Читать книгу Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu - Страница 8

Dagestanis elab siiani Tšetšeeniast tulnud põgenikke. Mina kohtusin nendega 2007. aasta märtsis Hassavjurti linnas, mis asub paarkümmend kilomeetrit Tšetšeenia piirist eemal, tuntud linna Gudermesi lähedal.

Suurest sõjast oli möödunud juba mitu aastat, Ramzan Kadõrovi käsutusse voolas miljardeid rublasid, aga Dagestani jäänud põgenikest ei näinud keegi hoolivat. Ise tulid, ise vaadaku ka, kuidas tagasi saavad või Dagestanis toime tulevad.

Roza Hatujeva lugu

„Ma ei soovi sõda isegi ühelegi vaenlasele,” alustas Roza väga vaikse häälega. Kogu oma lugu rääkis ta väga vaikselt. „Kui vaatasime kunagi telerist sõjafilme, kus sakslased tapsid inimesi, siis hakkas neist nii kahju, et nutsime. See, mida sakslased tegid… Tšetšeenias mõnitati inimesi palju hullemini!”

„Ma ei süüdista sõdureid, et nemad midagi tegid, sest nad ise käisid, näljased, külmunud, külades leiba palumas. Aga seal olid ka igasugused zek´id (endised vangid), palgasõdurid, kes kõike seda korraldasid. Isegi kui sul oli kodus keldris pool kotti suhkrut, jahu – kõik võtsid nad ära, kõik, mis võtta andis.”

Roza jutust selgus, et kõik tema kirjeldatavad hirmuteod sooritas nüüdseks juba ligi viis aastat tagasi tema kodukülas Kurtšalovski rajoonis Vene armee. Palgasõdurite all pidas ta silmas üleajateenijaid, kes teenivad Vene armees lepingute alusel. Aga tal ei leidunud häid sõnu ka tšetšeeni sõdalaste kohta.

„Bojevik’ud teadsid üksteist hästi, teadsid üksteisest, kus nad asuvad. Üksteist nad ei puutunud. Nad tegid koostööd ja tapsid süütuid inimesi.”

Üks teise Tšetšeenia sõja julmemaid asju olid Vene armee puhastusoperatsioonid. Küla piirati ümber, tavaliselt jäeti ajateenijatest sõdurid ümber küla julgestuseks ja üleajateenijatest „spetsialistid” läksid külla. „Nad tegid, mida tahtsid. Mõnitasid inimesi, nagu fantaasiat oli,” rääkis Roza.

Nüüd talvel möödub viis aastat sellest, kui venelased tapsid vahetult enne aastavahetust tehtud „puhastusoperatsiooni” käigus Roza noorema venna Idrise. Roza sõnul oli Idris olnud lapsest saadik lombakas. Ta murdis 12-aastaselt jalgpalli mängides nii õnnetult jala, et kuigi talle tehti neli põlveoperatsiooni, ei hakanudki ta enam normaalselt käima.

„28. detsembril võtsid nad mu venna kaasa. Ja alles 4. jaanuaril andsid ta tagasi. Laiba. Ja tema laiba pidime me välja ostma 7000 rubla (umbes 3200 krooni) eest. Isa maksis ära, bojevik kirjutas mingile paberile alla ja laip anti meile üle, et me saaksime ta maha matta.”

„Tal oli murtud palju luid. Rinnale oli lõigatud rist. Mõlemal pool abaluudes oli kaks suurt auku. Selline mulje, nagu oleks trelliga tehtud. Hiljem nägi täditütar unes, et ta küsib Idriselt: sul oli kindlasti valus, kui sind niimoodi piinati? Idris vastab: see kõik ei olnud midagi, kuni selleni, kui nad hakkasid mind siit (Roza näitab kätega abaluudele) puurima. Siis oli valus, muud valu oli võimalik taluda…”

Roza ütles, et nende perel veel vedas, kui saab üldse nii öelda.

Tookord võttis küla „puhastanud” Vene väeüksus kaasa 28 meest ja vaid kahe mehe surnukeha õnnestus tagasi osta, Roza venna ja nende naabri laip.

„Ülejäänud aga… kes tundis oma poja keha tükid ära soki järgi, kes maikaräbalate järgi. Niimoodi tüki kaupa koguti pärast kehasid kokku. Meie isa maksis ja me saime vähemalt terve keha maha matta.”

