Читать книгу Komtuuri tapmine - Харуки Мураками - Страница 7

Sõitsin restoranist minema, otse edasi, ning nägin varsti Kan’etsu kiirteele viiva teeotsa märki. Otsustasin sõita seda teed pidi põhja poole. Mis seal põhja pool olla võiks, seda ma ei teadnud, kuid miskipärast oli mul tunne, et parem on minna põhja kui lõuna poole. Tahtsin minna kusagile, kus on jahe ja puhas. Tegelikult oli kõige olulisem saada mõneks ajaks lihtsalt eemale, olgu põhja või lõunasse.

Avasin kindalaeka. Seal oli viis-kuus CD-plaati. Üks neist oli Mendelssohni keelpillioktett ansambel I Musici esituses. Mu naisele oli ikka meeldinud autos seda plaati kuulata. Sel palal oli ebatavaline seade kahe kvartetipartiiga, kuid meloodia oli kaunis. Naine ütles kunagi, et Mendelssohn oli kõigest kuusteist, kui ta selle kirjutas. Imelaps!

„Mida sina kuueteistkümneaastaselt tegid?” oli naine mult küsinud.

„Kuueteistkümneselt olin ma ühest oma klassiõest sisse võetud,” vastasin ma tookord.

„Kas te käisite?”

„Ei, me vaevu rääkisime teineteisega. Ma lihtsalt jälgisin teda eemalt. Mul ei olnud julgust temaga juttu teha. Kui koju läksin, joonistasin teda. Tegin temast päris mitu pilti.”

„Nii et tegid vanasti samu asju,” oli naine naernud.

„Jah, ma olen kogu aeg samu asju teinud.”

Jah, ma olen kogu aeg samu asju teinud, kordasin ma oma tollaseid sõnu.

Võtsin Sheryl Crow plaadi mängijast välja ja panin MJQ albumi asemele. Taustaks mängimas Milt Jacksoni meeldivalt bluusilik soolo suundusin mööda kiirteed põhja poole. Vahel tegin teeäärses söögikohas peatuse, tühjendasin põit ja jõin musta kohvi, muidu aga olin terve öö rooli taga. Sõitsin äärmisel sõidureal ja lisasin kiirust vaid aeglastest veokitest möödudes. Veidral kombel ei olnud ma üldse unine. Tundus, nagu ei tuleks mul üldse enam und. Enne koitu jõudsin Jaapani mere äärde.

Niigatasse jõudes pöörasin paremale ja sõitsin piki rannikut üles põhja poole, Yamagatast läbi Akita prefektuuri, sealt edasi Aomori kaudu Hokkaidō saarele. Ma ei kasutanud kiirteid, vaid liikusin rahulikus tempos mööda tavalisi maanteid. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Kui õhtu saabus, võtsin mõnes odavas hotellis või lihtsas külalistemajas toa ja keerasin kitsasse voodisse magama. Õnneks suutsin ma kohe uinuda ükskõik millises kohas või asemel.

Teise päeva hommikul helistasin Murakami linna lähistelt oma agendile ja andsin teada, et ma mõnda aega ei saa portreid maalida. Mul olid küll mõned maalid pooleli, kuid ma ei suutnud tööd teha.

„See ei ole hea. Sa oled ju need tööd vastu võtnud,” ütles agent rangel toonil.

„Aga ma ei saa sinna midagi parata. Äkki ütled klientidele, et sattusin liiklusõnnetusse või miskit? On ju teisigi, kes maalivad …” vabandasin ma.

Agent vaikis hetke. Seni polnud ma kordagi tähtajast üle läinud. Ka teadis ta, et ma ei ole oma töö suhtes vastutustundetu.

„Teatavatel asjaoludel olen mõne aja Tōkyōst eemal. Vabandust, aga ma ei saa kahjuks tööd teha.”

„Mõne aja? Kui kaua siis?”

Sellele ma vastata ei osanud. Lülitasin mobiili välja, otsisin sobiliku jõe, peatasin sillal auto ja viskasin selle väikese sidevahendi aknast välja. Vabadust, aga ma tahan, et mind rahule jäetaks. Las arvab, et sõitsin Kuu peale.

