõmbub kokku – täpselt nii, nagu parasjagu tuju on. Näib, et see, mis peaks olema stabiilne ja kindel mõõdupuu, liigub ja muutub mu mälu piires nagu asjad ja sündmused, mis on pidevas liikumises ja muutumises või vastanduvad üksteisele.

Siiski ei tähenda see, justkui kõik mu mälestused teiseneksid või veniksid ja tõmbuksid kokku oma suva järgi. Põhimõtteliselt on mu elu kulgenud rahulikult, järjekindlalt ja üldse ratsionaalselt. Kuid need üheksa kuud olid sõnulseletamatult kaootilised. See periood oli minu jaoks mitmeski mõttes erandlik, tavatu aeg. Olin kui ujuja keset rahulikku merd, kes haarati äkitselt, justkui eikusagilt tekkinud salapärasesse keerisesse.

Kui ma neid sündmusi meenutan (kirjutan selle aastatetaguse sündmustejada üles nii, nagu seda mäletan), siis mõnikord on juhtunu põhjused ja tähtsus, perspektiiv ja seosed erinevad ning need muutuvad ebakindlaks või muudavad oma loogilist järjekorda kohe, kui kasvõi hetkeks neilt pilgu kõrvale pööran. Sellegipoolest tahan anda kõik endast oleneva, et jutustada see lugu võimalikult järjepidevalt ja loogiliselt. Võib-olla see mul ei õnnestu, kuid üritan siiski jääda oma paika pandud hüpoteetilise mõõdupuu juurde nagu abitu ujuja, kes haarab juhuslikult vees hulpivast puurondist.

Kui ma olin majja sisse kolinud, ostsin endale kohe odava kasutatud auto. Auto, millega seni sõitsin, oli juba praktiliselt vanarauaks muutunud, seega oli tarvis uut. Sest kui elad üksi maakohas, eriti mägedes, on autot iga päev vaja sisseostude tegemiseks. Läksin Odawara äärelinna Toyota kasutatud autode keskusesse ja leidsin sealt hea hinnaga Corolla universaali. Müügimees ütles, et see on õrnsinine, aga pigem näis autovärv kahvatu nagu haige ja kurnatud inimese näonahk. Läbisõitu oli sel vaid 36 000 kilomeetrit, kuid auto oli kunagi avarii teinud, seepärast sain hinnast kõvasti alla tingida. Tegin proovisõidu ka ning pidurid ja rehvid tundusid korras olevat. Kuna kiirteele mul eriti asja ei olnud, siis sellisest sõiduriistast mulle täiesti piisas.

Maja rentis mulle Masahiko Amada, mu kunagine kursusekaaslane kunstiülikooli päevilt. Ta oli minust kaks aastat vanem ja üks vähestest, kellega ma läbi käisin. Kohtusime aeg-ajalt ka pärast ülikooli lõpetamist. Ta jättis ülikooli järel maalimise, läks tööle reklaamiagentuuri ja hakkas tegelema graafilise disainiga. Kui ta kuulis, et olen naisest lahku läinud ja mul pole kuhugi minna, võttis ta ühendust ja küsis, et kas ma ei tahaks tema isa majas elada ja sellel silma peal hoida. Tema isa oli kuulus nihonga maalikunstnik Tomohiko Amada, kel oli Odawara äärealale jäävates mägedes maja, mida ta kasutas ka ateljeena. Pärast abikaasa surma elas ta seal kümmekond aastat rahulikus üksinduses, kuid hiljuti oli tal diagnoositud dementsus ja ta viidi Izu-Kōgeni pansionaati, mistõttu maja oli seisnud juba mitu kuud tühjalt.

„Maja on küll mäetipus ja asukoht kõige mugavam ei ole, aga seal on vaikne ja rahulik, seda võin sulle sajaprotsendiliselt garanteerida. Ideaalne keskkond maalimiseks, miski ei sega,” ütles Masahiko.

Pakutud rent oli nominaalne.

