Читать книгу Komtuuri tapmine - Харуки Мураками - Страница 9

Maikuu lõpul ühel päikeselisel hommikul viisin oma maalitarbed ateljeesse, mida viimati oli kasutanud Tomohiko Amada, ja seisin üle pika aja lõuendi ees (ühtegi Tomohiko Amada maalitarvet ateljees polnud, küllap oli Masahiko need ära viinud). Ateljee oli viie ruutmeetri suurune nelinurkne ruum puitpõranda ja valgeks värvitud seintega. Põrand oli paljas, ilma ühegi vaibata. Põhjaküljel oli suur avatud aken, mille ees lihtsad valged kardinad. Ida poole jääv aken oli väike ja seal kardinaid polnud. Nagu teisteski tubades ei rippunud ka ateljee seintel ühtegi maali. Toanurgas oli suur keraamiline kraanikauss, milles sai pintslitelt värvi maha pesta. Ilmselt oli seda sageli kastutatud, sest see oli väljastpoolt kõiksugu värvidega koos. Kraanikausi kõrval oli vanamoodne õliradiaator ja laes suur ventilaator. Lisaks oli ruumis töölaud ja üks ümmargune puidust taburet. Sisseehitatud seinariiulil asetses kompaktne muusikakeskus, et maalimise ajal saaks ooperiplaate kuulata. Lahtisest aknast sisse puhuv tuul tõi endaga kaasa värskendavat metsalõhna. Kahtlemata oli see paik, kus kunstnik sai oma tööle keskenduda. Kõik, mis vaja, oli olemas, kuid ühtegi liigset asja seal polnud.

Uues keskkonnas tugevnes nagu tuikav valu minus soov midagi maalida. Ja mul oli lõputult aega, mida enda tarvis kasutada. Polnud vaja maalida mõttetuid asju elatise teenimiseks ega kohustust naisele õhtusööki valmistada (mitte et mul oleks midagi söögitegemise vastu, kuid see ei muuda fakti, et see oli kohustus). Ma ei pääsenud mitte ainult söögitegemisest, vaid mul oli õigus ka söömata olla, kui ma seda tahtsin. Olin täiesti vaba tegema seda, mida ise teha tahtsin, muretsemata teiste pärast.

Kuid maalida ma lõpuks siiski ei suutnud. Ükskõik kui kaua ma lõuendi ees ka ei seisnud ja seda valendavat tühjust ei vaadanud, ei tulnud mul ühtegi ideed, mida ma maalima peaksin. Mul polnud õrna aimugi, kust alustada. Olin nagu kirjanik, kes on sõnatuks jäänud, või muusik, kes on oma instrumendi kaotanud, ning seisin seal tühjas nelinurkses ateljees ja olin totaalses segaduses.

Midagi sellist polnud ma varem tundud. Üldiselt oli nii, et kui ma lõuendi ette astusin, eemaldus mu meel otsekohe argipäeva horisondilt ning mu peas hakkas midagi toimuma. Mõnikord oli see konkreetne produktiivne idee, aga mõnikord üsna kasutu illusioon. Kuid igal juhul mingid ideed mu peas alati liikusid. Ma pidin lihtsalt leidma nende hulgast sobiva, kandma selle lõuendile ning laskma sel intuitiivselt edasi areneda. Niiviisi sai maal justkui iseenesest valmis. Kuid praegu ei näinud ma mitte midagi, millest oleks võinud miskit saada. Võib olla tugev tahe ja terav loomisvalu, kuid see, mida tegelikult vaja, on konkreetne alguspunkt.

Tõusin hommikuti vara (tavaliselt alati enne kuut), tegin esmalt köögis endale tassi kohvi, võtsin siis kruusi, läksin ateljeesse ja istusin lõuendi ette taburetile. Ma keskendusin, kuulasin oma südame häält ja otsisin selles sisalduma pidanud kujutluspilti. Kuid alati lõppes see mõttetu lüüasaamisega. Kui olin üritanud mõnda aega keskenduda, andsin alla, istusin ateljee põrandale ja kuulasin vastu seina nõjatudes Puccini oopereid (miskipärast kuulasin tol ajal vaid Puccinit) „Turandoti” või „Boheemi”. Istusin, vahtisin loiult laes keerlevat ventilaatorit ja ootasin, et kasvõi midagi minuni jõuaks – mõni idee või motiiv. Aga ei midagi. Ainult varasuvine päike lähenes loiult seniidile.

