Читать книгу Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu - Страница 4

Petseri mungaklooster jättis vägeva mulje. Elasin viis päeva sealses palverändurite öömajas, kus sai tasuta ööbida. Ainus tingimus oli, et pidin nagu teisedki rändurid käima kloostris abiks. Mind määrati pagarikotta isa Varuhhile appi leiba küpsetama.

Hommikul kell kaheksa pidin olema pagarikojas. Päeva alustasin kell pool kaheksa kloostritööliste ja palverändurite söögilauas. Igal hommikul oli laual hapukapsas, kohupiim (ka hästi hapu), pisikesed koorega keedetud kartulid, õunapüree ja tee. Kartuleid ei tahtnud süüa, sest siis pidanuks neid lusikavarrega koorima. Muid söögiriistu polnud. Jäid üle kohupiim ja hapukapsas. Ohkasin ja asusin sööma.

Enamiku aega ei küpsetanud me isa Varuhhi pagarikojas leiba, vaid hoopis prosvora’sid. Need on väikesed küpsiste moodi saiakesed, mida kasutatakse õigeusu jumalateenistusel armulaualeivana: prosvora’d sümboliseerivad Kristuse ihu ja teenistuse lõpus jagatakse neid kirikulistele. Üle päeva tegime 2000 prosvora’t. Kaheksaüheksakesi tehes võttis see aega umbes paar tundi. Minu ülesanne oli panna tainast välja lõigatud saiakesi suurtele ahjuplaatidele. Ikka seitse tükki laiupidi ja 13 tükki pikkupidi, kokku 91 kakukest plaadile. Pisikestele pätsikestele asetati veel tainast mütsikesed, millele pidin vajutama risti kujutise. Lõpuks nägid prosvora’d välja nagu seenemikud. Mul tuli see vist hästi välja, sest isa Varuhh lõõpis: „Vaat võtame sul, Janis (millegipärast kutsus ta mind pidevalt lätipäraselt), passi ära. Töötad meil siin pagarikojas ja hakkad kloostri kirjanikuks.”

Umbes poole töö pealt hakkasid mu kaaslased kõva häälega palveid lugema. Kahekaupa ja poollauldes. See kuuluvat prosvora’de tegemise juurde, mis pole ju mingi tavalise kaku küpsetamine. Mina kui uskmatu olin palvete lugemisest vabastatud.

Isa Varuhh leekis ringi nagu ahjualune (andku kloostrielanikud mulle see võrdlus andeks). Teises kambris kerkis tal leivatainas ja osa leibu oli juba ahjus. Tema jooksis muudkui kahe koha vahet. „Vahel pean tõusma kell neli hommikul, et omadega valmis jõuda,” seletas isa Varuhh. „Aga hingele tahaks ju ka midagi, seega peab jõudma veel palvustel käia.” Iga päev isa Varuhh siiski niimoodi tuld kandma ei pea. Vara tuleb tõusta ülepäeviti, kui ta leivataina hakkama paneb. Olin talle abiks ka leivateo juures. Kõige tüütum oli jahu sõelumine. Sõelusime isa Varuhhi abilise Viktoriga läbi viis kotti jahu. Tema muudkui kallas ja mina sõelusin. Kokku kulub kloostris päevas 200 kilo jahu.

Jahmatas, kus oli jahu sees alles ussikesi! Pärast iga sõelumist jäi neid sõelale paras peotäis. Lõpuks oli veerand ämbrit ussikesi täis. Poleks iial uskunud, et jahus leidub nii palju liha. Jumala eest, ärge kunagi kasutage toidutegemiseks sõelumata jahu.

Nooruslik ja käbe 34-aastane isa Varuhh oli pärit Siberist Omskist ja kloostrites elanud juba 14 aastat. „Käisin mitu kloostrit läbi. Nagu siin läbi värava tulin, sain aru, et olen õigesse kohta sattunud,” ütles ta.