Akitas tegin panga juures peatuse, võtsin automaadist sularaha välja ja kontrollisin kontojääki. Kontol oli veel piisavalt raha. Krediitkaardimaksed lähevad sellelt automaatselt maha … Igatahes peaks sellega mõnda aega reisida saama küll. Igapäevaseid väljaminekuid ei tohiks palju olla – bensiin ja toit, ööbimine odavates hotellides – ja muud suurt ei midagi, mõtlesin ma.

Hakodate äärelinnast ostsin lihtsa telgi ja magamiskoti. Kuna varakevadine Hokkaidō oli veel jahe, siis ostsin ka sooja aluspesu. Otsustasin, et kui jõuan kuhugi, kus on avalik laagriplats, siis panen telgi püsti ja magan seal, et võimalikult palju säästa. Maad kattis veel kõva lumekiht ja ööd olid külmad, kuid kuna hotellitoad, kus seni olin ööbinud, olid alati kitsad ja umbsed, tundus telgis magades olevat rohkem õhku ja vabadust. Külje all oli kõva maapind ja pea kohal piiritu taevas, kus sädeles loendamatul hulgal tähti, muud ei midagi.

Järgmised kolm nädalat sõitsin oma Peugeot’ga sihitult ringi mööda Hokkaidō saart. Saabus aprill, kuid näis, et sel aastal ei sula lumi veel niipea. Ometi muutis taevas värvi ning puud ja taimed puhkesid õide. Kui ma vahel kuumaveeallikate lähedusse jõudsin, peatusin külalistemajas, mõnulesin vannis, pesin juukseid, ajasin habet ja sõin korralikult. Sellegipoolest leidsin kaalule astudes, et olin Tōkyōs veedetud ajaga võrreldes kaotanud viis kilo.

Ma ei lugenud ajalehti ega vaadanud televiisorit. Autoraadio oli samuti Hokkaidōle jõudmisest saadik jupsima hakanud ning lõpuks ei kuulnud ma enam sedagi. Ma ei teadnud mitte midagi sellest, mis maailmas sünnib, ja ega ma tegelikult tahtnudki teada. Kord peatusin Tomakomais, läksin selvepesulasse ja panin kogu musta pesu masinasse. Seni, kuni masin pesi, läksin ma lähedal asuvasse juuksurisse ning lasin juukseid lõigata ja habet ajada. Seal nägin üle pika aja NHK uudiseid. Õigemini istusin silmad kinni ja kuulasin uudisteankru juttu. Kuid kuuldud uudistel polnud minuga mingit pistmist. Kõik toimus justkui mingil teisel planeedil. Tundus, et keegi tegi lihtsalt nalja neid libauudiseid välja mõeldes.

Ainus, mis mulle korda läks ja millel oli minuga mingi seos, oli uudis sellest, kuidas karu Hokkaidō metsas ühe seitsmekümne kolme aastase seenelise maha murdis. Uudisteankur teatas, et kui karu talveunest ärkab, on ta näljane ja ärritunud, seetõttu väga ohtlik. Ma magasin vahel telgis ja jalutasin oma suva järgi metsas, seega poleks üldse olnud imelik, kui karu mullegi oleks kallale tulnud. See oli ainult juhus, et karu murdis maha selle eaka mehe, mitte minu. Kuid isegi seda uudist kuuldes ei tundnud ma kübetki kaasa mehele, kellele karu jõhkralt lõpu tegi. Ma ei tundnud vähimatki empaatiat selle valu ja šoki pärast, mida ta koges. Pigem kuulus mu poolehoid karule. Ei, mitte poolehoid, pigem tundsin end kaasosalisena vandenõus.

Mis minuga õieti lahti on, mõtlesin ma, kui ennast peeglist vaatasin, või õigemini ütlesin ma seda endamisi vaiksel häälel. Ma olen vist ära keeranud. Parem on kõigist eemale hoida, vähemalt mõnda aega.