Milles asi? Võib-olla olin liialt kauaks jäänud elatise teenimise nimel portreid maalima? Võib-olla olin seetõttu oma loomuomast intuitsiooni kaotamas? See oli nagu liiv merekaldal, mille laine aegamisi minema uhub. Olin millalgi valesse suunda pööranud. Mul on aega vaja, mõtlesin ma. Pean olema kannatlik ja aja enda kasuks tööle panema. Nii saaksin oma loomingulise väe jälle õigesse voolusängi juhtida ja mu intuitsioonikanal peaks siis taas avanema.

Sel perioodil tekkis mul suhe kahe abielunaisega. Ilmselt otsisin ma mingit vaimset läbimurret. Et surnud punktist üle saada ja sellest vabaneda, oli mul vaja leida innustust (ükskõik mil moel), äratada üles oma vaim. Lisaks hakkasin ma üksi elamisest väsima. Tegelikult polnud ma juba pikka aega vahekorras olnud.

Kui ma praegu sellele tagasi mõtlen, siis näib, et tookord kulgesid päevad üsna veidralt. Tegin hommikul vara silmad lahti, läksin valgete seintega nelinurksesse ateljeesse, seisin valge lõuendi ette ja kui ühtegi ideed pähe ei tulnud, istusin põrandale ja kuulasin Puccinit. Mis mu loomingulisse maailma puutub, siis seal valitses puhas tühjus. Kui Claude Debussy sattus ooperit luues ummikusse, kirjutas ta: „Päevast päeva loon ma eimiskit, tühjust.” Tol suvel olin mina samuti haaratud päevast päeva „tühjuse loomisest”. Võib-olla harjusin tühjusega tõtt vahtima, ehkki ma ei saa öelda, et me oleksime väga lähedaseks saanud.

Kaks korda nädalas pealelõunal tuli ta (too teine abielunaine) punase Mini Cooperiga minu juurde. Läksime otse voodisse ja armatsesime. Pärastlõuna esimestel tundidel andusime täielikult teineteisele. Nõnda loodu ei olnud kahtlemata tühjus. Selles olid mängus reaalsed kehad. Kehad, mida sai reaalselt puudutada, iga selle osa huultega üle käia. Otsekui oleksin sel moel oma teadvust sisse ja välja lülitanud, hakkasin ma liikuma ebamäärase ja kaheldava eimiski ning elava reaalsuse vahel. Naine tunnistas, et abikaasa polnud tema keha juba ligi kaks aastat oma käte vahel hoidnud. Mees oli naisest kümme aastat vanem ja tööga hõivatud, koju saabus hilja. Isegi kui naine meelitas meest voodisse, ei paistnud see talle huvi pakkuvat.

„Hm? Huvitav, miks? Sul on ju ometi imeline keha,” ütlesin ma.

Ta kehitas kergelt õlgu. „Nojah, eks me oleme juba ka viisteist aastat abielus olnud, meil on kaks last ja ma ei ole enam oma esimeses nooruses.”

„Minu arust oled sa täitsa kobe tükk.”

„Aitäh. Ehkki see kõlab, nagu ma oleks miski teise ringi kaup.”

„Et nagu ressursside taaskasutamine?”

„Nojah.”

„Järelikult väga väärtuslik ressurss,” ütlesin ma. „Ühiskonnale kasulik.”

Ta itsitas: „Kui vaid kõik korralikult ära sorteerida …”

Pärast väikest vahepausi keskendusime me veelkord innukalt keerukale „ressursside sorteerimise” protsessile.