Isa Varuhhiga tekkis mul üldse hea klapp. Uurisin talt, kas on palju neid, kes hakkavad mungaks, kuid hiljem mõtlevad ümber ja loobuvad. Seda pidavat küll juhtuma, aga mitte eriti tihti. Ta seletas mulle piltlikult: „Esimesed kolm-neli-viis aastat on kergem, siis Jumal juhib sind nagu last käest kinni hoides ja sa avastad uuesti maailma. Siis aga laseb Jumal sul justkui käest lahti ja pead ise hakkama saama. Sa kukud, lööd ennast ära nagu väike laps. Näed kaugel eesmärki, aga ei oska selleni jõuda. Väga raske on. Sel hetkel mõned loobuvad, aga see tekitab neis hiljem suuri hingepiinu. Usu mind.”

Mungaks hakates peab iseendale ja Jumalale andma kolm olulist lubadust: mitte koguda vara, olla kuulekas ja pidada igas mõttes karskust.

Oma raha mungal põhimõtteliselt olla ei saa. Pühade puhul, umbes 15 korda aastas, annab kloostriülem munkadele n-ö taskuraha, 200–300 rubla (90–130 krooni). Kes tahab, see kogub ja ostab endale näiteks mobiiltelefoni. See polnud kloostris keelatud. Lubatud polnud munkadele näiteks isiklik arvuti.

Hiljem tuli välja, et nooremad mungad ei pidanud arvutikeelust päris kinni. Mõnel oli ikka kaasaskantav arvuti, millega nad käisid mobiiltelefoni abil internetis. Nagu nad ise seletasid, olevat neil internetti vaja kas või selleks, et õppida eksternina kõrgemates vaimulikes seminarides. Seal käib õpe interneti teel. Internetist saavad nad ka uuemat kirjandust lugeda. Iseenesest oli imelik, et Petseri kloostris polnud arvutid ja internet lubatud. Näiteks Moskvas Stretenski kloostris on munkadel terve arvutiklass.

Munkade sõnul annab klooster neile kõik hädavajaliku. Toidu, peavarju, riided ja jalanõud, hügieenitarbed. „Kui on vaja midagi osta, siis ma võin teha namestnik’ule (kloostri ülem) avalduse ja mulle antakse raha,” selgitas isa Aleksandr. „Raha tekitab ainult kiusatust. Kui sul seda pole, siis sa ei mõtle asjadest, hing on puhtam.” Seetõttu on osa munki loobunud isegi taskurahast.

Pühapaikades käimiseks jagab munkadele raha asemel „tuusikuid” Moskvas asuv Andrei Pervozvannõi nimeline õigeusufond (seda juhib Venemaa Raudteede boss Jakunin). Eelmisel aastal sai Petseri klooster kaheksa sellist „tuusikut” Jeruusalemma ja Egiptusse sõiduks.

Kuulekus tähendab munkade puhul sisuliselt oma minast loobumist, aga mitte päris täielikult. „Üldiselt on nagu armees – mida öeldakse, seda teed,” selgitas isa Varuhh.

Loobuda tuleb hingelise täiuslikkuse nimel, et elu pisiasjad sind ei segaks. Kuulekuse eesmärk on eneseohverdus, et suuta võimalikult täpselt järgida evangeeliumi õpetust. Kloostri ajalooraamatus tsiteeritakse arhimandriit Serafimi, kes on öelnud, et kloostrielu peamine reegel on kuuletuda juhtkonnale.

Karskuse puhul ei käi jutt ainult alkoholist, vaid ka seksisuhetest, millest tuleb samuti loobuda. Abielu pole munkade jaoks. Venekeelne sõna монах (munk) tuleneb kreekakeelsest sõnast monos ehk üksi. Seksuaaltungist ei häbenenud mungad rääkida. Küsisin neist ühelt, kuidas eriti nooremad mungad oma seksuaalsust alla suruvad. Ta tunnistas, et tuleb küll vahel kihk peale, kui ilusat naist näed. Isegi kui näed teda vaid korraks, jääb pilt ikkagi mällu ja vahel painavat see mitu nädalat, nii et ei lase öösel magadagi.