„Kui maja on tühi, siis see laguneb, keegi võib sisse murda või selle põlema panna. Oleksin palju rahulikum, kui keegi seal sees elaks. Rent oleks sümboolne, sest kui ma pinna eest sinult midagi ei küsiks, tunneksid end ilmselt ebamugavalt. Kuid hoiatan – võib juhtuda, et pean sul paluma lühikese etteteatamisega välja kolida.”

Mulle see sobis. Asju pole mul niikuinii kunagi olnud rohkem kui ühte väiksemat sorti kaubikusse mahub. Nii et kui ta tahab, et välja kolin, saaksin seda kasvõi järgmisel päeval teha.

Kolisin majja sisse pikkade pühade ajal mai alguses. See oli euroopalik ühekordne maja, mida võis pidada pigem väikeseks õdusaks maamajaks, kuid üksikule inimesele oli see piisavalt avar. See asus metsavahel ühe madalama mäe tipus ning isegi Masahiko ei teadnud, kus täpselt jookseb krundi piir. Aias kasvas suur mänd, mille jämedad oksad hargnesid igasse suunda. Aias oli siin-seal kive, kivilaterna kõrvale oli istutatud uhke banaanipuu.

Nagu Masahiko oli öelnud, oli seal tõepoolest vaikne mis vaikne. Aga kui ma praegu seda aega meenutan, siis ei saaks küll väita, et miski mind seal ei seganud.

Selle umbes kaheksa kuu jooksul, mil ma elasin orus ja naisest lahus, olin ma intiimsuhtes kahe naisega. Mõlemad olid abielus, üks minust noorem ja teine vanem, ning mõlemad käisid mu kunstiklassis.

Haarasin juhusest kinni, tegin ettepaneku (ehkki tavaliselt ma seda ei tee, sest olen loomult häbelik ega ole harjunud selliste asjadega) ja mitte kumbki mulle ära ei öelnud. Ma ei tea küll, mis põhjusel, aga tol hetkel tundus nende naiste voodisse meelitamine minu jaoks lihtne ja igati mõistlik tegu. Ma ei tundnud mingeid süümepiinu, et meelitasin endaga magama kellegi, keda õpetasin. Nendega intiimsuhetesse astumine näis niisama normaalne, kui tänaval mõnelt võõralt kella küsida.

Esimene, kellega magasin, oli suurte mustade silmadega ligi kolmekümneaastane kogukas naine. Ta rinnad olid väikesed ja puusad kitsad. Tal oli kõrge laup, kaunid sirged juuksed ning ta väikest kogu arvestades suured kõrvad. See naine polnud just tavapärane iludus, kuid ta näos oli midagi iseäralikult huvipakkuvat, mida kunstnik meelsasti maaliks (ma olen tegelikult kunstnik ja tegin temast mõned visandid ka). Lapsi tal ei olnud ja abikaasa oli eragümnaasiumis ajalooõpetaja, kes teda kodus peksis. Mees ei saanud koolis vägivalda tarvitada ja küllap seepärast elas ta oma meeleheidet välja kodus, aga näkku ta naist ei löönud. Koduvägivald tuli ilmsiks siis, kui ma naise alasti kehal nägin siin-seal sinikaid ja arme. Talle ei meeldinud, et teised seda näevad, seepärast tegi ta alati toa pimedaks, kui riidest lahti võttis.

Erilist huvi tal seksi vastu ei olnud. Ta vagiina polnud kunagi piisavalt niiske ja kui peenise sisse panin, kaebas ta valu. Tegin alati pika eelmängu, kasutasin libestit, aga kasu ei midagi – tal oli kohutavalt valus ja ta ei suutnud seda varjata. Vahel ta seksi ajal isegi karjus valust.

Sellegipoolest tahtis ta minuga seksida, või vähemalt ei olnud see talle vastumeelne. Ei tea küll, miks? Võib-olla ta tahtiski valu tunda või vajas just naudingu puudumist? Aga võib-olla oli see hoopis mingil moel enese nuhtlemine – inimesed ju otsivad elus erinevaid asju. Kuid oli üks asi, mida ta ei otsinud, ja see oli intiimsus.

