Читать книгу Komtuuri tapmine - Харуки Мураками - Страница 8

Mõni päev pärast seda, kui olin end uude elamisse Odawara lähedal mägedes sisse seadnud, võtsin naisega ühendust. Pidin viis korda helistama, enne kui ta kätte sain. Näis, et töö hoidis teda endiselt rakkes ja koju jõudis ta hilja, või siis käis ta kellegagi väljas. Mitte et see enam kuidagi minusse oleks puutunud.

„Kuule, kus sa nüüd üldse oled?” küsis Yuzu.

„Praegu olen end Odawaras Amada majas sisse seadnud,” vastasin ma. Selgitasin lühidalt, kuidas sinna sattusin.

„Olen korduvalt su mobiilile helistanud …” ütles Yuzu.

„Mul ei ole enam mobiili,” ütlesin ma. Ilmselt on mu telefon juba Jaapani merre uhutud. „Muide, mul oli ikka asja ka. Tahaksin oma kraamile järele tulla. Ega sul midagi selle vastu pole, kui korraks läbi astun?”

„Sul ju võti on, eks?”

„On,” vastasin ma. Olin olnud valmis selle koos telefoniga jõkke viskama, kuid mõtlesin, et äkki ta tahab seda tagasi, seepärast hoidsin alles. „Kas sulle sobib, kui käin ära siis, kui sind kodus pole?”

„Kuule, see on ju ka sinu kodu! Muidugi sobib,” vastas naine. „Muide, kus sa olid nii kaua?”

„Rändasin ringi,” ütlesin ma. „Lihtsalt sõitsin üksi ringi, autoga. Käisin põhja pool siin-seal. Lõpuks viskas auto vedru välja,” võtsin asja lühidalt kokku.

„On sinuga ikka kõik korras?”

„Mina olen elus,” teatasin ma. „Auto oli see, mis hinge heitis.”

Yuzu vaikis hetke ja ütles siis: „Nägin sind ükspäev unes.”

Ma ei hakanud küsima, mis unenägu see selline oli. Ma ei tahtnud teada, mis und ta minust nägi. Seepärast ta seda ka rääkima ei hakanud.

„Ma jätan võtme, kui lahkun.”

„Vahet pole. Tee, nagu tahad.”

„Panen võtme postkasti,” ütlesin ma.

Tekkis väike paus.

„Kuule,” ütles naine siis, „sa joonistasid me esimesel kohtumisel minust pildi, mäletad?”

„Mäletan.”

„Ma vahel ikka vaatan seda. See on suurepärane joonistus. Mul on tunne, nagu näeksin seal oma tõelist mina.”

„Tõelist mina?”

„Jah.”

„Kas sa siis igal hommikul peeglist oma nägu ei näe?”

„See pole see!” ütles Yuzu. „See, mis peeglist vastu vaatab, pole muud kui vaid vastupeegeldus.”

Kui olin toru hargile pannud, läksin vannituppa ja vaatasin peeglisse. Sealt vaatas vastu minu nägu. Ma polnud ammu endale sel moel otsa vaadanud. „See, mis peeglist vastu vaatab, pole muud kui vaid vastupeegeldus,” oli ta öelnud. Kuid minu nägu peeglis tundus kõigest pooleks lõigatud virtuaalse fragmendina minust endast. Seal oli see pool minust, mida mina ei valinud. See ei olnud isegi mitte vastupeegeldus.

Kaks päeva hiljem sõitsin ma Corolla mahtuniversaaliga Hiroosse, et korterist oma asjad kokku korjata. Tol päeval sadas hommikust saadik vihma. Majaaluses parklas lõhnas nagu ikka vihmase ilma ajal.

Sõitsin liftiga üles ning kui ma ukse lahti tegin ja üle kahe kuu jälle korterisse astusin, oli mul tunne, nagu oleksin murdvaras. Olin siin kuus aastat mööda saatnud ja tundsin siin igat nurgatagust, kuid nüüd tundus, nagu ma ei kuuluks enam siia. Köögi kraanikauss oli ta musti nõusid täis. Pesukuivatusrestil vannitoas kuivas ta pesu. Külmkapis olid toiduained, mida seal varem ei olnud. Enamik neist oli valmistoit. Ka piim ja apelsinimahl ei olnud seda marki, mida mina tavatsesin osta. Külmkamber oli külmutatud toiduained täis – mina selliseid asju ei osta, sest need on vastikud. Kõigest kahe kuuga oli siin päris palju muutusi toimunud.

