Читать книгу Komtuuri tapmine - Харуки Мураками - Страница 6

„Anna andeks, kuid ma ei suuda enam sinuga koos elada,” ütles abikaasa vaiksel häälel ja jäi siis pikaks ajaks vait.

See oli täiesti ootamatu ja üllatav avaldus. Kui mulle äkki midagi sellist öeldi, ei osanud ma selle peale midagi kosta ning jäin lihtsalt ootama, mis tal veel öelda on. Muidugi ei oodanudki ma talt mitte midagi selgesõnalist, ent ma ei osanud teha ka muud, kui oodata.

Istusime teine teisel pool köögilauda. See oli ühel pühapäeva pärastlõunal märtsi keskel. Järgmise kuu keskpaigas oleks olnud meie kuues pulmaastapäev. Tol päeval oli hommikust saadik sadanud külma vihma. Pärast naise sellist avaldust pöörasin ma esmalt näo akna poole, et vaadata, kuidas vihmaga lood on. Väljas sadas tasakesi õrna vihma. Tuult praktiliselt ei olnud. Ometi kandis vihm endaga jahedust, mis naha vahele puges. See jahedus andis märku, et kevad on veel kaugel. Läbi vihmasaju paistis eemal hägusalt oranži värvi Tōkyō teletorn. Ühtegi lindu taevas ei lennanud. Ilmselt olid nad kuhugi räästa alla vihma eest varju pugenud.

„Palun ära küsi, miks,” küsis naine.

Raputasin kergelt pead. See ei olnud ei „ei” ega „jah”. Ma ei osanud tegelikult midagi öelda, seepärast raputasin vaid automaatselt pead.

Tal oli seljas õhuke, avara kaelusega helelilla kampsun. Esiletükkiva rangluu kõrval paistis kaelusest valge särgi pehme õlapael. See näis nagu mingi erilist sorti nuudel, mida kasutatakse teatud roogades.

„Mul on ainult üks küsimus,” ütlesin ma, pilk endistviisi hajameelselt õlapaelal. Mu hääl oli puine ning kahtlemata ilmetu ja lootusetu.

„Vastan, kui saan …”

„Kas mina olen selles süüdi?”

Ta mõtles hetke selle üle järele ning hingas siis sügavalt ja aeglaselt sisse nagu keegi, kes on tükk aega vee all olnud ja nüüd pea veest välja pistnud.

„Ma arvan, et mitte otseselt.”

„Mitte otseselt?”

„Jah, mitte otseselt.”

Üritasin aru saada ta sõnade vaevumärgatavast intonatsioonist, nagu üritaksin muna käes hoides kindlaks teha selle raskust. „Tähendab, et kaudselt olen siis ikkagi süüdi?”

Sellele naine ei vastanud.

„Mõni päev tagasin nägin koiduhakul üht unenägu,” ütles ta selle asemel. „See oli nii selge unenägu, et ma ei suutnud aru saada, mis on reaalsus ja mis uni. Kui ma silmad avasin, oli mul kõik selge – ma ei saa enam sinuga koos elada.”

„Mis uni see siis oli?”

Ta raputas pead. „Anna andeks, aga ma ei saa seda sulle öelda.”

„Sest unenägu on isiklik asi?”

„Küllap vist.”

„Kas sa nägid mind selles unes?” küsisin ma.

„Ei, sind seal ei olnud. Seepärast ei saa ma öelda, et see oleks otseselt sinu süü.”

Võtsin igaks juhuks tema jutu kokku. Mul on vana harjumus teha teise inimese jutust kokkuvõte hetkel, kui ma ise midagi öelda ei oska (ilmselgelt ärritab selline harjumus sageli teist inimest).

„Nii et sa nägid paar päeva tagasi väga realistlikku und. Ja kui silmad avasid, oli sul selge, et sa ei saa enam minuga koos elada. Aga unenäo sisu sa mulle avaldada ei saa, sest see on isiklik asi. Kas nii?”

Ta noogutas. „Just nii.”

„Kuid see ei selgita ju midagi.”

Ta pani mõlemad käed lauale ja vaatas enda ees olevasse kohvitassi, justkui oleks seal hulpinud mingi tähendusrikas märk, mida ta üritas tõlgendada. Tema näoilmest võis välja lugeda, et selle ende sõnum oli üsna sümboolne ja mitmetähenduslik.

