Читать книгу Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu - Страница 2

Üks sagedasemaid küsimusi, mida tuttavad mu Venemaa-elu kohta esitavad, on: „Kas Venemaa julgeolekuteenistus FSB jälgib sind?” Ei tea ja ausalt öeldes see mind eriti ei huvitagi. Kuna ma pole enda teada teinud Venemaal midagi seadusvastast, siis poleks justkui põhjust karta. Paranoiat pole mõtet põdeda. Kui jälgivad, siis jälgivad, neil on oma töö.

Veidi kokkupuuteid on mul FSB-ga siiski olnud.

2007. aasta augusti lõpus peatusin mõne päeva tuttavate juures Kaukaasias, Kabardi-Balkaarias Naltšikis. See koht on tuttav Elbrusel käinutele, Naltšik on lähim suurem linn. Naltšikist umbes saja kilomeetri kaugusel, juba Põhja-Osseetias asub Beslan, kus 2004. aastal pandi toime üks maailma jälgimaid terroriakte: valdavalt tšetšeeni ja inguši võitlejad võtsid 1. septembril pantvangi koolitäie lapsi koos nende vanemate ja õpetajatega. Siiani pole täpselt selge, kelle süül puhkes kolm päeva hiljem verepulm, aga tagajärg oli kohutav: hukkus 336 inimest, kellest 186 olid lapsed.

Tuttav poola fotograaf rääkis, kuidas nad käisid koos kolleegidega ühest Poola telekanalist järgmisel päeval filmimas ja pildistamas Beslani staadionil, kuhu viidi hukkunud. Staadioni ühes nurgas olid kuhjas plahvatustes tükkideks lennanud laste kehade jäänused, kust siis nutta karjuvad emad oma laste kehaosi otsisid. Kaks meest poolakate teletiimist olid pärast kuu aega kodumaal psühhiaatriahaiglas ravil ning keeldusid rohkem Venemaale tööle tulemast.

Iga aasta 3. septembril mälestatakse endises Beslani 1. koolis hukkunuid. 2007. aastal oli rünnakust möödunud vaid kolm aastat ja välisajakirjanike huvi mälestusürituse vastu endiselt suur.

Beslani sõitsin Naltšikist pisibussiga. Naltšiki bussijaamast läks Põhja-Osseetia pealinna Vladikavkazi maršrutka, mille juht nägi välja nagu raskekaalumaadleja.

Venemaa Kaukaasia vabariikide piiridel seisavad senini relvastatud kontrollpostid, vene keeles KPP-d. Enamik neist on päris korralikud betoonist ehitised, mida valvab üksjagu automaatidega miilitsaid. Üksi reisides need kohad mulle eriti ei meeldi, sest iial ei või teada, mis tujus võivad miilitsad olla ja kuidas nad välismaa ajakirjaniku kohtamisele reageerivad.

Seetõttu pelgasin veidi Kabardi-Balkaaria ja Põhja-Osseetia piiril asuvat Starõi Uruhhi KPP-d. Beslani mälestuspäeva tõttu oli pealegi julgeolekukontrolli tugevdatud, et uut terroriakti ei juhtuks. Peatusime. Maršrutka uks tõmmati jõhkralt lahti, nagu miilitsad alati teevad. Rahvas hakkas varmalt dokumente otsima. Panin enda omad ka valmis, aga kummalisel kombel kontrollis miilits kõikide minu ümber istujate dokumente, aga minu käest neid isegi ei küsinud. Kuigi olin veidi habetunud ja päikeseprillidega, nägin ikkagi eksimatult välismaalase moodi välja.

KPP-s öeldi maršrutka juhile, et julgeolekumeetmete tõttu on Beslani sissesõit raskendatud. Kuna kõik ülejäänud reisijad sõitsid Vladikavkazi, siis ütles paks juht mulle, et ta ei sõida ainult minu pärast Beslani sisse, pani mu Beslani teeotsal maha ja käskis linna hääletada.

Õnneks oli Beslani vaid kolm-neli kilomeetrit. Õige pea võttis mu peale tume Lada Samara, mille roolis olev kutt lubas mind lahkelt Beslani visata. Kutil oli silmanähtavalt üsna raske pohmell. Tee oli sirge. Minu ebameeldivaks üllatuseks võttis tema Samara üsna kiiresti 190 kilomeetrit sisse. Ma poleks uskunud, et Samara seda suudab! Spidomeeter vähemalt näitas nii palju.