Aprilli teiseks pooleks oli mul külmast kõrini. Seepärast jätsin Hokkaidō selja taha ja naasin peasaarele. Sõitsin Aomorist Iwatesse, Iwatest Miyagisse ning jätkasin teekonda piki Vaikse ookeani rannikut. Mida rohkem lõuna poole ma jõudsin, seda enam läks ilm kevade moodi. Kogu selle aja mõtlesin ma oma naisele. Sellele, kuidas ilmselt just praegu mingid anonüümsed käed teda voodis embavad. Ma ei tahtnud sellele mõelda, kuid millestki muust mul mõelda polnud.

Kui ma esimest korda oma tulevase naisega kohtusin, olin ma kohe saamas kolmkümmend. Tema oli minust kolm aastat noorem. Ta töötas Yotsuyas ühes väikeses arhitektuuribüroos, tal oli teise taseme arhitekti diplom ja ta oli keskkooli ajal käinud mu tollase tüdruksõbraga samas klassis. Tal olid pikad sirged juuksed, kerge jumestus ning näojooned pigem leebed (loomult ta eriti leebe ei olnud, kuid sellest räägin hiljem). Kui olin tüdruksõbraga kohtingul, juhtusime temaga ühes restoranis kokku, meid tutvustati ja ma armusin temasse sealsamas praktiliselt esimesest silmapilgust.

Tema näojooned just eriti pilkupüüdvad ei olnud. Mitte et need kuidagi inetud oleks olnud, kuid neis polnud ka midagi, mis kohe ahhetama paneks. Ta oli pigem lühemat kasvu, tal olid pikad ripsmed, peenike nina ning abaluudeni ulatuvad kaunilt lõigatud juuksed (ta oli oma juuste suhtes väga nõudlik). Ta täidlaste huulte kohal paremal pool oli väike sünnimärk, mis liikus imetlusväärselt vastavalt ta näoilme muutumisele. See andis talle juurde veidi sensuaalsust, kuid seda vaid siis, kui teda hoolikalt vaatasid. Tavapilk ütleks, et minu tollane tüdruksõber oli palju ilusam. Ometi piisas mulle vaid ühest pilgust, et temasse korrapealt armuda, nagu oleks mind välk tabanud. Miks küll? Selle välja selgitamiseks kulus mul nädalaid. Ja siis mul sähvatas – ilmselgelt meenutas ta mulle mu surnud õde.

See ei tähenda, et nende välimus oleks olnud sarnane. Kui nende fotosid kõrvutada, siis ilmselt leitaks, et need kaks polnud ju üldse sarnased. Seepärast ei märganud seda esmapilgul ka mina. Ta ei meenutanud mu õde mitte näojoonte poolest, vaid ta näoilme muutumine, eriti see, kuidas ta silmad liikusid ja välkusid, oli hämmastavalt sarnane õega. Justkui oleks mingi maagia või muu selline toonud mineviku uuesti mu silme ette.

Ka mu õde oli minust kolm aastat noorem. Tal oli kaasasündinud südameklapi rike. Väiksena tehti talle mitu operatsiooni, mis olid küll edukad, kuid nendega kaasnesid tüsistused. Seda, kas need tüsistused paranevad iseenesest või võivad need saatuslikuks osutuda, ei teadnud isegi mitte arstid. Paraku õde suri, kui ma olin viieteistkümneaastane. Ta oli just põhikooli astunud. Kogu oma lühikese elu oli ta pidanud väsimatult võitlema selle geneetilise defektiga, kuid sellegipoolest ei kaotanud ta oma rõõmsat meelt ja positiivset ellusuhtumist. Ta ei torisenud ega kurtnud kunagi, pigem planeeris kõike üksikasjalikult ette. See, et ta nii vara sureb, tema plaanidesse ei mahtunud. Ta oli loomult nutikas, hinded olid tal alati suurepärased (ta oli palju parem laps kui mina). Ta oli tahtejõuline ning juba otsustatud asja muutma ei hakanud. Kui me omavahel tülitsesime, mida juhtus harva, pidin alati mina alla andma. Lõpuks jäi ta kohutavalt kõhnaks, ainult ta silmadest kiirgas elutahet.