Unenäod on mu naise jaoks alati tähtsad olnud. Ta toimis üsna sageli unenägude järgi ja muutis nendele vastavalt oma otsuseid. Aga olgu unenäod kui olulised tahes, ei tähenda see ju kohe, et ühe ereda unenäo tõttu tuleks kuue aasta pikkune abielu ära nullida.

„Muidugi oli see unenägu kõigest päästik,” ütles ta, justkui oleks mu mõtteid lugenud. „Kuid see uni tegi paljud asjad selgemaks.”

„Kui päästikule vajutada, lendab kuul välja.”

„Mis mõttes?”

„Päästik on püstoli tähtis osa, seega mulle tundub, et ei ole sobilik selle kohta öelda „kõigest päästik”.”

Ütlemata midagi jõllitas ta mind, nagu poleks hästi aru saanud, mida ma ütlesin. Nojah, tegelikult ei mõistnud ma seda ju isegi …

„Kas sul on keegi teine?” küsisin ma.

Naine noogutas.

„Ja sa magad temaga?”

„Jah, anna mulle andeks …”

Võib-olla ma oleksin pidanud küsima, kellega ja kui kaua ta juba magab? Aga ma ei tahtnud seda teada ega sellele mõelda. Seepärast vaatasin uuesti aknast välja, et jälgida vihmasadu. Miks ma seda küll ei olnud märganud?

„Aga see,” ütles ta, „pole veel kõik.”

Vaatasin toas ringi. Olin siin aastaid elanud ja see pidi mulle tuttav paik olema, kuid hetkel laius mu ees justkui külm ja võõras maa.

See pole veel kõik? Mida see „pole veel kõik” õige tähendab, mõtlesin ma mornilt. Ta magab kellegi teisega, kuid see pole veel kõik? Mis siis peale selle veel on?

„Ma kolin paari päeva pärast minema,” ütles abikaasa. „Sina ei pea midagi tegema. Mina vastutan selle eest, nii et mina lähen.”

„On sul siis juba valmis vaadatud, kuhu sa lähed?”

Ta ei vastanud, kuid ilmselt tal oli, kuhu minna. Küllap oli ta ettevalmistusi teinud enne, kui oma jutuga lagedale tuli. Kui ma selle peale mõtlesin, tundsin, kuidas mind valdas jõuetus, justkui oleksin pimeduses jalgealuse kaotanud. Asjad olid kindlas suunas arenenud ilma minu teadmata.

„Üritan lahutuspaberid korda ajada nii kiiresti kui võimalik,” ütles ta. „Ja ma loodan, et sina tegutsed sama kiiresti. Tean, et olen isekas, aga …”

Jätsin vihma vaatamise ja pöörasin pilgu temale. Ja siis mulle turgatas pähe, et olin temaga kuus aastat ühe katuse all elanud, kuid ma ei teadnud temast mitte midagi. Nii nagu inimene, kes võib küll igal öösel kuud vaadata, teadmata sellest midagi.

„Mul on sulle vaid üks palve,” ütlesin ma. „Kui sa selle täidad, siis teen, nagu soovid. Kirjutan vastuvaidlemata lahutuspaberitele alla.”

„Milline palve?”

„Ma kolin ise välja, ja veel täna. Tahan, et sa siia jääksid.”

„Veel täna?” ütles naine üllatunult.

„Mida varem, seda parem.”

Ta mõtles selle üle veidi ja ütles siis: „Noh, kui see on sinu soov …”

„See on minu soov. Midagi muud ma ei taha.”

See oli tõepoolest see, mida ma tahtsin. Peaasi, et mind ei jäetaks üksi siia närusesse ja julma paika keset märtsikuu kõledat vihmasadu. Muu pole oluline.

„Auto võtan ma endale, kui sobib.”

Tegelikult ei olnud seda vaja küsidagi. Auto oli vana manuaalkäigukastiga mudel, mille olin sõbralt saanud juba enne pulmi. Läbisõitu oli sellel juba rohkem kui 100 000 kilomeetrit. Ja naisel luba niikuinii ei olnud.

„Maalitarvetele ja riietele tulen hiljem järele, kui sul midagi selle vastu pole.”

„Ei, ei ole. Aga kui palju hiljem?”

„Seda ei oska ma hetkel öelda,” ütlesin ma. Ma ei olnud veel jõudnud nii kaugele ette mõelda. Mu jalgealunegi veel kõikus. Suutsin praegu vaevu püsti püsida.

„Ma ei pruugi siia kauaks jääda,” ütles ta kuidagi vastumeelselt.

„Äkki lähevad kõik Kuu peale,” ütlesin ma.