Siis, rääkis munk, palvetad, paastud, vehid tööd teha, et mõtted mujale läheksid. Vahel aitab, vahel ei aita. Kui ei aita, tuleb minna mõne vanema ja austatuma munga juurde. Veidi häbi on küll, aga räägid talle oma mure ära ja vaat vana munk siis suudab kas naljaga või mõne muu targa sõnaga su kihust üle aidata. Tuled tema juurest välja ja ise ka imestad, kui rumalasti mõtlesid, seletas munk.

Isa Varuhh õpetas, et valed mõtted tuleb kohe alguses ära tunda ja välja suruda. Kui lased need juba veidikenegi endasse ega tõrju kohe eemale, siis on pärast juba raskem. Kokkuvõttes, nagu ütles Adriano Celentano ühes filmis munka mängides: kui mõni lõhub kire maandamiseks puid, siis mungad helistavad kirikukelli.

Sportimine polnud muide kloostris keelatud. „Kogu meie elu käib õigeusu kaanonite järgi, aga siis, kui kaanoneid kirjutati, ei teadnud keegi jalgpallist ega spordist üldse veel midagi,” selgitas isa Aleksandr, minu teejuht kloostris. Aleksandr oli 31-aastane Lätist Latgalest pärit poolakas, kes oli kloostris elanud 18. eluaastast alates.

Mõni aasta tagasi mängisid noored mungad iga nädal kloostri taga põllul vutti, aga nüüd olevat tahtjaid liiga väheks jäänud. Mõni käib siiski aeg-ajalt metsa all jooksmas. Mõned teevad oma kambris (mida kloostris nimetatakse kellia’teks) kätekõverdusi või tõmbavad lõuga. Suvel käivad mungad ujumas.

„Ega siis vaimulik ei koosne ainult hingest, vaid ka kehast. Ütleme nii, et me nimetame seda rohkem kehakultuuriks kui spordiks,” rääkis isa Aleksandr. Üks kloostri vendadest, isa Aleksei oli isegi endine Läti meister kikkpoksis. Ta nägi tõepoolest mõjus välja.

Füüsiliselt ei saa kloostrielanikud eriti nõrgad olla juba sellepärast, et iga päev veedavad nad tunde ja tunde jumalateenistustel püsti seistes. Seisin minagi ühel päeval hommikul kolm tundi ja õhtul kolm tundi kirikus. Põlved olid õhtul nii kibedad, nagu oleksin vähemalt pool Tartu maratoni läbi sõitnud.

Isa Varuhhi kõrval sai minu teiseks lemmikuks isa Georgi – tüse ja parimates aastates, 58-aastane endine tänavakunstnik Peterburist Nevski prospektilt. Väitis, et teda mäletavat seal kõik. Mungaks hakkas ta kuus aastat tagasi. Isa Georgil oli tohutu valge habe nagu näärivanal ja ta oli kangesti elava loomuga.

Arutasin temaga, et Petseri klooster paikneb väga huvitavalt: enamik hooneid ja kirikuid asub jõeoru põhjas, vaid kaks kirikut on mäeveerul. Rääkisin, et Eestist tean ma vaid ühte kirikut, mis on ehitatud oru põhja – aafrikapärase kohanimega Kambja kirikut.

Isa Georgi lõi selle peale mu kõrva juures näppudega nipsu, hüüatas „Vohh!” ja küsis kohe otsa: „Eks ole, haruldane? Aga kas tead, miks?” ning vastas ise: „Seal jooksevad allikad, mis tulevad otse KOOBASTEST! Saad sa aru?! See on püha vesi, millel klooster seisab!”

Jõe uuristatud liivakivikoobastest sai Petseri klooster legendi järgi 14. sajandil alguse. Koopad on kloostri alal siiani olemas ja avatud. See on üks müstiline paik, kuhu on maetud tuhanded sajandite jooksul kloostris elanud munkade surnukehad. Kloostri hoovil on aga püha allikas, kust kogu Petseri ümbruskonna inimesed käivad lausa ämbritega joogivett võtmas.

