Читать книгу Aja jälg kivis. Madalmaad - Helgi Erilaid - Страница 5

Turistidest ei olda siin just vaimustatud, neid on liiga palju ja nad on tüütud. Aina küsivad teed ja jäävad äkki otse keset tänavat linnaplaani uurima. Nii et kui normaalne kohalik juhtub jalgrattal otse nende järel liikuma, on kokkupõrge sama hästi kui käes. Aga turistid on visad. Nemad on kaugelt kohale sõitnud, et imetleda, ja seda nad teevad, maksku mis maksab. Sest kuidas sa ei imetle Madalmaade linnade iidsetes südametes ringlevaid peegelsiledaid kanaleid ronitaimedega ehitud kivimüüride vahel, maalilisi kaarsildu ning pikki kõrgete värviliste fassaadide ja fantastiliste katuseviiludega majade ridu. Loomulikult paeluvad ka rõõmsad linnaväljakud põnevate losside ja kirikute vahel ja rohelusse peitunud vaiksed parginurgad, kus leinapajude oksad langevad otse kanalivette, et sealt viimse lehekeseni tagasi peegelduda.

Pole ime, et Madalmaadest on läbi aegade nii uskumatult palju andekaid kunstnikke võrsunud. Siinne imepärane läbipaistev valgus paneb värvid elama. Ja nii võibki väiksemates ajaloolistes linnades, kas või Brügges ja Delftis kõndides tunduda, nagu oleksid otse mõne vana meistri maali sisse sattunud. Imede maa, kus, nagu kirjutab soomlane Erkki Toivanen ühes oma õhtustest jalutuskäikudest Euroopas: „…laevad võivad libiseda linna katuste kõrgusel ja konnad jälgida ülevalt järvekaldalt pääsukeste mängu all majade räästail. Unenäolised vaatepildid ja sürrealistlikud stseenid olid võimalikud maal, mis ei ole ainult looduse, vaid ka inimeste loodud.“

Inimesed võivad küll imetleda vanade meistrite võrratuid maale, kuid elada tuleb tõelisuses. Madalmaade jaoks on tõelisus tähendanud pikka keerulist ajalugu täis vallutusi ja vabadusvõitlust, kodusõdasid ning 20. sajandil kaht maailmasõda.

Euroopa liitriigi asutamise idees polnud õieti midagi täiesti uut, unistus sellest oli elanud juba Rotterdami Erasmuse ja rahvusvahelise õiguse isa Grotiuse, filosoofide Leibnitzi ja Kanti, kirjanike Goethe ja Hugo mõtetes. Seda mõtet asuti ellu viima kohe pärast teise maailmasõja lõppu.

Rahvusvaheliste konverentside ja kongresside linna Haagi saabusid 1948. aastal oma aja valgustatud eliidi hulka kuulunud Euroopa-aate toetajad. Haagi kongressi on peetud esimeseks tähtsaimaks verstapostiks ühinenud Euroopa ajaloos. Poliitikute kõrval viibisid kohal filosoofid, kirikute juhid, juristid, ajaloolased, teadlased, ajakirjanikud – kokku 750 delegaati. Paljud neist olid pärit Euroopat läbivast vööndist, mis ulatus Madalmaadest Alpideni ja sealt edasi Tirooli ning Triestesse. Just see piirkond on moodustanud vaidlusalased piirialad Prantsusmaa ja Saksamaa, Austria ja Itaalia vahel, niisiis – pidev lahinguväli.

Ja nii juhtuski, et uue, ühineva Euroopa keskused leidsid oma koha just selle vööndi linnades – Brüsselis, Haagis, Luxembourgis ja Strasbourgis. Kolm esimest kuuluvad meie rännaku marsruuti, mis kätkeb eneses kiviks saanud jutustusi Belgia, Hollandi ja Luksemburgi ajaloolistest ehitistest.