Читать книгу Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu - Страница 1

Tihti öeldakse, et Venemaad ei saa võtta mõistusega, vaid südamega. Julgen enda kohta öelda, et mina võtan südamega. Kas või juba perekondlike sidemete tõttu. Meie peret on Venemaa väga tugevasti mõjutanud. Kui poleks Venemaad, siis poleks ilmselt mindki.

Lapsest saati olen näinud Venemaa elu, nagu Eestis on kombeks öelda, rohujuure tasandilt. Täiesti tavalises külakeses, mille kohta vene keeles öeldakse: в глубинке. Olen lapsest saati teadnud, et Moskva pole Venemaa ja Venemaa ei ole Moskva.

Võib-olla ma suhtun tõesti Venemaasse paremini kui keskmine eestlane. Õigem oleks ehk öelda, et üritan suhtuda keskmise eestlase eelarvamuseta. Eelarvamused on üldse pahad ja ajakirjanikku segavad nad eriti. Idast ei tule alati kõik halb, kui parafraseerida ühe sünoptiku kuulsat Nõukogude-aegset ütlust.

Läksin Moskvasse Eesti Päevalehe korrespondendiks 2007. aasta jaanuari lõpus. Sel hetkel ei töötanudki Moskvas alaliselt ühtegi Eesti ajakirjanikku. Moskvas õppinud ja ülikooli kõrvalt SL Õhtulehele kirjutanud Igor Taro oli just lahkunud. Kadri Liigi, Astrid Kandle, Madis Hindi, Marko Mihkelsoni ja Jüri Maloverjani tööd Eesti ajakirjanduse heaks jäid juba aastate taha.

Usun, et Eesti Päevalehe omanikele ja peatoimetajale oli minu Moskvasse saatmine julge, aga hea otsus, sest pärast mõneaastast suhtelist ükskõiksust on Venemaal toimuv hakanud Eestimaal kõiki rohkem huvitama ja seal toimuvad arengud mõjutavad meid kahtlemata. Eriti viimasel ajal.

Olen ligi kahe aasta jooksul üritanud Venemaalt kirjutada mitte niivõrd uudiseid (mida igaüks, kes vähegi huvi tunneb, saab internetist ise lugeda) ega kommentaare (ka neid võib igaüks leida kuhjaga), vaid just näidata sealset elu selle sõna otseses mõttes. Moskvas ja Peterburis eestlasi ikka käib, aga kaugemale satutakse vähem kui varem.

Sellepärast olen teadlikult valinud siia raamatusse olemuslood ja reportaažid oma rännakutest mööda Venemaad, mitte elust Moskvas. Ainult Moskvast kirjutades võib jääda Venemaast vale arusaam. Moskva väärib eraldi raamatut ja loodetavasti jõuan veel ka selle kirjutada.

Tegemist on reportaažliku raamatuga, mille lugusid ühendab ainult see, et nad näitavad elu Venemaa eri osades, kuhu komandeeringud mind 2007. ja 2008. aastal viisid. Olen kohati üritanud lisada kohalikule olukorrale laiemat tausta. Näiteks kui kirjeldan mõnda konkreetset haiglat või kooli, siis lisan, milline on haiglate või koolide üldine olukord Venemaal. Või millised on Venemaa keskmised palgad.

Olen teinud oma reisidest üsna subjektiivse valiku. Lihtsal põhimõttel: mis tundusid mulle endale kõige põnevamad. Mingit ühendavat liini neis reportaažides pole. Mu lood ei ürita Venemaa kohta midagi tõestada. Nad lihtsalt näitavad, millist Venemaad võib ühes või teises kohas näha.

Eriti on mind Venemaal huvitanud Põhja-Kaukaasia. Põhjusi on mitu. Esiteks, sealsete rahvaste traditsioonid ja kombed on meile niivõrd võõrad ja salapärased, et me ei saa alati nende käitumisest aru. Üritan kunagi saada. Teiseks, sõjad Tšetšeenias ja Gruusias on selle piirkonna aktuaalseks muutnud. Kolmandaks, sa ei tunne Põhja-Kaukaasias viibides ennast eriti Venemaal olevat, kui välised atribuudid kõrvale jätta.

Mäletan, kuidas käisin 2007. aasta kevadel esimest korda Dagestanis, mis on ametlikult üks Venemaa vaesemaid piirkondi. Seal oli harjumatu kuulda ütlusi stiilis „see tuuakse meile kõik Venemaalt” või „meie elame palju halvemini kui Venemaal”. Hiljem pole ma enam selle üle Põhja-Kaukaasias imestanud. Muidugi ei räägi kõik inimesed nii. Sellise vastandamise suur põhjus peitub kõige muu hulgas selles, et keskmine venelane ei suhtu kaukaaslastesse just eriti hästi ja keskmine kaukaaslane ei tunne ennast Moskvas ühena võrdsetest Venemaa kodanikest. See on minu arust peapõhjus, mitte kange püüd kuidagi iseseisvuda, mis pole majanduslikult eriti võimalik ega mõttekas.

Kui Põhja-Kaukaasia vabariigid nõuavad üksi reisimiseks üsna häid närve ja veidi julgust, siis minu teine lemmikkoht Siber paelub oma mõõtmatuse – ausõna, Siberis on maailma kõige avaram taevas! – ja lahkete inimestega. Mitte et kaukaaslased poleks lahked, aga nende usaldust on raskem võita. Siberist, nii ida- kui ka lääneosast, räägivad Põhja-Kaukaasia kõrval paljud minu reportaažid. Üks on looduslikult Venemaa kõige väiksem, teine kõige suurem piirkond.

Loodetavasti toob minu raamat Venemaa eestlastele taas veidi lähemale ja aitab mõista, et me elame kõrvuti hiiglasuure naabriga, kellel on peale jõu veel hulk omadusi.

Oktoober 2008