„Vaata!” rabas isa Georgi mul ühel pärastlõunal käest kinni ja näitas näpuga kiriku kupli poole. „Mida see kuppel sulle meenutab?”

„No sibulat,” vastasin. Kõik ütlevad ju, et see on sibulkuppel.

„Mis sibul? Kuidas sa võid kirikukuplit juurviljaga võrrelda?” ärritus isa Georgi pisut.

„No siis meenutab tuleleeki,” pakkusin uuesti.

„Ah sind!” lõi isa Georgi käega.

„Ütle siis ise!”

„P-i-s-a-r-a-t,” hääldas isa Georgi tähthaaval. „Taevast langevat pisarat, ristilt langevat pisarat, millest moodustub kirik! On ju ime?”

Isa Georgi rääkis mulle üksjagu imejutte jumalikust ettemääratusest ja vihjetest, mis tema sõnul hiljem täide olevat läinud. Neis lugudes oli alati tublisti müstikat ja isa Georgi jutustatuna kõlasid need põnevalt nagu Juhan Jaigi tondijutud.

Isa Georgil oli aega jutustada, kui ta istus kloostri väravavalves. Kõigil munkadel oli seal oma töö.

Petseri kloostris elava ligi 70 munga „tööpäev” algas vara. Enamik munkasid tõusis viie – poole kuue paiku. Kell kuus algas argipäeval esimene kohustuslik teenistus, nn vennaste palve, mis kestis kolm tundi. Pärast teenistust oli lihtne hommikusöök, mille järel mungad täitsid neile määratud majapidamisülesandeid. Kes läks valvama, kes puid lõhkuma, kes lauta või raamatukokku tööle.

Lõuna algas alati täpselt kell üks päeval. Enne söömist palvetasid kõik koos, loeti kooris meieisapalvet. Söömise ajal luges üks vend tolle päeva kaitsepühaku elulugu ja tõi sealt esile tähelepanuväärsemaid õpetusi. Lõunasöök lõppes siis, kui vend oma lugemise lõpetas. Söömiseks oli aega keskmiselt 25 minutit. Jõudis ilusti, kui söömisele keskendusid. Lõuna oli kõige parema toiduga söögikord üldse. Lihtne, aga väga maitsev. Eriti pidulik ja parema valikuga oli lõuna pühapäeviti, kui hommikusööki polnudki. Siis oli lõunasöök justkui teenistuse jätk, teenistus lõppeski sellega.

Pärastlõunal tõmbusid mungad varju, enamik puhkas. Siis oli kloostri õuel peamiselt näha palverändureid ja turiste. Pühapäeva pärastlõunal pandi munkade elamiskorpustesse viiva õue väravad sootuks kinni, et keegi pühamehi ei häiriks.

Õhtusööki võtsid vennad mungad pärast päeva teist kohustuslikku kirikuteenistust, mis algas kell viis õhtul ja kestis seitsmekaheksani, ning pärast palvetamist, umbes kella üheksa paiku.

Õhtusöögi järel oli munkadel vaba aeg. Kloostris kehtis ametlik öörahu, mis algas kell üksteist. See ei tähendanud, et kõik pidid magama heitma. Oma tubades ehk kellia’tes võisid mungad lugeda kas või poole ööni, ainult et hommikul pidid nad vara tõusma.

Aastakümnete jooksul pole munkade päevakava eriti muutunud.

Kolm korda nädalas on paastupäevad. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti ei tohi süüa kala ega piimatooteid. Liha niikuinii kloostris ei pakuta.

Kloostril on korralik saun. Saunapäev oli teisipäev, aga ainult üle kahe nädala. „Seda on muidugi vähe, aga elamiskorpustes on igal pool dušid,” ütles isa Aleksandr.

Nagu ka tavalises elus, nii nägi munkadegi seas mehi, kes hoolitsesid oma välimuse eest rohkem kui teised. Neid oli lihtne eristada hoolitsetud habeme järgi. Isa Aleksandr oli üks nendest.