Turvavööd nad Kaukaasias ei kanna, peavad seda nõrkuse tunnuseks. Vanasti ei kandnud ju džigitid hobustel ringi ajades mingit turvavööd… Pole ime, et sealsed maanteeääred on hauamonumente täis. Naltšiki-Vladikavkazi maantee äär on kui üksainus suur surnuaed.

Beslani 1. kool oli säilitatud sellisena nagu see pärast terroriakti jäi. Kooli territoorium oli piiratud miilitsaahelikuga ning sisse pääses läbi metalliotsija-väravate. Igaks juhuks olin ennast enne üritusele akrediteerinud ja mulle ka vastati Põhja-Osseetia administratsioonist, et olen nimekirjas.

Väravas seisev miilits teatas aga, et mind nimekirjas pole, ja kutsus asja klaarima erariides mehe. Kohe oli selge, et viisakas ülikonnas ülemus oli kohalikust FSB-st. Hakkasin temaga läbi rääkima, seletasin ja näitasin oma Venemaa välisministeeriumi akrediteeringut. Vastuseks ähvardas ta mind trahvida, et ma pole teinud kohalikku sissekirjutust. (Venemaal kehtib endiselt nõue, et kuhugi saabudes pead ennast kolme tööpäeva jooksul kohalikus migratsiooniteenistuses arvele võtma.)

Seletasin kannatlikult, et tulen Naltšikist, ja lõpuks nõustus ta mind sisse laskma, aga seadis kohe kaks tingimust: saad sisse 30 minutiks ja ilma fotoaparaadita! Olgu, andsin aparaadi talle. Tema andis selle omakorda ühe teise ülikonnas mehe kätte, kes pani selle lihtsalt oma taskusse. Pärast sain aparaadi õnneks kätte.

Tegin oma töö koolis ära ja läksin edasi spetsiaalselt tragöödia ohvrite jaoks rajatud surnuaiale. Seal läkski olukord keeruliseks. Õigemini juba teel sinna.

Läksin jala. Tänaval pidasid miilitsad mu kinni ja nõudsid dokumente. Nad küsisid, miks mul pole spetsiaalset luba Beslanis viibimiseks ja miks ma pole ennast kohapeal registreerinud.

Väites, et olen eeskirju rikkunud, tahtsid nad mu dokumentide kontrollimiseks jaoskonda viia. Tegelikult polnud välisajakirjanikel Beslanis viibimiseks vaja mingit eraldi luba ja ma peatusin niikuinii Naltšikis, mitte Osseetias. Mingi ime läbi suutsin selle neile selgeks teha ja nad lasid mu edasi.

Surnuaeda viiv tee oli liikluseks suletud suurte raskete killustikukoormaga veoautodega. Põhja-Osseetia peamine lennujaam asus just selle tee teises otsas, mis tähendas kõigile lennujaama sõitjatele tol päeval suurt ümbersõitu.

Poolel teel surnuaeda oli järjekordne miilitsate ja kohalike FSBlaste kontrollpunkt. Taas sama lugu: miks mind pole ajakirjanike nimekirjas? Jne. Vene välisministeeriumi akrediteeringu abiga sain lõpuks ikkagi edasi, aga taas tuli fotoaparaat ära anda. Seekord rändas see ühte bussi. Aga mingit paberit ma ajutiselt ära võetud fotoaparaadi vastu ikkagi ei saanud. Tont sellega, mõtlesin, eks hiljem vaatab. Fotoaparaadi pärast tuligi pärast pahandus.

Aga vahepeal pälvisin surnuaias veel kord kohalike FSB-laste tähelepanu. Kolm erariides meest astusid juurde ja küsisid dokumente. Vaatasid neid ja üks ütles: „Te olete Eestist, see pole meile sõbralik riik. Ärge siin kaua olge!” Ma ei hakanud temaga vaidlema, mis tähendab „kaua”. Õnneks olid nad viisakad. Ausalt öeldes polekski ma suutnud seal kaua olla. Miks – sellest kirjutan hiljem.

Tähelepanelikult vaadates võis kalmistu ümber põldudel ja võpsikutes näha laskepositsioonil sõdureid ja õhku suunatud raskekuulipildujaid. Käima oli pandud päris tõsine terrorismivastane operatsioon.

Tulin surnuaiast ära ja tahtsin oma fotoaparaati tagasi saada. Selgus, et bussis seda polnud! Keegi oli selle enda kätte võtnud, nagu mulle seletati. Nõudsin aparaati tungivalt tagasi ja üritasin seletada, et neil pole õigust seda ära võtta. Lõpuks tuli fotoaparaat välja, sain selle enda kätte ja peitsin kotti, aga õiendamise peale tuli kohale järjekordne „ülikond”. Sellest, kuidas teised valveseisangu võtsid, sain aru, et see oli tähtsam mees. Ilmselt jälle keegi kohalikust FSB-st, mõtlesin.