Kui aus olla, siis algselt ei olnud ma temast kui isiksusest teab mis sisse võetud. Ses mõttes oli mu suhe temaga teistsuguse värvinguga kui teiste naistega, kellega ma vahekorras olen olnud. Meil ei olnud ühiseid teemasid, millest rääkida. Meie senises elukogemuses ega ka keskkonnas, milles me elasime, polnud midagi ühist. Kuna mina olen loomult vaikne, siis oli peamiselt tema see, kes rääkis, kui me koos olime. Ta rääkis mulle oma isiklikest asjadest, mina kiitsin takka või ütlesin oma arvamuse, kuid seda oli raske nimetada tõsiseks vestluseks.

Minu jaoks oli see esmakordne kogemus. Teiste naiste puhul oli tavaline muster see, et esmalt tekkis mul huvi naise isiksuse vastu ja alles pärast seda, justkui boonusena, tuli seksuaalsuhe. Kuid tema puhul see nii ei olnud. Tema puhul tuli füüsiline suhe enne, ja see ei olnud üldse mitte paha. Temaga olles nautisin ma seksuaalakti täiega ning näis, et temagi nautis seda. Ta sai minuga armatsedes korduvalt orgasme ja ka mul oli korduvaid seemnepurskeid.

Ta ütles, et olen ainus mees peale tema abikaasa, kellega ta pärast abiellumist magas. Ilmselt ta ei valetanud. Ka minu jaoks oli see esimene kogemus pärast abielu magada kellegi teise kui oma naisega (ei, üks erand siiski oli, sest jagasin kord voodit ühe naisega ja mitte minu initsiatiivil, aga sellest veidi hiljem).

„Kuid enamikel mu abielus sõbrannadel on afäär,” ütles ta. „Nad räägivad sellest sageli.”

„Taaskasutus.”

„Ei arvanud, et minustki saab selline naine.”

Vaatasin lakke ja mõtlesin Yuzule. Kas tema tegi ka kusagil mingi mehega sama asja?

Kui naine lahkus ja ma üksi jäin, igavlesin niisama. Voodipesus olid endiselt näha tema kumeruste jäljed. Mul polnud tahtmist midagi teha, seepärast vedelesin niisama terrassil lamamistoolil ja lõin lugedes aega surnuks. Tomohiko Amada raamaturiiulitel olid vaid vanad raamatud. Nende hulgas oli ka selliseid haruldasi raamatuid, mida täna enam niisama lihtsalt kätte ei saa. Seal oli kunagisi kuulsaid teoseid, mis nüüdseks olid unustusse vajunud ja mida keegi enam eriti kätte ei võtnud. Mulle meeldis selliseid vanu raamatuid lugeda. Nii sain ma jagada ajast maha jäänu tunnet vana mehega, kellega ma polnud kunagi kohtunud.

Kui päike loojus, avasin veinipudeli (muidugi mitte mõne kalli veini, aga veini joomine oli tollal mu ainus luksus) ja kuulasin vanu plaate. Plaadikogu koosnes täielikult klassikalisest muusikast, millest enamik oli ooperi- ja kammermuusika. Kõik plaadid olid hoolega hoitud, ilma ühegi kriimuta. Päeval kuulasin ooperit, õhtul aga eelistasin peamiselt Beethoveni ja Schuberti keelpillikvartette.

Suhe tolle minust vanema abielunaisega ja võimalus hoida regulaarselt naisekeha oma käte vahel tõi mulle teatava rahu. Küpse naise naha pehme puudutus rahustas veidi mu ebamääraseid tundeid. Vähemalt sel ajal, kui ma temaga armatsesin, suutsin ma kõiksugu kahtlused ja lahtised otsad ajutiselt kõrvale jätta. Kuid see, et mul polnud maalimiseks ideid, ei muutunud. Vahel voodis lebades visandasin tema alasti keha. Enamik nendest visanditest olid pornograafilised, näiteks kuidas minu riist on tema sees või kuidas ta mu riista imeb. Need visandid panid ta punastama, kuid samas vaatas ta neid naudinguga. Kujutan ette, et kui need oleksid olnud fotod, poleks need enamusele naistest meeldinud, vaid vastupidi, oleksid tekitanud pigem tülgastust ja valvsust pildi autori suhtes. Kuid nähes pliiatsiga tehtud visandit, eriti veel kui see on hästi tehtud, on naised enamasti õnnelikud. Sest selles on elu soojust, või vähemalt mitte mehaanilist jahedust. Ent ükskõik kui hästi mul need visandid ka välja ei kukkunud, ei tulnud mul endiselt pähe ühtegi ideed, mida ma päriselt joonistada tahan.

