Читать книгу Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu - Страница 6

Dagestani pealinnast Mahhatškalast 130 kilomeetrit lõunasse jääv Derbent on asutatud juba enne Kristuse sündi. Läbi aegade on Derbenti valitsenud väga erinevad rahvad. Linna asutasid araablased, ristiusu tõid sinna 4. sajandil albaanlased ja islami omakorda 8. sajandil iraanlased.

Islam jõudis Dagestani praegustest Venemaa aladest kõige varem ja praegu asub seal umbes 2000 mošeed, rohkem kui kusagil mujal Venemaal. Dagestani elanikest on 80 protsenti muslimid. Eelmisel aastal lendas Dagestanist hadži ajal Mekasse üle 13 000 palveränduri. Nõukogude Liidu ajal oli islam seal muidugi täiesti keelatud, üksnes kaugel mägedes tegutsesid üksikud mošeed. Mošeede ehitamine ja taastamine läks suure hooga lahti 1990. aastatel.

Derbent oli aastasadu Dagestanist lõuna pool elavatele rahvastele strateegilise tähtsusega linn. Sealt oli võimalik takistada tollal metsikute Dagestani mägirahvaste lõuna poole tungimist. Iidne Derbenti kindlus on ehitatud nii, et ühelt poolt sai sealt valvata kitsast ja tasast läbipääsu mööda Kaspia rannikut, teisel pool kõrgusid aga mäed, mida oli raske ületada.

Et mägirahvaste lõunasse tungimist veelgi paremini takistada, ehitati 6. sajandil Derbentist piki mägesid 70-kilomeetrine müür, milles oli mitukümmend väiksemat kindlust. Siiani pole päris täpselt teada, kellel tuli mõte püstitada müür, mis meenutas kuulsat Hiina müüri ja mida ehitati sada aastat. Nüüdseks on kunagi suurejoonelisest rajatisest järel vaid mõned lagunenud jupid kaugel mägedes.

Praegu on Derbent tuntud selle poolest, et seal asub Venemaa vanim mošee ja kuulus konjakitehas. Käisin Derbenti kuulsas Džuma mošees, mis kuulub maailma viie vanima tegutseva mošee hulka, möödunud aasta kevadel ja sain tugeva elamuse.

„Paljud teist ei loe piisavalt pühakirja, vaid kulutavad aega valedele asjadele,” manitses Džuma imaam mošees oma kuulajad. „Vaatate liiga palju televiisorit ja loete valesid raamatuid, tõeliselt usklikke ei näe ma palju,” jätkas imaam oma manitsust.

Kuulajad olid Derbenti muslimid – šiiidid ja sunniidid läbisegi. Tegemist oli nädala kõige tähtsama palvekorraga reede keskpäeval.

Samas toonis jätkas imaam veel mõnda aega. Kui ma silmad kinni panin ja kuulasin, siis ei erinenud tema jutt sõnumi poolest palju luteri pastori jutlusest mõnes Eesti kirikus.

Selle 8. sajandist pärit mošee imaami sõnad tabasid naelapead. Ringi vaadates nägin ühte mošeelist hoolega SMS-e toksimas, teised vestlesid nurgas rahumeeli omavahel.

Sisenesid mitu miilitsavormis meest, laskusid põlvili ja sooritasid oma palverituaali.

„Kui ei ole valgustust, siis mis juhtub? Täielik pimedus,” rääkis imaam mikrofoni. Justkui saatuse pilkena oli mošees vahetult enne jutlust elekter ära läinud.

Imaami tund aega kestnud jutlus oli täiesti rahumeelne. „Sa leiad rahu, kui lähed vaeste juurde, kui lähed haigete juurde, kui lähed nende juurde, kes vajavad abi.” – „Milles on minu jõud? Need on minu kindlad veendumused.” – „Ainult kannatust on vaja, et teada, mis on tõde.”

Imaam nägi veidi kuri välja, aga oli tegelikult lahke mees – vähimagi kõhkluseta lubas ta mul, uskmatul, mošee õuel inimestega rääkida ja küsida, mida soovisin. Ainult mošees jutluse ajal pildistada ta ei lubanud. Õues tohtis.

Enamik mehi mošee õuel olid sama sõbralikud, vaid üks suure habeme ja ilma vuntsideta nooremapoolne mees oli veidi agressiivne. Tahtis näha minu dokumente ja hoiatas lõpuks: „Vaadake, et te valesid küsimusi ei esita. Allah leiab teid ja karistab.” Mida ta valede küsimuste all silmas pidas, jäigi selgusetuks. Teised mehed vastasid meeleldi kõigile küsimustele.