Äraviimine käis lihtsalt. Roza väitel sõitis venna pere õuele varahommikul soomustransportöör BTR numbriga 717 A. Idrise naine oli juba üles tõusnud, et hakata süüa tegema, kui nägi aknast sõdureid ja hüüdis mehele: tõuse üles, BTR tuli. „Tuldi ja viidi aluspesus kaasa. Vend palus veel, et lastaks vähemalt müts võtta. Tema naine arvas, et küsitlevad teda ja toovad siis tagasi.”

„Vennal olid juba enne närvid täiesti läbi, sest puhastusoperatsioone oli varemgi toimunud. Ta oli toonud endale tuppa puupaku ja alati kui need operatsioonid käisid, lõhkus seda närvide rahustamiseks väikestest tükkideks. „Vaata, Roza, mida ma teen, et ennast rahustada,” näitas ta mulle. Ta kartis väga.”

Roza vend oli 38-aastane, temast jäi maha neli tütart. Roza ise sai samal kevadel, kui temaga intervjuu tegin, 50-aastaseks, aga nägi palju vanem välja. Ta on pere üheksast lapsest kõige vanem.

„Pärast seda oli veel üks puhastus. Need zekid-mekid tulid viina otsima. Mitte kõigil ei olnud kodus viina, nende maju tulistasid nad siis pärast eemalt miinidega. Paljud said surma.”

Järgmisel päeval kogus külarahvas Roza sõnul surmasaanute laibad kokku ja viis kõik küla keskele asfaltplatsile. „Seda oli kohutav vaadata… kehad olid kahes tükis, tükid soolikatega. Pöördusime meie Kurtšalovski rajooni administratsiooni poole: tulge vaadake, mis nad meiega on teinud. Kui tahate meid tappa, siis tapke siin kohapeal, aga ärge kiskuge meid tükkideks! Nad loomulikult ei tulnud. Saatsid teate, et tulgu meie sinna, sest nad kardavad meie juurde sõita.”

Kohalike võimumeeste asmel saabus külasse hoopis Vene sõjaväekolonn. „Kogu küla oli enne keskväljakule kogunenud, paljud jooksid hirmunult laiali. Kohale jäi mõnikümmend inimest. Sõjaväekolonn ei tahtnud peatuda, tahtsid otse üle kehade sõita.”

Kohalejäänud külaelanikud astusid kolonnile ette. Soomukid peatusid. Siis jooksis ka ülejäänud rahvas uuesti kokku.

„Kuulsime, kuidas esimene soomuk sai raadio teel käskluse: „Vasja, sõida, nad valetavad, pole seal ees mingeid surnukehasid!” See vastas, et on küll, terve plats on valgete linadega kaetud. „Ma ei saa sõita!” Lõpuks pöörasidki ümber ja sõitsid tagasi.”

„Me võtsime kõik need laibad videole ja meie delegatsioon – hukkunute ja teadmata kadunute lähedased – viis selle Nazrani. Lootsime, et seal aidatakse meid. Seal küsitleti meid, vaadati, aga mingit abi me ei saanud.” Inguššias Nazranis asus siin Venemaa kohaliku sõjaväeringkonna staap.

Roza lõpetas oma loo, vaikis mõned sekundid, vaatas aknast välja. „Nüüd pole enam usku millessegi … ja sinna tagasi minna ma enam ei taha. Seda, mida on pidanud nägema meie lapsed, ei suuda ma kunagi andestada.” Ta puhkes nutma. Vaikselt, nuuksumata, ainult pisarad voolasid. Ta ei pühkinud neid ära.

Tekkis pikk vaikus. „Ma panen parem tee üles, mis me siin niisama istume!” lõpetas Roza ise vaikuse.

Hiljem tulistati Roza pere maja puruks ja nad põgenesid Dagestani Hassavjurti. Seal elas nende pere algul mehe sõbra juures, kes kolme kuu pärast organiseeris nad elama linnaserva, mahajäetud suhkruvabrikusse. Oma silmaga nägin, et olud olid väga spartalikud, aga vähemalt elasid nad seal omaette ja said endale raha teenida.

Gaasiahju olid nad ise ehitanud, see andis Roza sõnul piisavalt sooja. Vee keetmiseks olid nad samuti ise ehitanud algelise, ühe auguga gaasipliidi. Gaasi varastasid nad maja lähedalt mööduvast väikesest gaasitorust. Muud ei jäänud üle. Ainuke meelelahutus oli võlgu ostetud televiisor.

Punane Rist andis neile eelmisel talvel tasuta üheksa lammast. Roza õmbles voodipesu, mille müügist teenis keskmiselt 1500 rubla kuus. Voodipesu oli väga ilus. Lisaks sai Roza 2800 rubla kuus invaliidsuspensioni.