Sellised maalid, mida ma tudengina tegin, nii-öelda abstraktsed maalid, ei kütkestanud mind enam. Sedalaadi maalikunst ei vaimustanud mind. Praegu tagasi vaadates tundub mulle, et pildid, mida ma tol ajal ennastunustavalt maalisin, polnud tegelikult muud kui lihtsalt vormi tagaajamine. Noorena kütkestas vormi ilu ja tasakaal mind täielikult. Ega selles muidu midagi halba ole. Kuid ma ei küündinud sellise hingelise sügavuseni, mis maalis oleks pidanud olema. Praegu saan ma sellest suurepäraselt aru. Tollal oli mulle jõukohane teha pilte, mis kütkestasid kõigest võrdlemisi pealiskaudse vormiga. Miski ei raputanud mind. Minu maalid olid parimal juhul vaid hästi tehtud.

Nüüd olen kolmekümne kuue aastane, nelikümmend on varsti käega katsuda. Olen ikka tundnud, et pean selleks ajaks, kui ma neljakümneseks saan, kunstnikuna leidma oma unikaalse maailma. Neljakümnes eluaasta on inimese jaoks omamoodi pöördepunkt. Sealt edasi ei saa enam samamoodi jätkata. Mul on sinna veel neli aastat. Kuid need neli aastat mööduvad, nii et ei saa arugi. See, et olin elatise teenimiseks portreid maalinud, oli otsekui ringiga minek. Pean jälle panema aja enda kasuks tööle.

Elades majas mägede vahel tekkis mul tahtmine selle omanikust Tomohiko Amadast rohkem teada saada. Siiani ei olnud mul suurt huvi nihonga vastu, ja ehkki ma olin kuulnud Tomohiko Amada nime ja ta oli mu sõbra isa, ei teadnud ma, mis inimene ta oli või milliseid maale ta tegi. Nihonga maailmas oli Amada nimi tuntud, kuid ta polnud ülemaailmselt kuulus ning elas üksildase ja vaikse (et mitte öelda kangekaelse) looja elu kulisside taga. See oli enam-vähem kõik, mis ma temast teadsin.

Aga kui ma kuulasin temast maha jäänud plaadimängijaga ta plaadikogu, lugesin raamatuid ta raamaturiiulis, magasin voodis, kus tema oli maganud, valmistasin iga päev tema köögis süüa ja kasutasin ta ateljeed, süvenes minus üha enam huvi Tomohiko Amada isiku vastu. Seda võiks vist ka uudishimuks nimetada. Tema elutee viis ta Viini, kus ta esialgu õppis modernistlikku maalikunsti, kuid kodumaale naastes tegi ta kannapöörde ja hakkas Jaapani maali nihonga’ga tegelema. See äratas kahtlemata huvi. Üksikasju ma ei tea, kuid tavamõistus ütleb, et inimesel, kes on pikalt tegelenud Lääne kunstiga, ei ole kindlasti mitte kerge minna üle nihonga peale. Esmalt peab olema kindel otsus kogu see seni vaevaga omandatud tehniline baas kõrvale jätta. Seejärel tuleb uuesti alustada nullist. Ometi valis Amada raske tee. Sellel pidi olema mingi mõjuv põhjus.

Ühel päeval läksin enne oma kunstiklassi Odawara raamatukokku, et uurida Tomohiko Amada kunstikogu. Raamatukogus oli tema teostest kolm suurepärast kunstialbumit, tõenäoliselt seetõttu, et tegemist oli kohaliku kunstnikuga. Üks neist sisaldas lisamaterjalina ka mõningaid ta õlimaale, mida ta viljeles oma kahekümnendatel eluaastatel. Minu suureks üllatuseks meenutas tema noorpõlve õlimaalide seeria abstraktseid maale, mida mina olin varem teinud. Stiil ei olnud küll täpselt sama (ta oli sõja eel tugevalt mõjutatud kubismist), kuid neis ilmnevas „ahnes vormi taga ajamise” hoiakus oli midagi ühist minu omaga. Nagu võiski oodata inimesest, kellest hiljem sai esmaklassiline maalikunstnik, olid ta tööd muidugi sügavamad ja veenvamad kui minu omad. Tehnika oli samuti hämmastav. Ilmselt olid need omal ajal väga hinnatud maalid. Kuid midagi jäi neis puudu.