Munkade kambrid asusid mitmes elamiskorpuses, millest uuemad olid ehitatud kümme aastat tagasi. Kellia’d on 3x2,5 meetrise pinnaga. Nagu arvata võibki, suhteliselt spartalikud: voodi, laud, tool, raamatu- ja riidekapp. Kapis hoidsid mungad muu hulgas tsiviilriided. Neid läheb vaja, kui puhkusele või asjatoimetuste pärast näiteks Moskvasse sõidetakse.

Telerit muidugi munkade toas pole. „Ausalt öeldes ei tunne sellest mingit puudust. Kui puhkusel käin, siis vahel vaatan. Animal Planet, Discovery on huvitavad kanalid, aga muu mitte,” rääkis isa Aleksandr.

Ilukirjandust lubatakse küll lugeda. Üks munk kiitis mulle väga Jack Londonit. Imelik, piibellikust elust on tema romaanid küll kaugel.

Munkadel on ka puhkus. Üle aasta kolm nädalat, et vanemaid ja sugulasi külastada. Kloostril on oma „puhkebaasid” – kaks hästi väikest kloostrit, neist üks Pihkva järve kaldal. „Sinna minnakse, kui vaim on väga väsinud. Seal saad ennast välja magada, metsas jalutada, värsket õhku hingata, lugeda. Ühesõnaga laed justkui akusid. Ka meil on stressi,” selgitas isa Varuhh.

Petseri klooster on suur, peaaegu autonoomne majapidamine. Seal on oma gaasiga töötav katlamaja, pumbajaam, sepikoda, raamatukogu, remonditöökojad (ühe töökoja juhataja oli muide Eesti kodanik), õmblustöökoda, ikoonijoonistamiskoda, auto- ja traktoripark, kariloomad, põllud, mesitarud ja õunaaed. Ainult elekter pole oma.

Maad on kloostril omajagu. Üks munk näitas mulle kloostri müürilt kaugele ulatuvaid põlde. Ütles, et müürist on nende põldude servani oma poolteist kilomeetrit. Ja siis näitas müüritorni, mille ühest aknast paistab vägev prožektor. Sealt valvavad mungad suvel ja sügisel põlde pahade inimeste eest.

Muidugi ei rüga mungad põllul üksi. Õigemini, nemad eriti ei rügagi. Klooster palkab selleks töölisi ja neid abistavad ka palverändurid, keda suvel ja sügisel sõidab Petserisse bussidega kokku üle laia Venemaa. Mungad käivad neil vahel põllul abiks, kõige rohkem kaks-kolm tundi päevas. „Kui ma oleksin päev otsa põllul, pärast seda õhtul teenistusel ja seal veel laulaksin kooris, mis on ka tõsine töö, siis oleksin pärast nagu tühjaks pigistatud sidrun,” põhjendas isa Aleksandr.

Munga kõige tähtsam töö on palvetamine. Ja mitte ainult kirikus. Räägitakse legende arhimandriit Aleksandrist, kes käis oma eluajal hoolimata ilmast iga päev kloostriaias pühal mäel jalutamas ja luges seal iga Jumala päev 150 korda Heategija Jumalaema palvet. Selle palve lugemine võtab vähemalt minuti.

Käisin viis päeva kloostris korralikult kirikus teenistustel, et munkade elust veidigi aimu saada. Selle ajaga sai kohalik rahvas päris omaks, paljusid kirikulisi tundsin juba nägupidi. Ma ei suutnud ära imestada mutikeste sitkust. Enamikul olid väiksed kokkupandavad kalamehepingid kaasas, aga suurema osa mitmetunnistest teenistustest seisid nad ikkagi püsti, lõid risti ette ja kummardasid. Võimas usk on neil.

Polnud päeva, mil kirik oleks olnud pooltühi. Isegi argipäeval kell kuus hommikul alanud teenistusel. Kui loeti ühiseid palveid või lauldi, siis kajasid kirikud lausa õndsaks tegevalt. Samal ajal suhtusid inimesed kirikusse lihtsalt. Kui läks liiga palavaks, siis kuhjati riided kiriku aknalauale. Kui läks veel palavamaks, ronisid nooremad keset teenistust jalgupidi aknalauale ja sikutasid akna lahti.