Üks väga vana mees muutus siiski tõredaks, kui kuulis, et olen Eesti ajakirjanik. „Eestlased on rikutud rahvas,” ütles ta kategoorilises toonis ja läks meie juurest minema. „Ta on vana kommunist,” selgitasid teised naerdes, kui vanamees oli eemaldunud.

Mošee imaami endine asetäitja Ramzan kinnitas, et Dagestanis ei ole šiiidi ja sunniidi muslimitel omavahel mingeid vastuolusid, kuigi tuhat kilomeetrit allpool olid nad Iraagis parajasti karvupidi koos.

„Tähtis on, et inimene on oma suhtumises Allahile lähedal. Et oleks õige suhtumine oma peresse, oma lähedastesse,” selgitas Ramzan mošee õuel kasvavate 750-aastaste hiiglasuurte plaatanipuude all. „Meie linnas on ka õigeusklikke. Meil pole siin kellegagi probleeme, me ütleme kõigile salam aleikum.”

Ramzani sõnul on Džuma (eesti keeles Reede) mošeel tähtis ühiskondlik roll, sest peale imaami kuulamise käiakse seal ka enne jutlusi tuttavatega kohtumas ja niisama juttu ajamas. „Praegu on hakanud mošees käima ka väga palju noori – loobuvad joomisest, anašaa suitsetamisest ja tulevad mošeesse, õpivad siin,” rääkis ta.

Jutluse ajal nägin mošees päris noori, alla kümneaastasi poisse, kes väga tõsise näoga palvetasid ja imaami kuulasid. Noorte jaoks tegutseb mošee juures medrese, islami usu õppeasutus. 20-aastase Ali Seifulajevi sõnul õpitakse medreses peamiselt araabia keelt, et koraanist paremini aru saada.

Mind üllatas, et koraan on araabia keelest tõlgitud kõigisse suurematesse Dagestanis räägitavatesse keeltesse, aga seda on tehtud n-ö mehaaniliselt – kirjutatud araabiakeelne tekst lihtsalt avaari tähestikus.

„Minu arust on nii, et kui sa loed midagi, millest sa aru ei saa, siis pole üldse mõtet lugeda,” ütles Ali. Raske oli vastu vaielda. „Rumalalt lugeda ei tohi.”

Ali kinnitusel tahetakse Dagestanis hakata haridusministeeriumi kaudu riiklikult juba koolides araabia keelt õpetama.

Medreses oli kolm vaipadega kaetud klassiruumi, kus igal õhtul õppis paar tundi 40–45 inimest. Klassiruumid nägid välja samasugused nagu Eesti koolis: olid pingid, oli tahvel.

Ali õppis lisaks medresele ka ilmalikus koolis – käis ühe Moskva ülikooli kohalikus filiaalis. Ilmselt kuulub 100 000 elanikuga Derbentile kõrgkoolide hulga maailmarekord. Linnas on tervelt 25 kõrgkooli, enamasti Moskva ja Peterburi ülikoolide filiaalid. „Aga ausalt öeldes on kvaliteet halb, Venemaal pole meie diplomitega midagi peale hakata,” tunnistas Ali.

Islam on vaid üks osa Dagestani tänapäevast. Teised osad on eri klannide võitlus, seletamatu rikkus ja pidev ohutunne oma elu pärast.

Mahhatškala sadama peadirektor oli minu arust värvikas koondnäide Dagestani tänapäevast. Tollal 39-aastasel Abusupjan Harharovil oli kaks naist, kellega tal oli kokku seitse last. Venemaa seadused – Dagestan on Venemaa kõige lõunapoolsem osa – keelavad mitmenaisepidamise. Aga Venemaa seadused ei seganud Dagestanis kedagi.

„Kui ma suudan kahte peret üleval pidada, siis miks mul ei või neid olla?” ütles Harharov. „Pealegi islam lubab seda.” Üks mõne aasta tagune Dagestani rahandusminister pidas kolme abikaasat ja mõnel rikkal ärimehel pidavat olema isegi kuni neli naist.

„Kõik on Allahi kätes,” ütles üks Dagestani rikkamaid mehi Harharov vestluse jooksul korduvalt. Eriti kui küsisin talt, kas ta kardab oma elu pärast provintsis, mis on olnud Venemaal viimastel aastatel kõige verisem Inguššia järel. Dagestan asub otse Inguššia ja Tšetšeenia naabruses.

Allahi kätes küll, aga ega ka ilmalik ettevaatus paha tee. Ehk nagu ütlevad venelased: kes ennast hoiab, seda hoiab ka jumal. Igatahes sõitis Abusupjan ringi soomustatud hõbedase Mercedesega ja teda saatis turvamehi täis kallis maastur Porsche Cayenne.