Mul oli meeletu tahtmine kraanikaussi kuhjatud nõud puhtaks pesta, kuivatusrestil rippuv pesu kokku panna (vajadusel ka triikida) ning toit külmkapis korralikult ümber sättida, kuid ma ei teinud seda. See oli nüüd kellegi teise kodu. Mul polnud tarvis siin oma käsi külge lüüa.

Minu asjadest kõige suurema oma moodustasid maalitarbed. Molbert, lõuendid, pintslid ja värvid läksid ühte suurde kasti, seejärel riided. Mul pole kunagi palju riideid vaja olnud. Mind ei häiri, et kannan pidevalt samu riideid. Ülikonda ja lipsu mul ei ole. Kui paks talvemantel kõrvale jätta, siis mahtusid kõik suurde reisikohvrisse.

Mõned raamatud, mida ma veel lugenud ei olnud, ja tosin CD-plaati, lemmik kohvikruus, ujumisriided, -prillid ja -müts – see oli kõik, mida vajasin. Ja tegelikult ei juhtuks ka midagi, kui neidki poleks.

Mu hambahari ja habemeajamiskomplekt, näovesi, päikesekaitsekreem ja juuksetoonik olid vannitoas endiselt alles. Karp avamata kondoome samuti. Kuid mul polnud tahtmist kogu seda träni uude kohta kaasa võtta. Visaku minema, kui tahab.

Kui olin asjad auto pakiruumi ära pannud, läksin kööki tagasi, keetsin vett ja tegin endale pakiteed ning istusin laua taha seda jooma. Selle vastu ei saanud tal ju midagi olla. Korter oli täiesti vaikne. Vaikus tegi õhu teatud moel tihedaks, justkui istuksin üksi merepõhjas.

Jäin umbes pooleks tunniks korterisse. Sel ajal ei tulnud sinna kedagi, isegi telefon ei helisenud. Ainult külmkapi termostaat lülitus kord sisse, kord välja. Selles vaikuses kikitasin ma kõrvu, otsisin selles mingit märki, justkui pannes raskust paika, et mõõta vee sügavust. Ükskõik kust otsast ma seda ka ei vaadanud, oli see üksiku naise korter. Sellise naise kodu, kes on pikad päevad tööl, kel polnud aega majapidamistöid teha ning kes tegi kõik korraga ära nädalavahetusel, kui aega oli. Kiire pilk toale kinnitas, et kõik asjad siin kuulusid talle. Ühestki teisest inimesest polnud siin märkigi (isegi minust enam mitte). Mulle näis, et ükski mees polnud siin end sisse seadnud. Ilmselt kohtusid nad kusagil mujal.

Ma ei oska seda seletada, kuid seal üksi istudes tundsin, justkui keegi vaataks mind või nagu piiluks keegi varjatud kaameraga. Aga midagi sellist oleks olnud raske uskuda. Mu naisel polnud erilist tehnilist taipu – ta ei saanud hakkama isegi mitte telekapuldil patareide vahetamisega. Nii nutikas ta poleks olnud, et paigaldada varjatud kaamera ja seda opereerida. Olin lihtsalt närvis.

Sellegipoolest käitusin ma korteris nii, nagu lindistaks turvakaamera iga mu liigutust. Ma ei teinud midagi üleliigset ega sobimatut. Ma ei avanud Yuzu sahtleid ega sobranud seal. Teadsin, et ta hoiab oma sukkade-sokkide sahtli põhjas väikest päevikut ja olulisi kirju, kuid ma ei puutunud neid. Ma teadsin ka ta sülearvuti salasõna (kui ta muidugi seda muutnud polnud), kuid ma isegi ei avanud seda. Mul polnud selle kõigega enam midagi pistmist. Pesin teetassi puhtaks, kuivatasin selle ja panin riiulisse, siis kustutasin tuled. Läksin akna äärde ja vaatasin mõnda aega vihmasadu. Kauguses paistis häguselt oranž Tōkyō teletorn. Seejärel lasksin võtme postkasti ning sõitsin tagasi Odawarasse. See oli pooleteisttunnine sõit. Ometi tundus, nagu oleksin käinud ühepäevasel välisreisil.