Ka mu naise puhul olid just silmad need, mis mind köitsid. Sügaval ta silmis oli see miski. Kui ma ta silmi esimest korda nägin, käis mul jõnks südamest läbi. Mitte et ma oleksin arvanud, et teda endale võites saaksin ma kuidagi oma surnud õe mälestuse taaselustada. Kujutasin ette, et see võiks viia vaid meeleheiteni. Mida mina soovisin, või õigemini, mida ma vajasin, oli tema positiivse tahtejõu säde. Mul oli tarvis sellist eluks vajalikku kindlat soojusallikat. Ma olin sellega harjunud, kuid ilmselt minus endas see puudus.

Küsisin tema kontaktandmed ja kutsusin ta varsti kohtama. Ta oli muidugi üllatunud ja kõhkles. Olin ju ikkagi tema sõbranna kallim. Kuid mina niisama lihtsalt alla ei andnud. Ütlesin, et tahan lihtsalt kokku saada ja rääkida, muud ei midagi. Kinnitasin talle, et midagi enamat ma ei taotle. Nii me siis sõimegi vaikses restoranis õhtust ja rääkisime igasugustest asjadest. Algul oli me vestlus närviline ja kohmetu, kuid varsti muutus see üsna elavaks. Oli palju asju, mida tahtsin tema kohta teada saada, seega teemadest puudu ei tulnud. Sain teada, et tema ja mu õe sünnipäevadel oli vaid kolm päeva vahet.

„Ega sul midagi selle vastu ei ole, kui ma sind joonistan?” küsisin ma.

„Ah? Mis? Siin? Praegu?” ütles ta ringi vaadates. Olime just magustoidu tellinud.

„Selleks ajaks, kui magustoit tuleb, on pilt juba valmis,” ütlesin ma.

„Noh, olgu,” sõnas ta kahtlevalt.

Võtsin väikese visandiploki, mida ma alati endaga kaasas kannan, ja joonistasin kiirelt pehme pliiatsiga tema näo. Nagu lubasin, oli visand enne magustoidu toomist valmis. Kõige olulisemad minu jaoks olid kahtlemata ta silmad. Neid tahtsin ma kõige enam joonistada. Nende silmade taga oli sügav, igavikuline maailm.

Näitasin talle valminud visandit. Paistis, et see meeldis.

„Väga elav.”

„Sest sa oledki elav,” ütlesin ma.

Ta vaatas visandit vaimustunult pikka aega, justkui näeks seal visiooni endast, millest ta varem polnud teadlik.

„Kui meeldib, siis kingin selle sulle.”

„Kas tõesti?” küsis ta.

„Muidugi. See on kõigest krokii.”

„Aitäh.”

Pärast seda käisime veel mitu korda kohtamas, kuni lõpuks sai meist armunud paar. Kõik läks väga loomulikult. Ehkki mu tollane tüdruksõber sai šoki, kui kuulis, et sõbranna mu talt üle lõi. Tal oli ilmselt kindel plaan minuga abielluda. Seega oli ta muidugi endast väljas (kuigi minul ei olnud kavas temaga abielluda). Minu tulevasel oli samuti tol ajal mees, kellega ta käis. Ka nende lahkuminek polnud kerge. Ometi olime mitmesugustele takistustele vaatamata poole aasta pärast abielus. Tähistasime seda vaid sõprade ringis, misjärel asusime elama kortermajja Hiroos. See oli ta onu korter, mistõttu saime selle üürile võrdlemisi hea hinnaga. Tegin ühest toast endale ateljee ja jätkasin seal portreede maalimist. Minu jaoks ei olnud see nüüd enam ajutine tööots. Abielumehena oli mul vaja kindlat sissetulekut ning peale portreede maalimise mul muud võimalust elatise teenimiseks polnud. Naine käis metrooga Yotsuyas arhitektuuribüroos tööl. Kuidagi loomulikult kujunes välja, et mina hakkasin igapäevaseid majapidamistöid tegema. See ei võtnud mul tükki küljest. Esiteks pole mulle kunagi kodused tööd vastumeelsed olnud ja teiseks oli see mõnus vaheldus maalimisele. Igatahes oli meeldivam teha majapidamistöid kui käia iga päev kontoris paberitööd tegemas.