Rozal oli epilepsia. Tema mees Ahmed põdes vähki. „Teda on neli korda opereeritud, nüüd nagu oleks parem.” Ravimeid ja tablette jagasid heategevusorganisatsioonid Roza sõnul viimati kakskolm aastat tagasi. „Nüüd ei saa me enam midagi.”

Roza pojad elasid Mahhatškalas ja töötasid ehitusel.

Positiivset polnud Roza elus just palju. „Mitte hea elu pärast ei ela me siin, aga vähemalt ei ole kitsas.”

Veel ütles Roza, et relv võiks olla. Hulkuvate koerte vastu, keda pidi palju olema. Koerad kimbutasid lambaid.

Tšetšeeniasse tagasimineku kohta ütles Roza, et ta ei jaksa seda teha, kuigi seal elavad endiselt tema neli venda ja isa. „Meil ei ole seal enam midagi ja uuesti ehitamiseks pole lihtsalt jõudu. Tahan jääda siia, kui õnnestub. Oleks võimalik, siis ostaks väikse maatüki.” Aga väikegi maalapp maksis Roza sõnul 120 000 rubla.

Teisest Tšetšeenia sõjast oli Rozal kindel arvamus. „Kõik teavad, et see oli kommertssõda. Aga mille pärast sõditi? Kust mina tean. Need, kes sõja arvelt teenisid, on juba lahkunud. Aga vaesed kannatavad, neid tapetakse. Sellepärast ma sinna enam tagasi minna ei taha. Ja oma peret ka ei lase.”

„Praegu ei näe ma küll Tšetšeenias mingit tulevikku. Kadõrov võib ju head tahta, aga tema ümber on ikka samad inimesed, kes varemgi. Ta ei ole halb inimene, ma ei ütle tema kohta midagi halba.”

Lahkudes ostsin Rozalt 200 rubla eest ühe komplekti voodipesu. Kinkisin selle taksojuhile, kes meid Dagestanis sõidutas.

Roza Hambulatova lugu

Teine Roza oli 47-aastane ja kahekordne sõjapõgenik.

Oma nelja lapsega põgenes ta Dagestani juba esimese Tšetšeenia sõja eest 1990-ndate keskel. Siis pöördusid nad koju tagasi ja kavatsesid hakata maja ehitama, kuid algas teine sõda. Nad põgenesid uuesti Dagestani. Ka see Roza oli pärit samast Tšetšeenia piirkonnast – Kurtšalovski rajoonist.

Roza tragöödia seisnes selles, et kuu aega pärast meie kohtumist pidi ta Hassavjurti võimude nõudel kolima oma lastega välja ajutisest elamispaigast, endisest lasteaiast. Uut elukohta keeldusid võimud talle kui põgenikule andmast. Tegelikult ei tunnistagi Dagestani võimud tšetšeene ametlikult põgenikeks.

„Kogu aeg käiakse ja riieldakse: minge koju, sõda on ammu lõppenud. Aga millega ma sinna lähen? Kui meid siit ära aetakse, siis pole mul isegi raha kolimiseks autot rentida. Ja mul ei ole Tšetšeenias kuhugi minna.”

„Ainult Allah aitab mind praegu. Kui mul oleks kedagi, kes aitaks, siis elaksin ka nagu teised…” Enne pidevalt naernud ja optimistliku mulje jätnud Roza hääl murdus keset lauset, ta hakkas nutma. Samamoodi nuuksumata nagu teinegi Roza… Toas valitses 40 sekundit täielik vaikus.

„Kas te Allahi usute kõvasti?” – „Muidugi usun!” Roza silmist voolasid endiselt pisarad. Tema 17-aastane tütar Makka jooksis teisest toast ema lohutama.

„Tütrel oleks operatsiooni vaja. Väiksena ta kukkus ja murdis ninaluu. Siiamaani ei saa korralikult hingata, tal on raske magada, aga raha ju pole…”

Kui oleks raha, tahaks Roza sõita Jordaaniasse, kus tal on sugulasi. Jordaanias elab palju tšetšeene. Aga selleks läheks Roza mõistes vaja tervet varandust.

„Ühe inimese ühe otsa pileti jaoks on vaja 400 dollarit. Aga passi on ka vaja, ja selle eest tuleb vahendajale maksta 9000–10 000 dollarit, kui kiiresti teha. Kui oodata, siis läheb 3000–5000 dollarit.”