Istusin raamatukogus laua taga ja uurisin neid maale hoolega. Mis neis vajaka jäi? Ma ei osanud seda miskit konkreetselt välja tuua, kuid kokkuvõttes võib öelda, et need olid maalid, mis oleksid võinud ka olemata olla. Maalid, mille igavikku haihtumine ei tekitaks kelleski ebamugavust. Võib-olla kõlab see julmalt, kuid see oli tõde. Nüüd, umbes seitsekümmend aastat hiljem, oli see ilmselge.

Seejärel keerasin lehekülgi ning vaatasin kronoloogilises järjekorras ta nihonga-maale. Tema kui nihonga-kunstniku esimesed tööd olid pisut kohmakad ja jäljendasid varasemate kunstnike tehnikat, kuid ta liikus järk-järgult ja kindlalt unikaalse stiili suunas. Tema edasi arenemist oli võimalik jälgida. Kohati kulges ta areng ehk katse-eksituse meetodil, kuid kõhklematult. Sellest hetkest peale, kui ta võttis pintsli kätte ja hakkas nihonga-stiilis maalima, oli tema teostes midagi, mida ainult tema oskas maalida. Ta oli sellest teadlik ning sammus enesekindlalt selle miski suunas. Tema Jaapani stiilis maalidest ei jäänud muljet, justkui oleks sealt midagi puudu – nii nagu see oli ta Lääne stiilis maalidega. Seega võiks öelda, et ta loomingus toimus mitte pööre, vaid see täiustus.

Nagu enamik nihonga-kunstnikke maalis ka Amada algul realistlikke maastikke ja lilli, kuid lõpuks (ilmselt mingil ajendil) hakkas ta maalima peamiselt stseene iidsest Jaapanist. Mõned stseenid olid Heiani ja Kamakura ajastust, kuid kõige enam köitis teda Asuka periood 7. sajandi alguses, prints Shōtoku aeg. Ta kujutas julgelt ja täpselt tolleaegseid maastikke, ajaloolisi sündmusi ja inimesi. Loomulikult ei olnud ta neid sündmusi oma silmaga näinud, kuid oma vaimusilmas nägi ta neid selgelt ja elavalt. Miks ta valis just Asuka perioodi, ei oska ma öelda, kuid sellest sai tema eriline maailm, ta isikupärane stiil. Ja nii nagu aeg, nii muutus ka tema nihonga-tehnika täiuslikumaks.

Kui hoolega vaadata, siis oli näha, et teatud hetkest alates hakkas ta maalima just seda, mida ta maalida tahtis. Näis nagu oleks sel ajal hakanud pintsel tema käes liikuma vabalt, justkui tantsiskledes. Kõige imelisem tema maalide juures oli tühja pinna kasutamine. Sest paradoksaalsel kombel olid parimad osad need, kuhu ei olnud midagi maalitud. Jättes midagi maalimata torkas see, mida ta maalida tahtis, paremini silma. See on kahtlemata formaat, mis moodustab nihonga eripära. Vähemalt mina pole näinud, et Lääne maalikunstis oleks julgelt tühja pinda kasutatud. Tema maale niiviisi vaadates hakkasin ma vist aduma, miks Amada otsustas nihonga-kunstnikuks hakata. Kuid ma ei mõistnud, millal ja kuidas tegi ta julge otsuse vahetada stiili ja seda hakata praktiseerima.