Järgmisel päeval helistasin oma agendile. Teatasin, et olen tagasi Tōkyōs, kuid kahjuks enam portretistina tegutseda ei taha.

„Nii et sa tahad öelda, et sa enam portreid ei maali?”

„Ilmselt küll,” ütlesin ma.

Selle peale ei olnud tal suurt midagi öelda. Ta ei kaevelnud ega vibutanud sõrme, sest ta teadis, et kui ma midagi ütlen, siis sellest ei tagane.

„Nojah, aga kui tekib tahtmine jälle tööd teha, siis võta julgelt ühendust. Oled oodatud,” ütles ta lõpuks.

„Aitäh,” tänasin ma.

„See pole küll ilmselt minu asi, aga millest sa elama hakkad?”

„Eks näis, ma pole veel midagi otsustanud,” vastasin ausalt. „Mitte et mul üksi elades väga palju kulusid oleks. Säästusid on mul veel omajagu …”

„Aga sa maalid ju ikka edasi, eks?”

„Küllap vist. Ega ma muud suurt teha oska.”

„Loodan, et sul läheb hästi.”

„Aitäh,” tänasin teda veelkord. Ja siis meenus mulle midagi, mida tahtsin talt küsida. „On sul äkki mõni nõuanne, mida peaksin arvesse võtma?”

„Midagi, mida peaksid arvesse võtma?”

„Nojah, kuidas seda nüüd öelda … Mõni ametialane nõuanne.”

Ta mõtles pisut ja ütles siis: „Sa oled sellist tüüpi, kellel võtab rohkem aega kui tavainimesel, et millegagi rahule jääda. Kuid pikemas perspektiivis töötab aeg sinu kasuks.”

Nagu The Rolling Stonesi vana laulu pealkiri, mõtlesin ma.

Ta jätkas: „Ja veel. Sul on portreede maalimise peale annet – intuitiivset annet tungida otse inimese südamesse ja see välja koukida. Seda igaühel ei ole. Oleks kahju, kui sa oma annet ei kasutaks.”

„Praegu pole portreemaal see, mida ma teha tahan.”

„Arusaadav. Aga kunagi võib see anne sulle jälle kasuks tulla. Soovin, et sul hästi läheks.”

Hästi läheks, mõtlesin ma. Oleks hea, kui aeg töötaks minu kasuks.

Esimesel korral sõitsime Odawarasse majaomaniku poja Masahiko Volvoga. „Kui meeldib, võid kasvõi täna sisse kolida,” ütles ta.

Sõitsime Odawara-Atsugi maantee üsna lõppu välja ning keerasime sealt mööda kitsast asfalteeritud teed mägede poole. Mõlemal pool teed paistsid riisipõllud, kasvuhooned juurviljade kasvatamiseks ning siin-seal mõned ploomipuud. Maju praktiliselt polnud, ühtegi valgusfoori samuti mitte. Lõpuks viis käänuline tee nõlvakust üles ja kui me madalal käigul tippu jõudsime, paistis eemalt maja värav. Õigemini paistsid vaid uhked väravapostid, väravat ennast ei olnud. Paistis, nagu oleks algselt plaanitud värav ehitada, kuid hiljem oli ümber mõeldud. Nagu oleks otsustatud, et tegelikult pole selleks mingit vajadust. Ühel väravapostil oli nimesilt „Amada”, peaaegu sama uhke nagu mõnel äril. Eemalt paistis väike läänelikus stiilis maja, mille kiltkivikatusel kõrgus kahvatutest tellistest korsten. See oli ühekordne maja, kuid katus oli üllatavalt kõrge. Tõsi, ma olin ette kujutanud, et kuulus nihonga-maali kunstnik elab traditsioonilises Jaapani stiilis majas.

Kui olime auto maja ees avara varikatuse alla ära parkinud ja autouksed avasime, lendasid mõned lähedal puude otsas istunud mustad linnud (vist pasknäärid) kriisates taeva poole. Paistis, et nad ei olnud meiesugustest sissetungijatest erilises vaimustuses. Maja ümbritses mets, vaid läänepoolsest küljest avanes vaade orule.

„Kuidas on? Mõnus inimtühi paik, kas pole?” küsis Masahiko.