Ta ei tahtnud minu juurde tulla ega ka seda mitte, et mina tema juures käiksin, seepärast sõitsime me alati autoga ühte motelli ookeani ääres ja seksisime seal. Me saime teatud ketirestorani parklas kokku, jõudsime päeval kella ühe paiku motelli ja lahkusime sealt enne kolme. Ta kandis alati suuri päikeseprille ka siis, kui ilm oli pilves või sadas vihma. Ent ühel hetkel ta enam kohtumispaika ei ilmunud ja maalitundi samuti mitte. Nii lõppeski me lühike ja sündmustevaene afäär. Kokku olime vahekorras vast neli või viis korda.

Teine naine, kellega mul oli suhe, elas õnnelikku perekonnaelu. Vähemalt mulle näis, et pereelus ei tunne ta millestki puudust. Kui ma õigesti mäletan, siis oli ta tollal neljakümne ühe aastane, niisiis viis aastat minust vanem. Ta oli lühikest kasvu, kütkestavate näojoontega ja alati maitsekalt riides. Ta tegi üle päeva joogat, mis hoidis ta kõhulihased kenasti trimmis. Ta sõitis punase Mini Cooperiga ning selle uhiuue auto sädelus paistis selgel päeval kaugele ära. Tal oli kaks tütart, kes käisid kallis erakoolis Shōnanis. Ka ta ise oli sellesama kooli lõpetanud. Naise abikaasa oli mingi firma juht, kuid ma ei küsinud, millise (mõistagi ei tahtnudki ma seda teada).

Miks ta minu jultunud ettepanekust seksida ära ei öelnud, ma ei tea. Võib-olla mõjus mu keha tollal justkui mingi ligitõmbav magnet ja võib-olla tõmbas see tema vaimu (kui nii võib öelda) nagu lihtlabast rauatükki enda poole. Aga võib-olla polnud sel midagi pistmist ei vaimu ega külgetõmbejõuga, vaid juhtumisi otsis ta puhtfüüsilist ergutust ja mina olin juhtumisi lähim mees, kes oli saadaval.

Mida iganes ta ka otsis või lootis, siis tookord mulle tundus, et suutsin ta igati loomulikul ja sihikindlal moel ära rääkida. Näis, et temagi võttis ettepanekut sellist suhet alustada igati iseenesestmõistetavana. Kui rääkida selle suhte füüsilisest poolest (mitte et millestki muust rääkida poleks), siis see sujus meil ladusalt. Meie seksuaalakt oli siiras ja puhas, selle puhtus jõudis peaaegu et abstraktsele tasandile. Kui ma seda meie afääri ajal mõistsin, siis see rabas mind.

Kuid ilmselt tuli ta ühel hetkel mõistusele. Ta helistas mulle varatalvel ühel hämaral hommikul ja teatas, justkui teksti kusagilt maha lugedes: „Ma arvan, et oleks parem, kui me enam ei kohtu. Sellel poleks niikuinii mingit tulevikku.” Või ütles miskit muud sellesarnast.

Tal oli õigus. Meie vahel ei olnud midagi, millel tulevikku oleks.

Ülikooli ajal maalisin ma peamiselt abstraktseid pilte. Abstraktse kunsti valdkond on muidugi lai ja ega ma ise ka täpselt tea, kuidas selle vormi ja sisu lahti seletada, kuid lühidalt võiks öelda, et need on „nonfiguratiivsed kujundid, mis on maalitud vabalt, nii kuidas välja kukub”. Olen näitustelt ka saanud mitmeid väikesi tunnustusi ja minu tööd on ilmunud kunstiajakirjades. Paljud mu õpetajad ja sõbrad on mu töid kiitnud ja mind julgustanud. Ehkki mulle pole kunagi suuri lootusi pandud, usun ma, et kunstianne on mul täiesti olemas. Ent õlimaalid, mida ma teen, nõuavad enamasti suurt lõuendit ja hulga värve. See teeb loominguga tegelemise kalliks. Pole vist vaja öeldagi, et selliste kiiduväärt inimeste arv, kes oleks valmis ostma ühe tundmatu kunstniku tohutu suurt maali, et see oma kodus seinale riputada, on nullilähedane.

