Читать книгу Aja jälg kivis. Madalmaad - Helgi Erilaid - Страница 12

Brüssel

Victor Horta juugendpaleed

19. sajandi lõpp ja 20. algus oli tormilise arengu ja muutuste ajastu. Kui juba inimesed lindude kombel tiibadega taevasse hakkasid lendama, siis oli vaja ka uutmoodi maju elamiseks ning muutuma pidid ka iluideaalid. Aga lausa tühjusest ei teki iial midagi, inimkonna ajaloo ja erinevate tsivilisatsioonide aluspõhi on alati olemas. Uue kunstistiili art nouveau viljelejad leidsid inspiratsiooni jaapani ja keldi kunstist ning uhkest rokokooajastust.

Meie jaoks on see juugendstiil. Jugend – noorus – nii kutsuti 1896. aastal Münchenis ilmuma hakanud ajakirja ning siit sai uus kunstivool oma nime Saksamaal, Skandinaavias ja meil Eestis. Prantsusmaal, Suurbritannias, Ameerikas, samuti ka prantsuskeelses Belgias kasutati nimetust art nouveau, uus kunst. Austrias, Poolas ja Tšehhimaal oli secession, Hispaanias modernismo, Itaalias stile liberty. Juugend oligi kõige populaarsem Euroopas, kuid nagu ütleb arhitektuurilugu, oli selle stiili mõju globaalne.

Niisiis, midagi uut ja moodsat kujutas enesest see akadeemilise ja ajaloolise mõtteviisi vastu astunud avangardne kunstiliikumine 19. sajandi lõpu- ja 20. algusaastatel. Juugendstiili aeg polnud kuigi pikk ja erinevates paikades oli see stiil ka mitmeski mõttes erinev, kuid peamised lähtepunktid olid kõikjal ühed ja samad. Juugend koondus ümber inimese ning haaras kogu tema elu, olgu siis tegemist raamatuillustratsioonide, plakatite, pildiraamide, vaaside, lauanõude, lampide, ehete, moe või mööbliga – juugend tegeles kõigega. Kuid üks kunstiliik oli selle stiili jaoks keskne. See oli arhitektuur.

Juugendit on keeruline iseloomustada. Sümmeetriat pole siit mõtet otsida, loodusmotiive aga küll, kuid need on kunstniku nägemuses ja pöörasevõitu, võluvas fantaasias imepäraselt muutunud. Kõik näib pöörlevat, keerlevat ja looklevat, omavahel põimunud taimeväädid võivad lõppeda ebamaiste õitega, kauni naise käed on kasvanud hiigelsuurteks säravateks liblikatiibadeks. Värvid on eredad ja dekoratiivsed, vormid sulavad üksteise sisse, teemad on sümboolsed ja tihtigi erootilised.

Juugendarhitektuuri hoonetes toodi nähtavale tööstuslikud materjalid raud ja teras ning neidki kaunistati loodusmotiivide, dekoratiivsete mosaiikide ja fassaadimaalingutega. Kahju küll, kuid säärase põneva arhitektuuri ajastu kestis vaid kuni esimese maailmasõjani.

Euroopa art nouveau võtmekuju

Just sellise tiitli on asjatundjad andnud Belgia arhitektile Victor Hortale, kes sündis Gentis 1861. aastal, õppis sealsamas joonistamist, tekstiilikunsti ja arhitektuuri. Ta töötas mõned aastad Pariisis, kus imetles impressioniste, 1880. aastal tuli aga tagasi kodumaale ja avas Brüsselis oma arhitektuuriateljee. Teda huvitas uus ja moodne arhitektuur ning selle sobivus ümbritsevasse keskkonda. Horta juugendi orgaanilised vormid ei vastanud kaugeltki kõigi tema kaasaegsete arusaamisele moodsast arhitektuurist, kuid paljud olid siiski tema ideedega nõus ning arendasid neid oma loomingus edasi.

Niisiis, kuni juugendivaimustus kestis, oli Victor Horta Belgia juugendarhitektuuri kuulsaim ja suurim nimi. Pärast esimest maailmasõda võis juugendi ilminguid leida vaid maades, kuhu see stiil hiljem kohale oli jõudnud, Kreekas ja Argetiinas näiteks. Siinsamas koduses Tallinnas esindab juugendstiili päris kenasti endine Lutheri villa, praegune Õnnepalee Pärnu maanteel. Ja ärgem unustagem ka Draamateatri hoonet.

Victor Horta pidi pealt nägema, kuidas tema nii eriline ja põnev ehitusstiil kiiresti soosingu kaotas ja võiks arvata, et ühe looja jaoks on see päris valus kogemus. Mitmed Horta kaunid juugendhooned lõhuti ilma ühegi mõistliku põhjuseta maha. Osa tema hoonetest jäi siiski alles ja arhitekti jaoks, kui ta seda ihu ja hingega on, polegi vist õnnelikumat tunnet, kui oma fantaasias sündinud hooneid päev päeva kõrval linnatänavail reaalsena seismas ja elamas näha. Horta sai Brüsselis veel aastakümneid seda õnne nautida. Ta lahkus siit ilmast 1947.