Seisin ja vaatasin ringi. Mõnus paik, kus midagi ei ole. Päris muljetavaldav, et omanik oli sellisesse üksildasse kohta maja ehitanud. Ilmselt ei tahtnud ta teiste inimestega mingit tegemist teha.

„Kas sa kasvasid siin üles?” küsisin ma.

„Ei, mina siin elanud ei ole. Aeg-ajalt lihtsalt jäin siia ööseks. Või siis põgenesin mõnikord suvevaheajal palavuse eest siia varju. Ma käisin koolis, seepärast elasin emaga Mejiros. Kui isa parajasti tööd ei teinud, oli ta mõnda aega meie juures Tōkyōs. Siis tuli jälle siia üksi tööd tegema. Sellest ajast peale, kui ema kümme aastat tagasi suri, elas isa siin üksinda, peaaegu nagu selle maailma hüljanud erak.”

Samal hetkel saabus lähedal elav keskealine naine, kes seni oli majal silma peal hoidnud, ja andis mulle praktilist nõu. Seletas, kuidas köögitehnika toimib, kuidas balloonigaasi tellida, kus üks või teine asi asub, kus on prügipaneku koht ja mis nädalapäevadel see ära viiakse. Näis, et kunstnik oli elanud üsna lihtsat elu, sest tehnikat ja seadmeid, mida ta kasutas, oli üsna vähe. Tegelikult polnud midagi, mille käsitsemine pikemat loengut oleks nõudnud. „Kui on midagi tarvis küsida, võib alati helistada,” sõnas naine. Tegelikult ei helistanud ma talle kordagi.

„Mul on väga hea meel, et keegi siin sees elab. Tühi maja laguneb ja on ohtlik. Kui metssead ja ahvid saavad aru, et inimesi ei ole, on nad kohe platsis.”

„Siinkandis on tõepoolest nii ahve kui ka metssigu,” kinnitas Masahiko.

„Olge ettevaatlik!” ütles naine. „Metssead tulevad kevaditi sageli siiakanti bambusevõrseid sööma. Eriti valvsad ja ohtlikud on emised, kel põrsad sabas taga. Ja vapsikud on ka ohtlikud. Siinkandis on inimesi vapsiku hammustusse surnud. Nad ehitavad ploomipuudele pesi.”

Maja keskel oli lahtise kaminaga võrdlemisi avar elutuba. Elutoa edelapoolsel küljel oli suur katusealune terrass, põhja poole jäi nelinurkne ateljee. Seal oli kunstnik maalinud. Elutoast itta jäi väike köök sööginurgaga ja vannituba. Sealt edasi oli mugav magamistuba ja sellest veidi kitsam külaliste magamistuba. Külaliste magamistoas oli kirjutuslaud. Ilmselt meeldis omanikule lugeda, sest riiulid olid täis vanu raamatuid. Tundus, et kunstnik kasutas seda ruumi kabinetina. Vana maja kohta oli see üsna puhas ja korras ning igati mugav, kuid kummalisel kombel (või ehk siiski mitte nii kummalisel) ei rippunud seinal ainsatki maali. Kõik seinad olid täiesti tühjad.

Nagu Masahiko oli öelnud, oli kõik eluks vajalik olemas – mööbel, elektroonika, sööginõud ning tekid ja padjad. „Piisab, kui lihtsalt kohale tuled,” oli ta öelnud. Küttepuid kamina jaoks oli kuuri all samuti piisavalt. Televiisorit majas ei olnud (Masahiko isa vihkas seda), kuid elutoas oli korralik muusikakeskus koos hiiglaslike Tannoy Autographsi kõlaritega ja eraldi veel Marantzi vaakumlamp võimendiga. Seal oli ka soliidne vinüülplaatide kogu. Esimene pilk ütles, et enamik neist olid ooperimuusika plaadid.

„CD-mängijat siin ei ole,” ütles Masahiko. „Isa on alati vihanud uusi asju. Ta usaldab vaid vanu asju. Ja iseenesestki mõista ei ole siin internetiühendust. Kui on vaja, siis ainus võimalus on linnas internetikohvikus.”

„Internetti mul ilmselt vaja ei ole,” arvasin ma.