Vaid selliste maalidega, mida mulle endale maalida meeldiks, ma muidugi ära ei elanud, seetõttu hakkasin pärast ülikooli lõpetamist toidu lauale saamiseks maalima tellimise peale portreid. Firmabossid, akadeemilise ringkonna tähtsad ninad, parlamendisaadikud, kohalikud prominendid – nii-öelda ühiskonna tugisambad (ehkki nende sammaste „paksus” varieerus) – kõiki neid maalisin nii, nagu mu silmad neid nägid. Nad soovisid realistlikku, väärikat ja vaoshoitud stiilis maali, puhtpraktilistel kaalutlustel – et seda külalistetuppa või firma presidendi kabineti seinale riputada. Teisisõnu sundis töö mind tegema maale, mis olid minu kui kunstniku isiklike eesmärkidega vastuolus. Võiksin veel lisada, et tegin seda vastumeelselt, aga see ei tähenda, et ma kunstnikuna oleksin kuidagi kõrk.

Yotsuyas oli üks väikefirma, kus sai portreemaale tellida. Tänu sellele, et mu kunagine õppejõud isiklikult mind neile tutvustas, õnnestus mul seal tööle asuda autoriõigustega lepingu alusel. Mulle ei makstud küll kindlat palgasummat, kuid teatud hulk portreid tagas piisava sissetuleku selleks, et noor vallaline mees üksi ära elaks. See kindlustas mulle tagasihoidliku elu – sain Seibu-Kokubunji raudteeliini ääres endale rentida kitsukese korteri, päevas kolm korda süüa, aeg-ajalt pudeli odavat veini osta ning vahel tüdrukuga kinno minna. Võtsin sihiks maalida tellimustööna portreid plaaniga, et kui olen juba veidi raha kõrvale pannud, saan maalida ka seda, mida ma päriselt tahan, ja nii möödus mitu aastat. Loomulikult oli portreede maalimine viis, kuidas toit lauale saada, aga mul polnud mingit kavatsust seda tööd igavesti teha.

Puhtfüüsilise pingutuse mõttes oli selline tüüpilise portretisti töö üsna lihtne. Ülikooli ajal töötasin veidi aega kolimisfirmas, ka poemüüja sai oldud. Nende ametitega võrreldes oli portreede maalimine nii füüsiliselt kui ka vaimselt kordades lihtsam. Kui asi kord käpas, oli edasine vaid ühe ja sama protsessi kordamine. Varsti jõudsin tasemele, kus portree valmis minu käes üsna lühikese ajaga. See oli justkui autopiloodiga lennukit juhtida.

Kui ma umbes aasta olin seda tööd nagu muuseas teinud, taipasin, et minu tehtud portreid hinnati uskumatult kõrgelt. Tellijad jäid ka väga rahule. Kui neilt oleks maalide kohta tulnud kaebusi, siis poleks muidugi uusi tellimusi tulnud ja firma oleks minuga sõlmitud lepingust lahti öelnud. Aga et mu reputatsioon oli hea, tuli tellimusi aina juurde ja honorargi üha kasvas. Ses mõttes on portreemaal üsna tõsiseltvõetav äri. Kuigi ma olin sel alal alles uus tegija, lisandus järjest uusi tellimusi ja honorar muudkui tõusis. Ka agent oli mu töödest vaimustuses. Nii mõnigi klient ütles, et „selles töös on erilist tunnetust”.

Miks minu maalitud portreid nii kõrgelt hinnati, ei oska ma ise öelda. Mina täitsin lihtsalt ühe tellimuse teise järel, ilma suurema entusiasmita. Kui päris aus olla, siis hetkel ei mäleta ma ühegi inimese nägu, keda maalinud olen. Ent olen siiski kunstnik, nii et kui ma kord pintsli kätte võtan ja lõuendi ees seisan, ei suuda ma luua midagi täiesti väärtusetut, olgu see siis ükskõik mis sorti maal. Kui ma teeksingi mõne väärtusetu maali, siis riivaks see mu enda kunstimaitset ja häbistaks elukutset, mille olen valinud. Nende tööde üle ei võinud ma küll uhkust tunda, aga otsustasin, et kindlasti ei maali ma selliseid pilte, mille pärast peaks piinlikkust tundma. Seda võib vist ka kutse-eetikaks nimetada. Mina lihtsalt ei saanud muud moodi.