Minu arvates olid me esimesed abieluaastad mõlema jaoks rahulikud ja pakkusid rahuldust. Tekkis meeldiv igapäevane rütm, milles me rahulikult kulgesime. Nädalavahetustel ja riiklikel pühadel tegin maalimises pausi ning me käisime kusagil väljas, vahel kunstinäitusel, vahel linnast väljas matkamas, või jalutasime niisama linna peal. Meie jaoks oli oluline võtta aega avameelseteks jutuajamisteks. Me rääkisime siiralt ja varjamatult, mis me elus toimub. Me vahetasime arvamusi ja jagasime oma tundeid.

Oli ainult üks asi, millest ma ei saanud talle rääkida. Ma ei saanud talle öelda, et peamine, miks ta mu ära võlus, olid tema silmad, mis meenutasid mulle väga mu kaheteistkümneaastaselt surnud õe silmi. Kui tal poleks olnud selliseid silmi, ei oleks ma ilmselt püüdnud teda nii innukalt endale võita. Mulle tundus, et seda oleks parem talle mitte rääkida, ja seda ma ka ei teinud, kuni lõpuni. See oli mu ainus saladus tema ees. Mis saladusi tal minu ees oli, ma muidugi ei tea, aga ilmselt mõni ikka oli.

Minu naise nimi oli Yuzu, nagu see yuzu ehk juunosidrun, mida toidus kasutatakse. Kui ta voodis mu embuses oli, kutsusin teda vahel naljaviluks sudachi’ks, mis on yuzu’ga sarnanev tsitruseline. Sosistasin seda talle kõrva. Ta naeris alati, kuid oli samas mu peale ka pisut pahane.

„Mitte Sudachi, vaid Yuzu. Nad on küll sarnased, aga siiski erinevad.”

Mis hetkest meil viltu vedama hakkas? Sõites ühest teeäärsest söögikohast teise ja ühest odavast hotellist järgmisesse ning liikudes lihtsalt liikumise pärast, keerles mul kogu aeg peas see mõte. Kuid murdepunkti me suhetes ma määratleda ei suutnud. Olin ikka arvanud, et meil läheb hästi. Muidugi oli aeg-ajalt ka meil, nagu kõikidel abielupaaridel siin maailmas, tõsiseid erimeelsusi, ja me vaidlesime nende üle. Kõige suurem vaidlusküsimus tekkis sellest, kas meil peaks olema laps või mitte. Kuid meil oli lõpliku otsuse tegemiseks veel aega. Aga kui see probleem kõrvale jätta (sellega võis veel mõnda aega oodata), toimis meie abielu hästi, me sobisime teineteisega nii vaimselt kui ka füüsiliselt – olin selles üsna kindel.

Miks ma nii optimistlik olin? Või õigemini, miks ma nii rumal olin? Ilmselt oli minu vaateväljal juba sünnist saati mingi klapp ees. Olin midagi kahe silma vahele jätnud ning see miski oli just see kõige olulisem.

Hommikuti saatsin naise tööle, seejärel keskendusin päeva esimesel poolel maalimisele. Pärast lõunasööki jalutasin kodu lähedal, käisin möödaminnes ka poest läbi ning õhtu saabudes tegin ettevalmistused õhtusöögiks. Nädalas kaks-kolm korda käisin lähedal asuvas spordiklubis ujumas. Kui naine koju jõudis, tegin söögi valmis. Pärast sööki jõime õlut või veini. Kui juhtus, et naine helistas ja andis teada, et peab kauemaks tööle jääma, siis sõin üksi midagi kerget. Nii möödus enamik päevi meie kuue abieluaasta jooksul ja mul polnud selle vastu suurt midagi.