„Kui tahad teada, mis maailmas toimub, on ainus võimalus kuulata transistorraadiot, mis on köögiriiulil. Raadiolained mägedes muidugi eriti ei levi, aga NHK Shizuoka kanali peaks kätte saama. Ikka parem kui mitte midagi.”

„Ega mind maailmas toimuv eriti huvitagi.”

„Siis on hästi. Sa võiksid mu isaga päris hästi klappida.”

„Kas su isa on suur ooperifänn?” küsisin Masahikolt.

„Jah, ta on nihonga-kunstnik, kuid kuulas töö tegemise ajal alati ooperit. Viini õpingute ajal käis ta sageli ooperis. Kas sina kuulad ooperit?”

„Vahetevahel.”

„Mina seda ei kannata – ooperid on pikad ja igavad. Aga siin on terve hunnik plaate, nii et kuula nii palju, kui tahad. Isal neid enam vaja ei lähe. Ta kindlasti rõõmustaks, kui sina neid kuulaks.”

„Enam vaja ei lähe?”

„Tema dementsus on üsna halva pöörde võtnud. Ta ei tee enam ooperil ja praepannilgi vahet.”

„Sa ütlesid, et Viinis? Su isa õppis Viinis nihonga’t?”

„Ei, keegi ei ole nii ekstsentriline, et läheks Viini nihonga’t õppima. Isa oli algul Lääne maalikunsti eriala peal, seepärast ta Viini läkski. Tollal tegi ta äärmiselt modernseid õlimaale. Kuid varsti pärast Jaapanisse tagasi tulekut tegi ta äkitselt kannapöörde nihonga suunas. Nojah, see polnud mitte just väga haruldane juhtum, et minnakse välismaale ja avastatakse seal oma rahvuslik identiteet.”

„Ja ta oli selles edukas.”

Masahiko kehitas veidi õlgu: „Maailma silmis võib-olla küll. Lapse jaoks oli ta vaid üks pahur vanatoi. Ta mõtles ainult maalimisele ja elas nii, nagu ise paremaks arvas. Enam ei ole sellest muidugi midagi järel.”

„Kui vana ta praegu on?”

„Üheksakümmend kaks. Noorena lõbutses ta päris kenasti. Üksikasju ma küll ei tea, aga …”

Tänasin teda: „Aitäh sulle! Olen väga tänulik, olid suureks abiks.”

„Meeldib sulle siin?”

„Jaa, olen tänulik, et lubad mul mõnda aega siin elada.”

„Tore! Ehkki ma loodan, et te lepite ikka Yuzuga ära.”

Selle peale polnud mul midagi kosta. Masahiko ise abielus ei olnud. Olin kuulnud, et ta on biseksuaal, kuid kas see kõmu ka tõele vastas, ma ei teadnud. Tundsime teineteist küll juba pikka aega, kuid seda teemat me kunagi ei puudutanud.

„Kas jätkad portreede maalimist?” küsis Masahiko minult lahkudes.

Seletasin talle, et hetkel olen selle töö katki jätnud.

„Millest sa siis elad?” küsis ta samuti nagu mu agent.

„Hoian kulusid kokku, lisaks on mul sääste,” selgitasin talle samuti nagu agendile. Lisasin, et tahan üle pika aja midagi enda jaoks maalida.

„Kõlab hästi,” ütles Masahiko. „Aeg-ajalt peabki tegema seda, mida ise tahad. Muide, ega sa juhtumisi kunstiõpetaja ametit proovida ei taha? Odawara jaama juures on midagi huvikeskuse sarnast, seal toimuvad ka kunstitunnid. Need on eelkõige lastele, kuid eraldi on ka täiskasvanutele mõeldud grupp. Seal õpetatakse joonistamist ja akvarelli, aga mitte õlimaali. Keskuse juhataja on mu isa tuttav. Ärivaistu tal ei ole, ta teeb asja rohkem puhtast südamest. Kuid praegu on ta hädas, sest pole õpetajat. Ta oleks kindlasti väga rõõmus, kui teda aitaksid. Tasu ei ole teab mis suur, aga veidi lisa teenib siiski. Piisab, kui õpetad kaks korda nädalas, seega väga suur koormus see olla ei tohiks.”

„Aga ma ei ole kunagi õpetanud ja vesivärvidega maalimisest ei tea ma suurt midagi.”