Ta vist ei kuulnud mind hästi. „Mida sa ütlesid?”

„Ah, ei midagi. Ei midagi olulist.”

Kella seitsmeks olin ma oma asjad suurde vinüülist spordikotti pakkinud ja valmis panema punase Peugeot 205 pakiruumi. Vahetusriided, ujumisriided, paar raamatut ja päevik – lihtsalt mõned asjad, mille ikka mägedesse matkama minnes kaasa võtsin. Lisaks visandiplokk ja värvipliiatsite komplekt. Midagi muud, mida kaasa võtta, mul pähe ei tulnud. Mõtlesin, et kui millegi järele vajadus tekib, eks siis saan osta. Kui ma hakkasin, spordikott õlal, korterist välja astuma, istus ta ikka veel köögis laua ääres, kohvitass nina ees ja pilk endistviisi kohvitassi põhja puuritud.

„Kuule, mul on sulle ka üks palve,” ütles ta. „Kas me võime sõpradeks jääda, isegi kui me lahku lähme?”

Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta sellega mõtles. Kingapaelad juba kinni seotud, kott üle õla ja ühe käega lingist kinni hoides vaatasin teda.

„Sõpradeks?”

„Tore oleks,” ütles ta, „kui saaksime vahel kokku, et rääkida.”

Ma ei saanud ikka aru. Jääksime sõpradeks? Saaksime vahel kokku ja räägiksime? Millest me räägiksime, kui me kokku saaksime? Ta oleks mulle andnud justkui mingi mõistatuse lahendada. Mida ta ikkagi öelda tahab? Et ta ei pea minu vastu vimma?

„Ei teagi kohe,” ütlesin ma. See oli kõik, mis ma oskasin öelda. Isegi kui jääksin nädalaks siia seisma ja mõtlema, ei oskaks ma ilmselt muud öelda. Seepärast avasin ukse ja kõndisin minema.

Sellele, mis mul seljas oli, kui uksest välja astusin, ma ei mõelnud. Isegi kui oleksin lihtsalt pidžaamas ja hommikumantlis välja läinud, poleks ma seda vist tähele pannud. Hiljem, end täispikkuses teeäärse söögikoha tualettruumi peeglist vaadates nägin, et mul oli seljas töökampsun, uhke oranž sulejope, sinised teksad ja töösaapad. Peas oli vana kootud müts. Ümara kaelusega rohelisel kampsunil oli siin-seal valge värvi plekke. Riietest olid ainult teksad uued, mistõttu torkas nende erksinine värv eriti silma. Riietuse valik oli küll üsna juhuslik, kuid midagi väga veidrat selles polnud. Kahetsesin vaid, et ei olnud salli kaela pannud.

Kui ma kortermaja alusest parklast välja sõitsin, sadas ikka veel hääletult märtsikuu jahedat vihma. Peugeot kojamehed krigisesid, nagu mingi vanamees köhiks kähedal häälel.

Kuna mul ei olnud aimugi, kuhu minna, siis tiirutasin mõnda aega niisama linnas ringi. Sõitsin üle Nishi-Azabu ristmiku ja edasi mööda Gaieni tänavat Aoyama poole, Aoyama Sanchōmelt pöörasin paremale Akasaka peale ning veel mõne käänaku järel leidsin end lõpuks Yotsuyast. Tegin silma jäänud bensiinijaamas peatuse ja panin paagi täis. Seejärel lasin õlitaset ja rehvirõhku kontrollida ning klaasipesuvedelikku lisada. Sest mul võis ees seista pikk sõit, võib-olla koguni Kuule välja.

Maksin krediitkaardiga ja keerasin maanteele tagasi. Vihmasel pühapäevaõhtul oli tee üsna tühi. Keerasin raadio Tōkyō FM-i kanalile, kuid sealt tuli vaid mõttetut pläma. Inimeste hääled olid minu jaoks liialt kriiskavad. CD-mängijas oli Sheryl Crow esimene album. Kuulasin sellelt kolm pala ja panin siis sellegi kinni.

Ühel hetkel märkasin, et sõidan mööda Mejiro tänavat. Kulus tükk aega, enne kui aru sain, et sõidan Wasedast Nerima poole. Kuna vaikus muutus väljakannatamatuks, lülitasin CD-mängija uuesti sisse, kuulasin veel paar Sheryl Crow laulu ja panin selle siis uuesti kinni. Vaikus oli liiga vaikne, muusika jälle liialt vali. Kuid vaikus tundus talutavam. Ainsad helid, mis mu kõrvu jõudsid, olid kojameeste krigin ja rehvide lõputu sahin märjal teel.