Pealegi lähenesin ma portreemaalile kohe algusest peale omamoodi. Esiteks ei kasutanud ma reaalset inimest modellina. Kui tellimus saabus, siis kohtusin kõigepealt kliendiga (inimesega, kellest hakkasin portreed maalima). Võtsin tunnikese selleks, et temaga näost näkku kohtuda ja rääkida. See oligi lihtsalt vestlus. Sel ajal ei teinud ma ühtegi visandit, vaid hoopis küsisin temalt igasuguseid küsimusi ja tema vastas neile. Küsisin tavaliselt seda, millal, kus ja millises peres ta sündis, milline oli tema lapsepõlv, mis koolis ta käis, mis tööd ta teeb, milline pere tal nüüd on ja kuidas on ta jõudnud oma praegusele positsioonile. Kõnelesime ka kliendi igapäevaelust ja huvidest. Enamasti räägivad inimesed endast rõõmuga ja teevad seda veel ülimalt innukalt (sest ilmselt keegi teine midagi sellist kuulda ei taha). Seepärast juhtus vahel nii, et lubatud üks tund venis kahe või koguni kolme tunni pikkuseks jutuajamiseks. Pärast kohtumist palusin kliendilt viis või kuus fotot laenuks. Need olid täiesti tavalised, poseerimata tehtud ülesvõtted ta igapäevaelust. Vahel (aga mitte alati) tegin oma väikese fotoaparaadiga kliendist erinevate rakursside alt mõned fotod. Ja sellest piisas.

„Kas ma liikumatult ühes poosis istuma ei pea?” küsisid paljud minult murelikult. Nad kõik olid selleks vaimselt valmis alates hetkest, mil nad otsustasid lasta endast portree maalida. Ilmselt oli neil filmidest või mujalt nähtu põhjal tekkinud ettekujutus, et kunstnik – isegi kui ta sellist tobedat baretti ei kanna nagu vanasti – seisab pintsel käes tõsisel ilmel lõuendi ees ja modell istub vaikselt, täiesti liikumatult. Sest selline oli nende jaoks filmidest nähtud tuttav olukord.

„Kas te olete selleks ikka valmis?” küsisin ma vastu. „Inimesele, kes sellega harjunud ei ole, on modellitöö üsna vaevarikas. Te peate pikka aega püsima ühes asendis, mis on tüütu ja õlad jäävad üsna kangeks. Kui te seda soovite, siis loomulikult võime ka nii teha.”

Iseenesestki mõista seda üheksakümmend üheksa protsenti klientidest ei soovinud. Enamik neist olid tööga väga hõivatud või siis pensionile jäänud kõrges vanuses inimesed. Kõik nad soovisid pigem hoiduda sellisest mõttetust vaevast.

„Mulle piisab teiega kohtumisest ja vestlemisest,” rahustasin ma klienti. „See, kas ma maalin natuurist või mitte, ei muuda kuidagi valmis töö kvaliteeti. Kui te portreega rahul ei ole, võtan vastutuse ja teen uuesti.”

Umbes kahe nädalaga oli mul portree valmis (ehkki see võtab kuid, enne kui värv lõplikult kuivab). Seega oli minu jaoks vajalik mitte niivõrd inimene ise kui värske mälupilt temast, täiesti lihtlabane kolmemõõtmeline mälupilt (inimese enda kohalolu on maali valmimise juures pigem isegi segav faktor). Selle mälupildi üle kandmisest lõuendile mulle piisas. Mind oli õnnistatud kaasasündinud suurepärase visuaalse mäluga. See anne, mida võiks isegi pidada eriliseks oskuseks, oli minu kui professionaalse portretisti jaoks üsna tõhus relv.