Lühibiograafia raamatu tagakaane tekst ütles, et ta sündis Kumamoto prefektuuris Asos. Tema isa oli suurmaaomanik ja kohalik mõjukas tegelane, nende pere oli üsna jõukas. Kunstianne avaldus tal juba lapsena ning noorukieas paistis see juba silma. Värskelt Tōkyō kunstiakadeemia (hilisem Tōkyō kunstiülikool) lõpetanud Amada saadeti suurte lootustega Viini õppima. Viinis oli ta 1936. aasta lõpust kuni 1939. aastani. 1939. aasta algul, enne Teise maailmasõja puhkemist, astus ta Bremeni sadamas laevale ja sõitis koju tagasi. Aastail 1936–1939 oli Saksamaal võimul Hitler. Anšluss ehk Austria ühendamine Saksamaaga toimus 1938. aasta märtsis. Noor Tomohiko Amada viibis sel pöördelisel perioodil Viinis. Küllap oli ta ka mitme ajaloolise sündmuse tunnistajaks.

Mis temaga ikkagi juhtus?

Lugesin kunstialbumis avaldatud pikka esseed „Teooria Tomohiko Amada kohta”, kuid sellest ei ilmnenud muud, kui et ta Viini perioodist ei ole suurt midagi teada. Essees kirjutati üsna põhjalikult sellest, kuidas temast pärast Jaapanisse naasmist nihonga-kunstnik sai, kuid Viini ajast ning sellest, mis tõukas teda loomingus pööret tegema, olid vaid alusetud spekulatsioonid. Mida ta Viinis tegi ning mis pani teda tegema sellist drastilist muutust, jäi saladuseks.

Amada jõudis 1939. aasta veebruaris tagasi Jaapanisse ja asus elama üürimajja Sendagis. Selleks hetkeks oli ta Lääne stiilis maalikunstile lõplikult selja pööranud. Ta sai perelt iga kuu piisavalt toetust, et vabalt ära elada, ja eriti hellitas teda ema. Sel ajal õppis ta arvatavasti peamiselt omal käel nihonga-maali. Ta oli tahtnud mitu korda kellegi käe all praktiseerida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta ei olnud kunagi teab mis tagasihoidlik inimene. Teiste inimestega rahulike ja sõbralike suhete hoidmine polnud ta tugevaim külg. Isolatsioon oli juhtmotiiv, mis saatis teda kogu elu.

1941. aastal sügisel toimus Pearl Harbori rünnak ning kui Jaapan lõplikult sõtta astus, lahkus Amada Tōkyōst ja läks tagasi Asosse vanematekoju. Pere teise pojana pages ta pärandiga seotud sekelduste eest, talle anti koos teenijannaga väike maja, kus ta vaikselt sõja üle elas. Oli see õnn või õnnetus, kuid kaasasündinud kopsudefekti tõttu polnud tal ka muret, et teda sõjaväkke oleks võetud (see võis muidugi olla jutt, mida avalikkusele räägiti, ja võimalik, et perekond tõmbas kulisside taga niite, et teda ei värvataks). Lisaks ei olnud tal vaja toidupuuduse üle kurta, nagu tolleaegsetel tavakodanikel. Ta elas kaugel mägedes ja võis olla kindel, et kui väga palju sihtmärgist mööda ei lasta, siis USA pommid teda ei taba. Nõnda elas ta üksi Aso mägedes kuni sõja lõpuni 1945. aastal. Ajal, mil tema sidemed maailmaga olid katkenud, pühendus ta ihu ja hingega omal käel nihonga maalitehnikate omandamisele. Sel perioodil ei eksponeerinud ta ühtegi tööd.

Paljulubava noore kunstnikuna oli Amada koguni Viinis õppimas käinud, seepärast ei olnud tema jaoks ilmselt lihtne üle elada kuueaastast vaikuse perioodi, mil kunstiringkonnad jõudsid ta juba unustada. Kuid tema juba niisama lihtsalt verest välja ei löönud. Kui pikaleveninud sõda lõpuks läbi sai ja inimesed segadusest toibuda jõudsid, debüteeris justkui ümbersündinud Amada paljutõotava nihonga-kunstnikuna. Ta hakkas vähehaaval sõja-aastail valminud maale näitustele välja panema. See oli periood, mil enamik kunstnikke, kes olid sõja ajal maalinud sütitavaid propagandistlikke pilte, pidid selle eest vastutuse võtma ning nad sunniti okupatsioonivägede karmi pilgu all eraklusse. Just seepärast olid Amada teosed kui uus võimalus nihonga revolutsiooniks ja need pälvisid maailma tähelepanu. Ajast sai tema liitlane, kui nii võib öelda.