Selles vaikuses kujutasin ma ette oma naist teise mehe embuses. Oleksin pidanud seda varem taipama, mõtlesin ma. Kuidas ma küll selle peale ei tulnud? Me ei olnud juba mitu kuud seksinud. Ja isegi kui mina üritasin, keeldus tema mis iganes ettekäändel. Tegelikul kaotas ta seksi vastu huvi vist juba mõni aeg tagasi. Aga mina mõtlesin siis, et eks selliseid perioode tuleb ikka ette. Tal on pikad ja väsitavad tööpäevad või tervis annab tunda, mõtlesin ma toona. Kuid tema magas hoopis teise mehega. Millal see võis küll alata? Üritasin meenutada. Küllap algas see nelja või viie kuu eest. Neli-viis kuud tagasi tähendab millalgi oktoobris või novembris.

Aga mis toimus eelmise aasta oktoobris ja novembris, seda ma meenutada ei suutnud. Ega ma tegelikult hästi mäleta sedagi, mis eile juhtus.

Jälgides hoolega, et ma punase tulega valgusfoori alt läbi ei kihutaks ega ees liikuvale autole liiga lähedale ei sõidaks, mõtlesin ma eelmisel sügisel toimunule. Mõtlesin nii pingsalt, et aju hakkas kärssama. Mu parem käsi vahetas käike vastavalt liiklusvoole. Vasak jalg vajutas samas rütmis sidurit. Ma ei olnud kunagi olnud nii tänulik, et mul on manuaalkäigukastiga masin. See lubas mul mõtelda naise afäärile, aga lisaks hoidis mu käed ja jalad tegevuses.

Mis siis oktoobris ja novembris õieti toimus?

On sügisõhtu. Kujutlen, kuidas suures voodis mingi mehe käed mu naist lahti riietavad. Mõtlen naise särgi valgetele õlapaeltele ja särgi all olevatele roosadele rinnanibudele … Mitte et ma seda kõike oleks tahtnud ette kujutada, aga kui see kujutelm juba kord tekkis, ei suutnud ma sellega kaasnevat ahelreaktsiooni peatada. Ohkasin ja tegin teele jäänud söögikoha parklas peatuse. Avasin juhipoolse akna, hingasin suure sõõmu niisket õhku kopsudesse, kuni südame rütm lõpuks taastus. Seejärel astusin autost välja. Kootud müts peas kõndisin läbi peene vihmasaju restorani poole ja astusin sisse. Istusin taha nurka, seinaga eraldatud lauda.

Restoran oli tühi. Kui ettekandja tuli, tellisin kuuma kohvi ning võileiva singi ja juustuga. Kohvi juues sulgesin silmad ja püüdsin rahuneda. Andsin endast parima, et kustutada peast kujutluspilt oma naisest teise mehe embuses, kuid see ei kadunud kuhugi.

Läksin tualettruumi, pesin käed seebiga korralikult puhtaks ja silmitsesin värske pilguga oma nägu, mis kraanikausi kohal olevast peeglist vastu vaatas. Mu silmad olid rohkem pilukil kui tavaliselt ja verd täis valgunud nagu metsloomal, kes nälja tõttu vähehaaval oma elujõudu kaotab, kõhetu ja hirmul. Kuivatasin rätikuga käed ja näo ning uurisin end seinapeeglist täispikkuses. Sealt vaatas vastu kurnatud kolmekümne kuue aastane mees, värviplekkidega kampsun seljas.

Vaatasin oma peegelpilti ja mõtlesin, et kuhu ma nüüd õige lähen? Või õigemini, kuhu ma sattunud olen? Kus ma olen? Ei, ennekõike ikka, kes ma olen?

Peegli ees seistes mõtlesin, et võiksin endast portree maalida. Kui ma seda teeksin, siis millisena ma ennast sel kujutaksin? Kas leiaksin endas midagi meeldivat? Leiaksin ma endas kasvõi midagi eredalt säravat?

Küsimustele vastuseid leidmata läksin oma kohale tagasi. Kui olin kohvi lõpuni joonud, tuli ettekandja ja valas tassi uuesti täis. Palusin talt ühe paberkoti ja pistsin söömata jäänud võileiva selle sisse, arvates, et küllap läheb pärastpoole kõht tühjaks. Aga praegu ma süüa ei tahtnud.