Sellise töö juures on oluline, et sa oled kasvõi natuke kiindunud oma klienti. Seepärast püüdsin ma umbes tunniajase kohtumise käigus avastada portreteeritavas nii palju kui võimalik midagi sellist, mis mu hinge puudutas. Loomulikult on neid, kellega see ei õnnestu. Sest oli neidki, kellega ei tahaks enam hiljem kunagi suhelda. Aga sellistes „külalistes”, kellega viibid teatud kohas koos vaid lühikest aega, ei ole teab mis raske leida paari meeldivat omadust. Kui piisavalt sügavale tungida, leiab igas inimeses midagi kirgast. Minu ülesanne on see avastada, ja kui see esialgu jääbki pilgu eest varjatuks (sageli on see nii), siis tuleb see välja tuua. Sest niiviisi kandub see tunnetus iseenesest üle portreesse.

Endalegi märkamatult sai minust portreemaalile spetsialiseerunud kunstnik ja minu nimi sai selles erilises, kitsas ringis tuntuks. Kui ma abiellusin, lõpetasin lepingu tolle Yotsuya ettevõttega, minust sai vabakutseline ning ma hakkasin ühe maalikunstnikke vahendava agentuuri kaudu saama portreetellimusi märksa parematel tingimustel. Vahendaja oli minust umbes kümme aastat vanem, kompetentne ja ambitsioonikas inimene. Tema soovitaski mul lepingust loobuda ja oma tööd märksa tõsisemalt võtta. Sellest ajast peale olen maalinud palju portreid (enamik tellijaist olid äri- ja poliitikamaailmas nimekad tegelased, ehkki mulle ei öelnud nende nimed midagi) ja teeninud päris korralikult. See muidugi ei tähenda, et minust oleks saanud omal alal suur nimi. Portreekunsti maailma ülesehitus on nii-öelda tavalise maalikunsti omast üsna erinev, nagu ka fotokunsti maailmast. Ei ole just vähe fotograafe, kes on portreefotodega endale nime teinud, kuid ühe portretistiga midagi sellist juba ei juhtu. Vaid vahel harva saavutab mõni portreemaal laiema tuntuse. Ei panda neid kunstiajakirja ega kaunista need galeriisid. Need riputatakse kusagile kabineti seinale, jäetakse tolmu koguma ja unustatakse. Ja isegi kui on keegi, kes neile pilgu heidab (siis on tal vist aega laialt käes), siis kunstniku nime ta ei küsi.

Mõnikord olen mõelnud, et ma olen kunstimaailmas nagu esmaklassiline prostituut. Ma kasutan oma oskusi nii palju kui võimalik, lähtudes sisetundest, ja püüan kinni pidada teatud protseduurireeglitest. Sedasi on mul võimalik oma kliendile rahuldust pakkuda ja selline anne on mul olemas. Ma olen tasemel professionaal, aga see ei tähenda, et kogu loomeprotsess toimuks vaid mehaaniliselt. Ma teen seda alati kirega. Mu honorar ei ole kindlasti mitte väike, kuid kliendid maksavad selle ära ilma igasuguse nurinata. Sest need, kes oma sooviga minu juurde tulevad, ei ole sellised, kes hinna pärast muretseks. Kuuldused minu oskustest levivad suust suhu. Tänu sellele mul klientidest puudust ei ole. Mul on alati hulk tellimusi ootel. Kuid mul endal ei ole mingit tahtmist portreid maalida. Mul pole selleks mitte kõige vähematki soovi.

Ise ma ei oleks tahtnud saada sedasorti kunstnikuks ega ka mitte sedasorti inimeseks. Kuid asjaolude sunnil ja endalegi märkamatult jäi oma lõbuks maalimine katki. Üks põhjus oli muidugi see, et abielludes pidin mõtlema stabiilsele elule, kuid see ei olnud ainus asi. Tegelikult polnud mul juba enne seda enam tugevat tahtmist oma lõbuks maalida. Võib-olla kasutasin ma abiellumist üksnes ettekäändena. Ma ei olnud enam teab mis noor ning aegamisi kustus minu sees see miski – mingi lõõm mu rinnas. Tasapisi ununes selle lõõma kuumusest kehas tekkiv soe tunne.

Oleksin ilmselt mingil hetkel pidanud endale tunnistama, et olen läbikukkunud. Oleksin vist pidanud midagi ette võtma. Aga mina jätkasin samas vaimus. Mu naine oli see, kes esimesena alla andis. Olin siis kolmekümne kuue aastane.