Arhitektuuribüroos oli tegemist kõvasti, seepärast tegi naine sageli ületunde. Pidin üha sagedamini üksi kodus õhtust sööma. Mõnikord ei jõudnud ta koju enne südaööd. „Tööd tuleb muudkui juurde …” seletas naine. „Üks kolleeg läks ootamatult mujale tööle ja ma pean selle augu täitma, uut inimest tööle võtta firma ei taha,” lisas ta. Kui naine õhtul hilja koju jõudis, oli ta alati väsinud, käis duši all ära ja keeras magama. Seetõttu seksisime me üha vähem. Vahel läks ta isegi vabal päeval kontorisse. Loomulikult võtsin ma tema selgitusi tõe pähe. Mul polnud põhjust temas kahelda.

Kuid võib-olla ei olnud asi üldse ületundides. Võib-olla nautis ta sel ajal, kui mina üksi kodus õhtust sõin, kusagil hotellitoas uue armukesega voodirõõme.

Mu naine oli loomult ekstravertne. Pealtnäha paistis ta leebe, kuid ta oli kiire taibuga ja taktitundeline, tal oli vaja teataval määral sotsiaalset läbikäimist. Mina talle seda pakkuda ei saanud. Seepärast käis Yuzu aeg-ajalt oma sõpradega väljas söömas (sõpru oli tal palju) või kolleegidega pärast tööd joomas (ta talus alkoholi paremini kui mina). Ma ei kurtnud selle üle, et ta üksi lõbutsemas käib. Vastupidi, ma pigem julgustasin teda seda tegema.

Kui nii mõelda, oli mu suhe õega üsna sarnane. Mulle pole kunagi eriti meeldinud väljas käia. Koolist koju jõudes lugesin oma toas raamatut või joonistasin. Seevastu oli õde loomult seltsiv ja elav. Seepärast meie igapäevased huvid ja tegevused eriti ei kattunud. Kuid me mõistsime teineteist suurepäraselt ja austasime sellisena, nagu olime. Võib-olla tundub see tavatu selles vanuses õe ja venna puhul, kuid me rääkisime omavahel innukalt igasugustest asjadest. Meil oli maja teisel korrusel riidekuivatusruum, kuhu me läksime suvel või talvel ja rääksime lõputult. Eriti meeldisid meile naljakad lood. Rääkisime teineteisele sageli nalju ja naersime koos, nii et kõht kõveras.

Ma ei ütle, et just see oli põhjus, kuid tundsin end meie suhtes üsna turvaliselt. Aktsepteerisin me abielus oma rolli vaikse ja toetava kaaslasena kui midagi loomulikku ja iseenesestmõistetavat. Kuid Yuzule see võib-olla ei meeldinud. Küllap oli me abielus tahke, millega ta rahul ei olnud. Tema ja mu õde olid ju lõppude lõpuks erinevad isiksused. Pole vist vaja öelda, et minagi polnud enam too teismeline poiss.

Maikuuks olin ma väsinud päevast päeva ringi sõitmisest ja tüdinud rooli keerates mõtlemast kogu aeg samadele asjadele. Samad küsimused keerlesid mu peas ringi, kuid mitte mingisuguse vastuseni ma ei jõudnud. Mu selg valutas pidevast juhiistmel istumisest. Peugeot 205 on kompaktklassi auto, mille istmed ei ole just kõige mugavamad, lisaks oli mu autol ka vedrustus väsinud. Kõik need pikad tunnid teel, vaadates välja läbi aknaklaasi, põhjustasid peaaegu kroonilist silmade väsimust. Kui mõtlema hakata, siis olin juba rohkem kui poolteist kuud katkematult ringi liikunud, justkui ajaks keegi mind taga.