„Minu kaasmaalased on väga kuumaverelised,” põhjendas avaari rahvusest Harharov vaikse naeratusega, miks ta ennast nii põhjalikult kaitseb.

Turvamehed Posrches polnud mingi ime. Dagestanis on isegi võrreldes Venemaa üldise keskmisega ülirikaste ja vaeste vahel väga suur lõhe. Rikastel on näiteks isegi oma privaatmošeed. Teisest küljest on mägikülades üle 80 protsendi noortest tööta, neil pole isegi musti tööotsi.

Dagestani keskmine palk on Venemaa kõige madalam, isegi madalam kui Inguššias ja Tšetšeenias. Tänavu juulis oli Dagestani keskmine palk ametliku statistika järgi 6965 rubla (3130 krooni), kogu Venemaa keskmine samal ajal 17 760 rubla (7950 krooni).

26-aastaselt Dagestani parlamendi kõige nooremaks liikmeks valitud Harharov (nüüd oli ta parlamendis juba neljandat koosseisu järjest, esindades võimuparteid Ühtne Venemaa) sai riigile kuuluva Mahhatškala sadama direktoriks 31-aastaselt. Tal oli siis võimas protežee, tollane Dagestani administratsiooni juht, piirkonda juba Nõukogude ajal juhtinud Magomedali Magomedov. Arvatavasti just Magomedovi soosing andiski talle sadamadirektori koha, väitsid kohalikud ajakirjanikud. Pole välistatud, et Magomedovi soosing tõstab Harharovi peagi koguni Dagestani presidendiks.

Mahajäetud sadamast oli Harharov eelmise aasta kevadeks teinud Kaspia mere suuruselt kolmanda sadama, mis arenes väga kiiresti ning nägi ilus ja moodne välja. Sama kiiresti kui sadam kasvas ka Harharovi isiklik rikkus. Ta ei varjanud, et Mustal merel asub isiklikult talle kuuluv kaubasadam ja nii Mustal kui ka Kaspia merel sõidavad talle kuuluvad kaubalaevad. Lisaks kuulus talle Dagestanis veel paar tehast (aga Dagestani suuremad tegutsevad tehased võib kahe käe sõrmedel üles lugeda).

Küsimusele, kuidas ta nii kiiresti rikkaks sai, vastas Abusupjan hannes-tamjärvelikult: tuleb tegelda sellega, mis sulle meeldib ja mida sa tõesti tahad teha, siis saadki iseenesest rikkaks. „Aga,” lisas ta kohe juurde. „Meil Dagestanis ei tee midagi ära ilma esimeste inimeste toetuseta.” Esimeste inimeste all pidas ta silmas Dagestani administratsiooni juhte.

„Kui sa suhtled oluliste inimestega (vene keeles kõlab see paremini – крупные люди), siis tead, kuhu asjad liiguvad, ja oskad kohal olla,” avas sadama direktor kaarte, kuidas Dagestanis ja tegelikult kogu Venemaal asjad käivad. „Näiteks kui Gazprom kunagi aktsiaid müüs, siis kas te arvate, et need, kes lõpuks aktsiaid kokku ostsid, ei teadnud seda kinnist infot juba varem?”

Näiteid korruptsioonist kuulsin Dagestanis pidevalt: seal valitsevat Venemaa kõige hullem altkäemaksu andmise süsteem. Mahhatškalas oskas peaaegu igaüks öelda, kui palju maksab postimiilitsa koht. 5000 dollarit, ja koht on sinu, kusjuures palk on 6000 rubla. Võite ühe korra arvata, miks ometi seda kohta tahetakse… Aga näiteks juba terve rajooni või linna miilitsaülema koht maksab 50 000 dollarit, rääkisid taksojuhid. Rajooni administratsiooni juhi koha hind pidi olema 150 000 dollarit. Ja maksmine käib ülemusele, kes siis jagab raha endast veel kõrgematega. Ametnikud väitsid, et taksojuhid valetavad. Et varem oli olnud nii, aga enam ei olevat.

Küsisin ühelt ärimehelt, mis juhtub siis, kui ma tahaksin näiteks Dagestanis oma firma asutada. Vastus: minu juurde tuleb kohalik maksuametnik, kes teeb ettepaneku, et riiklikke makse ei pea ma maksma, aga selle asemel maksan talle.

Maksukogumine näis tõepoolest olevat Dagestani nõrk koht. Mis siin üldse rääkida, kui isegi kesklinna uhke hotell President, milles ma elasin, esitas ööbimise eest arve, mille lahtrisse „maksud” oli kirjutatud priske ümmargune null.