Tema edasise karjääri kohta pole suurt midagi öelda. Kui inimene on edu saavutanud, muutub ta elu igavaks. Muidugi on kunstnikke, kes edu saavutades vajuvad kohe suurejoonelisse tagasilangusesse, kuid mitte Tomohiko Amada. Tema võitis arvukalt auhindu (kultuuritegelase ordenist ta keeldus, väites, et see on „häiriv”) ja sai laialt tuntuks. Aastatega tema tööde väärtus tõusis ning enamik neist on avalikesse kohtadesse välja pandud. Tellimustel polnud lõppu, teda hinnatati ka välismaal ja kõik kulges pärituult. Kuid maailmale kunstnik ennast ei näidanud. Kõik pakkumised ametikohtadele lükkas ta tagasi. Teda kutsutati igale poole, nii kodu- kui ka välismaal, kuid tema kohale ei läinud. Selle asemel istus ta majas Odawara mäe tipus (kus minagi praegu elan) ja maalis, mida hing ihkas.

Nüüd, üheksakümne kahe aastasena, on ta Izu-Kōgenis hooldekodus ega tee enam vahet ooperil ja praepannil.

Sulgesin kunstialbumi ja tagastasin selle laenutusletti.

Kui ilm oli hea, läksin ma pärast õhtusööki terrassile, viskasin lamamistoolile pikali ja trimpasin valget veini. Lõunataevas säravaid tähti imetledes mõtisklesin ma, mida võiksin mina õppida Tomohiko Amada elust. Õppida oleks muidugi palju – julgust mitte karta muutusi elustiilis ja seda, kui tähtis on panna aeg enda kasuks tööle. Aga eelkõige on oluline avastada oma loomingus ainulaadne stiil. See kõik ei ole kindlasti mitte lihtne. Kuid elatudes millegi loomisest tuleb see omandada, ükskõik kuidas. Ja võimaluse korral enne, kui saad nelikümmend.

Mida Amada Viinis ikkagi koges? Milliste sündmuste tunnistajaks ta oli? Mis sundis teda igaveseks õlimaalipintsli kõrvale heitma? Kujutasin ette punase ja musta svastikaga lippudega ääristatud Viini tänavaid ning noort Amadat mööda neid teid jalutamas. Miskipärast on mu kujutluspilt talvest. Ta kannab paksu mantlit, sall kaela ümber keritud, kaabu kõrvuni pähe surutud. Tema nägu näha ei ole. Keset esimest lobjakat ilmub nurga tagant tramm. Ta hingab kõndides välja valget hingeauru, mis on justkui vaikuse kehastus. Kohalik rahvas istub soojas kohvikus ja joob kohvi rummiga.

Proovisin selle Viini tänavapildi ja stseenid Asuka aja Jaapanist, mida ta hilisemal perioodil maalis, kuidagi kokku viia. Kuid ka kõige parema tahtmise juures ei leidnud ma neis kahes maailmas midagi sarnast.

Terrass jäi lääne poole, vaatega kitsale orule, ning teisel pool orgu paistis sama kõrge mäeahelik. Sellel mäenõlval oli mitu maja, mille vahel oli rohkelt ruumi ja rohelust. Minu majast paremale jäi silmatorkavalt suur modernne maja. Valgest betoonist ja sinisest toonitud klaasist maja mäetipus oli sedavõrd elegantne ja luksuslik, et selle kohta oleks vist isegi õigem öelda häärber. See oli mäekülje reljeefiga sobituv kolmel tasandil laiutav hoone. Ilmselt oli mõni tipparhitekt selle projekteerinud. Siinkandis on ammustest aegadest olnud palju suvemaju, kuid selles majas näis keegi aastaringselt sees elavat, sest igal õhtul paistsid akendes tuled. Muidugi võis ka olla, et ettevaatusabinõuna süttisid tuled automaatselt taimeriga. Kuid miskipärast ma kahtlustasin, et see ei ole nii, sest tuled lülitati iga päev sisse ja välja erineval kellaajal. Mõnikord põlesid kõik tuled ja aknad särasid eredalt nagu kaubamaja vaateaknad, mõnikord jälle põlesid ainult aialaternad, aga maja ise oli mattunud ööpimedusse.