Petseri klooster on tervel Venemaal ainulaadne, sest tegutses pidevalt kogu 20. sajandi. Seda kloostrit pole kunagi suletud. Ülejäänud kloostrid panid kommunistid 1920-ndatel ja 1930-ndatel Venemaal kinni ning enamik munki ja vaimulikke hukati või saadeti laagritesse.

Petseri Jumalaema Uinumise kloostri päästis see, et ta sattus pärast Vabadussõda ja Tartu rahu sõlmimist Eesti poolele, kus tal lasti rahulikult tegutseda. Fakti, et see päästis pühapaiga, tunnistab ka kloostri ametlik kodulehekülg (http://www.pskovo-pecherskymonastery.ru/).

Pärast Eesti vägivaldset liitmist Venemaaga 1940. aastal ei jõudnud kommunistid kloostrit sulgeda, sest kohe algas Suur Isamaasõda. Pärast sõda aga jättis Stalin kloostrid ja kirikud puutumata vastavalt kokkuleppele teda sõja ajal toetanud vene õigeusu kirikuga.

Viimane katse Petseri kloostrit sulgeda tehti veel 1960-ndate alguses Nikita Hruštšovi ajal, kuid tollase sõjaveteranist kloostriülema head Moskva-sidemed päästsid mungad.

Petseri kloostril oleks justkui kaks sünniaega. Legendi järgi arvestatakse kloostri algust 14. sajandi lõpust, kui seal avastatud koobastesse asus elama vana munk, isa Mark. Ametlikult peetakse kloostri asutamisaastaks 1473-ndat, kui avati koopasse raiutud Uspenski kirik, mis töötab siiani. Üldse on kloostris praegu kaheksa eraldi kirikut, millest teenistused toimuvad pidevalt neljas.

Klooster on ümbritsetud kõrge müüriga nagu kindlus. See on seletatav sellega, et ta asus palju sajandeid Vene tsaaririigi piiril ja teda üritati korduvalt vallutada.

Petseri kloostri suurim magnet on kahtlemata koobas, kuhu maetakse siiani kloostrielanikke.

Eri hinnangutel on sinna umbes 600 aasta jooksul maetud 8000– 14 000 inimest. Täpset hulka ei tea keegi. Väärikamad surnud on maetud eraldi koopakäikude taha liivakivist seintesse ning nende matmiskohti tähistavad vanaslaavi kirjaga keraamilised hauaplaadid. Ainult üks endine kloostriülem on tema palvel maetud koopas maa alla.

Enamik kirste on lihtsalt tõstetud üksteise otsa. Selleks on koopas kaks suurt kambrit: nn vana (1700. aastast) ja uus kalmistu. Praegu maetakse – viimane matus oli nädal enne minu tulekut – vanale kalmistule, sest uus on täis. Peab ootama, kuni uuesti ruumi tekib. Ruumi tekib juurde väga lihtsalt: aja jooksul alumised kirstud lagunevad ja ülemised vajuvad allapoole.

Surm on kloostris pidulik ja tähtis sündmus, mitte midagi hirmsat. Seal surrakse väärikalt.

Koopas on aasta ringi stabiilselt 5–10 kraadi sooja. Koobas pole tegelikult üldse suur, käike on munkade sõnul umbes 200 meetri jagu. Seal on ka väike kirik, kus peetakse jumalateenistusi.

Käisin koopas küünlavalgel. Kloostri külastajaid lastakse sinna vabalt. Huvitav, aga vaatamata sellele, et koopas on nii palju surnukehi ning pime, ei tekkinud mingit ängistust. Vastupidi, oli tunne nagu tavalisel ekskursioonil kuskil linnusekäikudes.