„Mitte mingit lootust ei ole ka!” ütles Roza, rõhutades sõnu „mitte mingit”.

Pass oli Roza ja tema laste jaoks esialgu kättesaamatu isegi Venemaal, kus ta eluaeg on elanud. Passi eelduseks on sissekirjutus, kuid talle kui põgenikule seda Hassavjurtis ei antud. Sissekirjutuse saamiseks tulnuks asuda elama Tšetšeeniasse, aga seal polnud Rozal kusagil elada. Roza kõige noorem laps oli 14-aastane, järgmiseks tuli peagi 18-aastaseks saav tütar. Kaks vanemat last, pojad, elasid omaette: üks oli võtnud 70 000 rubla laenu ja sõitnud naisega Austriasse, teine töötas Hassavjurtis lukksepana. „Tahaks vähemalt nooremad kaasa võtta, kui kuidagi Jordaaniasse saaks.”

Mehest oli Roza lahutatud. Ta jõi kõvasti, ütles Roza.

Roza ainuke aitaja oli Rahvusvaheline Punane Rist, kes ostis talle eelmisel kevadel õmblusmasina, triikraua, triikimislaua ja overlokmasina. „Iga päev tänan Allahhi, et Punane Rist meid aitas.”

Voodipesu õmblemisega teenis Roza kuus keskmiselt 4000 rubla. Ka tütar aitas õmmelda.

„Milline on Tšetšeenia tulevik?” – „Seda teab vaid Allah. Meie ei saanud sellest sõjast mitte midagi aru.” Taas rõhutas Roza sõnu „mitte midagi”.

„Ma pakun teile parem teed!” Vähemalt külalislahkus ei jäta neid õnnetuid hingi kunagi maha. Kui hakkasime lahkuma, küsis Roza mult, kas ma saaksin aidata neil kolimiseks raha koguda. Andsin Rozale 300 rubla ja ta puhkes jälle nutma…

Hassavjurt, kus mõlemad Rozad elasid, on 120 000 elanikuga linnake. Tšetšeenia piiripunkti valvati peaaegu nagu riigipiiri. Kohalikud said probleemideta üle, aga näiteks välisajakirjanikul oli piiri ületamiseks vaja spetsiaalset akrediteeringut. Liiklus piiril oli väga tihe, päevas ületavat seda umbes 20 000 inimest.

Kriminaalne, aga külalislahke linn, iseloomustas mu MahhatškalatuttavHassavjurti.PealinnaMahhatškalajäreltoimubjustHassavjurtis kõige rohkem rünnakuid ja tulevahetusi. Nädal enne minu seal käiku lasid tundmatud Hassavjurtis maha kaks Vene julgeolekuteenistuse FSB ohvitseri ja haavasid ühte. Ohvitserid istusid autos, ründajad tulid lihtsalt auto juurde ja avasid automaaditule.

Erinevalt Mahhatškalast ei olnud aga Hassavjurtis peaaegu üldse näha relvastatud miilitsaid.

Hassavjurt on turulinn. Tundus, et linn ongi vaid üks suur turg. Enamik linnaelanikke kaupleb turgudel absoluutselt kõigega. „Kui tahad linnupiima, siis tuleb minna Hassavjurti turule,” ütles linna iseloomustamiseks mind sõidutanud lahke taksojuht Zagir. See tähendas, et Hassavjurti turult saab osta kõike.

Zagir muide teenis 1989. ja 1990. aastal aega Viljandi dessantüksuses. Kiitis Viljandi tüdrukuid.

Maksime koos Soome kolleegiga Zagirile Mahhatškalast 85 kilomeetri kaugusele Hassavjurti ja tagasi sõitmise eest Eesti rahas 700 krooni. Hinna sisse kuulus ka see, et Zagir ootas mind pool päeva. Saime väga hästi läbi, ta viis mu pärast veel oma vanemate juurde külla. Zagir käis taksojuhi kohta silmapaistvalt hästi riides. Ja mis kohe silma hakkas: ta riietus teadlikult. Kaukaasia mees kannab tavaliselt musta: must peakate, must pintsak või nahktagi, mustad püksid ja mustad kingad. Zagir riietus selles mõttes klassikaliselt, ainult ühe erandiga: tema kingad olid valged!

Ma ei tea, kas põhjuseks võisid olla turud, aga Hassavjurtis oli kohutavalt prügi. Kohalikke ei paistnud see häirivat. Neil on niigi probleeme küllalt, et mitte ümbrusele mõelda.