Mõnikord ilmus keegi terrassile (nagu laevatekile) ja vaatas minu elamise poole. Videvikutunnil oli ta kuju hästi näha. Ehkki seda, kas ta on mees või naine, ma aru ei saanud. See siluett oli väike ning enamasti langes valgus ta selja tagant. Kuid otsustades silueti kontuuride ja liigutuste järgi oletasin, et tegemist on mehega. Ta oli alati üksi. Ilmselt tal perekonda polnud.

Mis inimene küll sellises majas võiks elada? Vabadel hetkedel püüdsin teda endale ette kujutada. Kas ta tõesti elab üksi, teistest eemal mäetipus? Mis tööd ta teeb? Kahtlemata on ta elu seal šikis klaasist häärberis luksuslik ja muretu. Vaevalt ta sellisest ebamugavast kohast iga päev Tōkyōsse tööle käib. Elumuresid tal ilmselt ei ole. Aga kui tema sealt minu poole vaatab, paistab ilmselt minu elu samuti üsna muretu ja rahulik. Eemalt paistavad enamik asju ilusad.

Tol õhtul ilmus taas see kuju välja. Nagu minagi, lesis ta praktiliselt liikumatult lamamistoolil. Näis, et ta mõtiskleb tähti vaadates millegi üle nagu minagi – millegi sellise üle, millele vastust ei leia, ükskõik kui pingsalt ka ei mõtleks. Vähemalt nii mulle näis. Ka ükskõik kui heas olukorras on igal inimesel midagi, mille üle mõelda. Võtsin veiniklaasi kätte ja tõstsin selle temaga salajase solidaarsuse terviseks juues üles.

Loomulikult ei osanud ma tol hetkel uneski näha, et varsti astub see inimene mu ellu ja muudab täielikult selle kulgu. Ilma temata poleks minuga nii palju juhtunud, aga ilma temata oleksin ma oma elu lõpetanud pimeduses.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis on inimese elu ikka parasjagu veider, täis uskumatult pööraseid kokkulangevusi ja ettearvamatusi, siksakilisi arenguid. Kuid hetkel, mil need sinu ees reaalselt lahti rulluvad, ei pruugi neis midagi iseäralikku paista, ükskõik kui hoolega ka ei vaataks. Keset katkematut argipäeva võivad need veidrused meie silmis paista täiesti tavaliste ja iseenesestmõistetavatena. Võib-olla küll mitte loogilistena, kuid eks aeg annab arutust, kas need on loogilised või mitte.

Üldjuhul omab enamasti tähendust siiski vaid tagajärg, olgu see loogiline või mitte. Tagajärg on selleks, et kõik näeksid, et sellel on reaalne mõju. Kuid osutada põhjusele, mis tagajärjeni viis, ei ole kerge. Veel raskem on seda kätte võtta, näidata seda kellelegi ja öelda „Näe, siin see on!”. Kõigel on loomulikult oma põhjus. Ilma põhjuseta tagajärge ei ole. Nii nagu ilma muna katki löömata omletti ei saa. Ja nagu doominoefekti puhul lükkab üks doominokivi (põhjus) ümber teise kivi (tagajärg) ning see omakorda lükkab pikali järgmise (tagajärg). Kui see ahel jätkub, siis lõpuks ei ole enam võimalik selgeks teha, milline oli algne põhjus. Või siis muutub see tähtsusetuks või ei huvita see enam kedagi. Ja lugu lõpeb sellega, et „lõpuks kukkusid kõik doominokivid ümber”. Lugu, mida ma rääkima hakkan, kulgeb ilmselt sama rada pidi.

Esmalt pean ma igatahes rääkima ühe loo, ehk teisisõnu andma tõuke esimesele doominokivile. Lugu kõneleb tollest salapärasest naabrist, kes elas teisel pool orgu, ja maalist nimega „Komtuuri tapmine”. Alustan loo jutustamist sellest maalist.