Petseri kloostrile kuuluvat palverändurite võõrastemaja, kus ma viis päeva elasin, oleks muidugi õigem nimetada varjupaigaks. Tubades elasid kolm-neli inimest koos. Voodid, üks laud, väike riiul, tool ja palvetamisnurk. Kõik. Väikses koridoris veel tualett. Ööbimiseks kõlbas küll.

Reeglid olid lihtsad. Kui väljusid toast viimasena, siis riputasid võtme administratsiooni majja konksu otsa. Kell üksteist õhtul pandi väravad kinni. Süüa sai õhtul seal, mitte kloostris. Õhtusöögi algusest andis varjupaiga „boss” isa Vitali märku sellega, et kolkis suure mutrivõtmega vastu raudtorusid.

Varjupaiga toit oli veelgi lihtsam kui kloostris. Keedetud makaronid või puder, päevalilleõli, ketšup, leib ja tee. Organismi funktsioneerimiseks kõlbas küll.

Isa Vitali oli kõva seletaja. Suur tüse mees pika habeme, aga peenikese häälega. Ühel päeval ta rääkis, kuidas otse kloostri juurest olevat üritatud röövida taksot oodanud noormeest. Ta istus taksosse, aga seal pandi tal veidi aja pärast nuga kõrile. Kutil õnnestus kuidagi välja rabelda ja autost trussikute väel välja hüpata. Isa Vitali jutu järgi hakatud talt juba autos riideid ära võtma. „Seda ma ütlen, et teda oli vaja elundite transplantatsiooni jaoks! Milleks veel noort meest?” kinnitas isa Vitali. „Hiljuti ma lugesin selle kohta, seal liiguvad hullumeelsed summad. Talt taheti elundid välja lõigata ja siis oleks kuhugi Eesti piiri äärde maha visatud.”

Millegipärast hakkas lõbus.

Öömajas oli pidevalt veeprobleeme, veesüsteem oli tuksis. Alailma ei olnud sooja vett, aga ühel hommikul tuli torudest ainult väga kuuma vett. Pesta oli võimatu. Silmad said kuidagi puhtaks, aga hambaid pesin limonaadiga.

Paar sõna ka Petserist endast. Kuigi linn kuulus kunagi Eestile ja sealses koolis tegutsesid veel hiljuti eesti klassid, tundub Petseris olevat käinud vähe eestimaalasi ja Eestis on üsna ähmane ettekujutus, mis elu linnake praegu elab.

Petseri asub vahetult Eesti piiri lähedal. Sõidad linnast välja ja mäest alla ning oledki piiripunktis.

Ma ei tea, mis on suvel, aga veebruari lõpus nägi lume alt sulanud Petseri väga õnnetu välja. Tänavad olid kõik üks suur lomp, majad nagu pesemata pajad ja inimesedki paistsid hallid. Kuigi Eesti oli kiviga visata, siis tundus, nagu oleksin Eestist tuhande kilomeetri kaugusel.

Isegi linna peaväljak ja sealt hargnevad tänavad olid nii porised ja aukus, et Eestis ei näe selliseid enam ilmselt kusagil. Elada Venemaal kuskil ääremaal on ikka Jumala karistus. Kohalike jutu järgi oli linnake olnud 1990-ndate keskel paremas korras ja hoolitsetum. Allakäik olevat alanud, veidi kummaline küll, 2000-ndate algul. Kogu Venemaal hakkas siis elu ülesmäge minema, aga Petseris läks hoopis vastupidi.

Isegi kesklinna majades polnud kanalisatsiooni. Paneelmajades küll oli, aga kesklinnas on ka palju aguli tüüpi puumaju, mille elanikud käisid kõik ämbreid kolistades tänavalt kaevust vett toomas. Samuti polnud isegi kesklinna kõrvaltänavatel asfalti. Kuigi vahet polnud, sest neil tänavatel, kus oli asfalt, oli auke isegi rohkem. Poristel ja aukus tänavatel oli ka üks pluss: autod ei kihutanud, vaid kolistasid teise või kolmanda käiguga ja polnud ohtugi, et võid mõne alla jääda.