„See on lihtne,” ütles ta. „Sa ei õpetaks ju professionaale. Õpetada tuleks vaid põhiasju ja selle saaksid sa ühe päevaga kätte. Laste õpetamine peaks sind eriti innustama. Pealegi sedasi üksi mägedes elades oleks hea nädalas paar korda linnas käia ja inimestega suhelda, muidu võid ära pöörata. Ma ei taha, et lõpetaksiks nagu Jack Nicholson „Hiilguses”,” sõnas Masahiko ja imiteeris Jack Nicholsoni. Jäljendamises on ta alati kõva käsi olnud.

„Ma võin ju proovida. Eks näis, kuidas läheb,” naersin ma.

„Ma võtan sinuga pärast ühendust,” ütles ta.

Seejärel viis Masahiko mu kiirtee äärde jäävasse Toyota kasutatud autode keskusesse, kus ma Corolla mahtuniversaali eest maksin sularahas. Sellest päevast alates hakkasin ma Odawara mäe tipus elama. Olin peaaegu kaks kuud ringi tiirutanud, kuid nüüd saabus paikne, üksildane ja rahulik elu. Milline muutus!

Järgmisest nädalast alustasin Odawara jaama juures kultuurikeskuses kolmapäeviti ja reedeti kunstitundide juhendamist. Enne oli väike intervjuu, kuid Masahiko Amada soovitus tähendas, et mind võeti kohe tööle. Pidin kaks korda nädalas õpetama täiskasvanuid ja reedeti oli lisaks tund ka lastega. Laste õpetamisega harjusin kiiresti. Mulle meeldis nende joonistusi vaadata ja see virgutas kenasti mu meeli, nii nagu Masahiko oli arvanud. Sain lastega, kes tunnis käisid, kiiresti sõbraks. Mul oli vaja ainult klassis ringi käia, nende joonistusi vaadata, anda praktilist nõu, kiita nende tugevaid külgi ja neid julgustada. Lasin lastel mitu korda ühte ja sama asja joonistada. Õpetasin neile, et kui sama asja kasvõi veidi erineva nurga alt vaadata, võib see paista täiesti teistsugune. Ja et nii nagu inimesel on erinevaid külgi, on esemetel mitmeid tahke. Lapsed mõistsid, et see on huvitav.

Täiskasvanute õpetamine oli laste omast vaid veidi keerulisem. Täiskasvanute tundi tulid pensionärid või koduperenaised, kellel laste kõrvalt jäi veidi vaba aega. Nagu ette kujutada võib, ei olnud nemad nii kohanemisvõimelised kui lapsed, ning isegi kui ma neile midagi soovitasin, ei võtnud nad seda niisama lihtsalt omaks. Mõned olid siiski võrdlemisi hea intuitsiooniga ja tegid päris põnevaid maale. Kui nad küsisid, andsin neile kasulikke näpunäiteid, kuid enamasti lasin neil maalida nii, nagu neile meeldis. Kui leidsin nende maalides midagi head, siis kiitsin. See tegi nad üsna õnnelikuks. Arvasin, et kui nad maalivad rõõmsal meelel, siis sellest piisab.

Ja siis hakkasin ma kahe naisega magama. Mõlemad naised käisid minu tunnis, olid mu juhendatavad. Seega olid nad mu õpilased (ja maalisid päris hästi). Kas selline käitumine õpetajana (isegi kui mul ametlikku õpetaja litsentsi ei ole) oli lubatud, ei oska ma öelda. Üldiselt olin ma ikka mõelnud, et täiskasvanud mehe ja naise vahel kokku lepitud seksis ei ole mingit probleemi, ehkki ühiskond ei pruugi seda heaks kiita.

Ma ei püüa end õigustada, kuid tollal ei olnud mul aega hinnata seda, kas mu tegu oli õige või vale. Ma lihtsalt hoidsin puunotist kinni ja lasin end voolul edasi kanda. Totaalses pimeduses, ilma tähtistaeva ja kuuta. Olin kindel, et seni, kuni ma sellest puunotist kinni hoian, ma ei upu, kuid mul polnud õrna aimugi, kuhu ma teel olen.

Tomohiko Amada maali „Komtuuri tapmine” avastasin ma paar kuud pärast majja kolimist. Tookord ma seda ei teadnud, kuid see maal keeras kogu mu elu pea peale.