Tundus, et Dagestani korruptsiooniprobleem hakkab vähemalt osaliselt peale Moskvast, sest näiteks prokuratuuri ja FSB kohalikku korrumpeerunud kaadrit saab puhastada ainult kõige kõrgemalt. Samuti tulevad Moskvast Dagestani tohutud dotatsioonid (neli viiendikku Dagestani eelarvest tuleb Venemaa riigieelarvest), millest võtavad korralikult matti kõigepealt Moskva tšinovnikud ja seejärel kohalikud ametnikud. Nii olevat alati olnud.

Mahhatškalas igav ei hakka, lääne inimesel jätkub seal alati imestamist. Veendun selles iga kord, kui Dagestanis käin.

Mäletan, kuidas tuttavad kohalikud ajakirjanikud viisid mu 2007. aasta kevadel ühte Mahhatškala korralikumasse restorani Zolotoi Orjol (Kuldne Kotkas). Uksele oli kleebitud suur silt „Dressides ja relvaga sisenemine keelatud”. Mujal restoranides ma sellist silti ei näinud. Sildil oli veel üks naljakas detail: restoran oli avatud sellise huvitava kellaajani nagu 24.30…

Samal korral kuulsin kahel ööl kolmest, mis ma hotellis magasin, tulistamist. Kostsid konkreetselt automaadivalangud. „See polnud mingi tulevahetus, vaid niisama ilutulestik. Võib-olla olid kellelgi pulmad,” irvitasid kohalikud ametnikud pärast. Pulmad teisipäeva öösel?

Dagestan on Põhja-Kaukaasia suurim vabariik. Põhjast lõunasse tuleb umbes 400 kilomeetrit ja läänest itta umbes 200 kilomeetrit. Elanikke on 2,6 miljonit. Elanikkond on Venemaa kohta väga noor, 30 protsenti moodustavad alla 16-aastased. Erinevalt Venemaa keskmisest on iive tugevasti positiivne. Enamik elanikke elab endiselt maal.

Venelasi on paljurahvuselises Dagestanis suhteliselt vähe, vaid kuus protsenti. Nõukogude aja lõpus oli venelasi seal 14 protsenti. Filmirežissöör Andrei Tarkovski on näiteks Dagestanist pärit. Nime järgi justkui puhas venelane, aga tegelikult oli tema suguvõsa kuni 1930. aastateni üks Dagestani rikkamaid ja tugevamaid. Stalini repressioonide ajal varjas perekond oma päritolu ja pani end kirja venelastena.

Dagestani konjak maitses väga hästi, kuid vein millegipärast mitte. Dagestani konjakid Kizljari ja Derbenti tehasest on kindlasti Venemaa parimad. Konjak oli ka väga odav. Isegi restoranis sai veel eelmisel aastal pudeli korralikku konjakit osta Eesti rahas 120–140 krooniga.

Veini puhul kehtis seal samasugune tava nagu Nõukogudeaegsetes anekdootides. Järgnev juhtus ühes Mahhatškala restoranis. „Ma võtaks pudeli punast veini Saperavit,” ütlesin kelnerile. „Saperavit pole, aga võtke seda veini. Sellel on küll teine silt, aga põhimõtteliselt on see sama vein,” pakkus abivalmis kelner.

Omaette elamus on lendamine lennufirmaga Dagestani Õhuliinid. Veel eelmisel aastal kasutasid nad üsna vanu Tu-134-sid. Need on suhteliselt väiksed, hävitajate baasil konstrueeritud reisilennukid, mis lendavad 10 000 meetri kõrgusel.

Mulle nende rohkem kui 40 aastat tagasi tootma hakatud lennukitega lennata eriti ei meeldi, sest oma väiksuse tõttu rapuvad nad õhus tohutult, nagu veetaks sind karuäkkega mööda hästi kivist põldu. Mahhatškalasse lendavad kahjuks aga ainult need lennukid ning alailma juhtub nendega midagi.

Parim lugu oli lennukiga, millel õhku tõustes sadas alla enamik laepaneele koos juhtmetega ja stjuardessid nägid tükk aega vaeva, et käepäraste vahenditega lennukit remontida ja juhtmeid tagasi toppida. Lennuk aga võttis samal ajal rahulikult kõrgust. Pardal olnud inglaste seltskond, kes seda kõike nägi, oli peaaegu koomasse langemas. Millegipärast arvan, et Moskvasse tagasi sõitsid nad rongiga.

Loomulikult ei selgitanud keegi midagi. Dagestani Õhuliinide lennukites olen ma vist ainult ühe korra kuulnud enne õhkutõusmist stjuardesside selgitust lennuohutusreeglite ja varuväljapääsude kohta. Ilmselt teavad nad, et sellel pole mingit mõtet, kui tegelikult peaks midagi juhtuma. Kõik on niikuinii Allahi kätes.