Avastasin mägedes Miyagi ja Iwate prefektuuri piirimail ühe väikse kuumaveeallika ja otsustasin korraks paigale jääda. See oli üsna tundmatu onsen keset sügavat orgu koos majutusega, kuhu kohalikud jäid ravi eesmärgil pikemaks ajaks puhkama. Hind oli odav, lisaks oli seal ühisköök, kus sai endale lihtsamaid roogi valmistada. Ligunesin onsen’is ja magasin nii palju kui tahtsin. Et sõiduväsimusest toibuda, viskasin end tatamipõrandale pikali ja lugesin raamatut. Kui lugemisest tüdinesin, võtsin kotist visandiploki ja joonistasin. Üle pika aja tekkis tahtmine joonistada. Alguses joonistasin aias kasvavaid lilli ja puid, siis jäneseid, keda pererahvas aias pidas. Need olid kõigest lihtsad pliiatsijoonistused, kuid avaldasid inimestele muljet. Mõned palusid endast pildi teha. Joonistasin võõrastemaja külalisi ja seal töötavaid inimesi või lihtsalt möödujaid – neid, kellega ma enam kunagi ei kohtu. Ja kui keegi soovi avaldas, sai ta joonistuse endale.

On aeg Tōkyōsse naasta, mõtlesin ma. Selline elu ei viinud kuhugi. Ja mis peamine – ma tahtsin jälle maalida. Mitte teha tellimusena portreid ega ka lihtsaid visandeid, vaid üle pika aja tahtsin maalida midagi enda jaoks. Kas mul see õnnestub, seda ma muidugi ennustada ei osanud. Kuid ma olin valmis esimese sammu selle nimel astuma.

Mul oli plaanis sõita oma Peugeot’ga läbi Tōhoku regiooni Tōkyōni välja, kuid just enne Iwakit, kiirteel nr 6, ütles auto lõplikult üles. Kütusevoolikus oli leke ja auto ei käivitunud enam. Ma ei olnud seni kordagi lasknud autot parandada, seepärast polnud põhjust hädaldada. Ent minu õnneks andis auto juhtumisi otsad ühe remonditöökoja lähedal, kus töötas sõbralik mehaanik. Ta ütles, et vanale Peugeot’le varuosade hankimine on keeruline, nende tellimine võtab aega, ning et isegi kui auto korda saab, on üsna tõenäoline, et järgmisena ütleb üles mõni muu jupp. Ta lisas veel, et ventilaatoririhm oli ohtlikus seisus ja piduriklotsid olid samuti üsna kulunud, nagu ka vedrustus. „Ma soovitan sul anda see parem vanarauaks.” Olime poolteist kuud koos teel olnud, seepärast oli ligemale 120 000 kilomeetrit maha sõitnud Peugeot’st kurb lahkuda, kuid ma pidin seda tegema. Minu asemel heitis hinge hoopis auto, mõtlesin ma.

Tänuks auto utiliseerimise eest kinkisin mehaanikule oma telgi, magamiskoti ja matkavarustuse. Tegin veel kiire visandi Peugeot 205-st, võtsin spordikoti õlale ning sõitsin Jōban-liiniga Tōkyōsse. Jaamast helistasin Masahikole ja selgitasin lühidalt oma hetkeseisu. Ütlesin, et mu abielu jooksis karile, mispeale läksin reisile ja olen nüüd tagasi Tōkyōs, aga mul pole kusagil elada. Küsisin, et ega tema ei tea mõnda kohta, kuhu saaksin end veidikeseks ajaks sisse seada.

Ta teadiski ühte head kohta. See olevat maja, kus ta isa elas pikka aega üksinda, kuid et isa viibis nüüd Izu-Kōgeni pansionaadis, siis olevat maja seisnud mõnda aega tühjalt. Mööbel ja kõik muu eluks vajalik olevat seal olemas, selle pärast ei pidavat ma muretsema. Asukoht küll kõige mugavam ei olevat, kuid telefon pidavat seal olemas. Ta pakkus, et ma võin seal mõnda aega elada, kui koht mulle sobib.

„See on ju suurepärane,” vastasin ma. Midagi paremat ei oleks osanud tahtagi.

Nii algas mul uues kohas uus elu.