„Ülikond”, kes loomulikult ennast ei tutvustanud – seal ei tutvustanud ennast keegi –, hakkas jälle tundma huvi mu dokumentide vastu. Eelmised dokumentide kontrollijad olid tema kõrval lasteaed. Ta teatas kategooriliselt, et mul olevat dokumentidega probleeme. Mind ähvardas jälle jaoskonda viimine, aga seekord vist mitte miilitsa omasse…

Helistada poleks ka saanud. Mobiililevi ei olnud, ilmselt oli see samuti julgeolekukaalutlustel lihtsalt piirkonnas välja lülitatud. Levi tugevust näitavad kriipsukesed olid telefonil näha, aga kui üritasin helistada, teatas kuiv naisehääl: „Te olete levipiirkonnast väljas.” (Minu telefoni tuli levi tagasi alles siis, kui jõudsin mitme tunni pärast uuesti Naltšikisse.)

Ühesõnaga, mitte ei olnud tahtmist kusagil Osseetias FSB-ga kaasa minna. Mul oli jagelemisest juba kõrini. Eemal tekkis samal ajal mingi segadus ja kõik „ülikonnad”, kaasa arvatud minu kimbutaja, läksid sinna. Dokumendid jäid minu kätte ja minu kõrvale vaid üks nooruke miilits.

„Ma siis lähen,” ütlesin talle. „Siin on teil selline segadus.” „Ülikond” ei öelnud ju mulle, et ma pean neid ootama! Miilitsapoiss oli vait.

Otsustasin ruttu, et Beslani ma passima ei jää, vaid sõidan kohe Naltšikisse tagasi. Sealtsamast surnuaia lähedalt läks maantee Kavkaz, mis viis Naltšikisse. Peatasin esimese auto, istusin sisse ja palusin sõita. Siis alles hakkasime juhiga kauplema, mis summa eest ta mu Naltšikisse viiks.

Algul küsis juht 2000 rubla (880 krooni), ilmselt nägi, et mul oli pealesaamisega kiire. Lõpuks jäime 1000 rubla (440 krooni) peale. Tingimusega, et ta viib mu Osseetia-Kabardi piirile, otsib seal ise auto, mis mu edasi toimetab, ning maksab ise selle juhile. Arvatavasti ei soovinud ta piiril miilitsatega tegemist teha ega tahtnud sellepärast mind Naltšikisse viia.

Umbes 40-aastase juhi nimi oli Umar, Thbilisis sündinud osseet. Ütles, et teab küll eestlasi – 1997. aastal olla Beslani viinatehast ehitanud üks eestlaste brigaad kellegi Jaanuse juhtimisel. Pärast olid läinud edasi Nazrani ehitama. Kõlas üsna uskumatult, kuigi Beslan on küll Põhja-Kaukaasia viinapealinn, kus asub mitu suurt tehast.

Jõudsime samasse Starõi Uruhhi KPP-sse. Umar leidis kiiresti teise auto ja maksis selle juhile minu edasiviimise eest 200 rubla. Kolisin teise autosse. KPP-ni oli veel pikk järjekord.

Vanas Lada 01-s istusid kaks suurt meest: tšetšeen Aslan ja tema sõber ingušš Elbrus. Nii umbes 40–50-aastased, kaukaaslaste vanusest pole just kerge aru saada. Küll miilitsad imestasid, kui leidsid Eesti ajakirjaniku sellisest seltskonnast. Meie dokumente uuriti vähemalt veerand tundi, kuni Elbrus läks õiendama ja tõi dokumendid ära.

Mõlemad olid mürakad mehed. Kui Aslan ja Elbrus esiistmetel istusid, siis oli terve Lada 01 esiosa neid täis, vahelt pistis vaid käigukanginupp. Aga nende mürakas olek oli erinev. Elbrus oli lihaseline mees, kelle rusikas oli poole minu pea suurune. Aslan oli ruumikas, kuigi inimese kohta seda sõna tavaliselt ei kasutata. Ta lösutas juhi kõrvalistmel ja tema paks kõht valgus igas suunas laiali. Seejuures oli Aslan pikem kui Elbrus, ligi 190-sentimeetrine. Sumomaadleja tüüpi.

Aslan oli teistmoodi kogukas kui eestlane või venelane. Kes on suuri Kaukaasia mehi näinud, see saab minust paremini aru, kui ütlen, et tema kogukuses mängis rolli laius. Ta oli laialivalguvalt suur.

Olid lõbusad mehed, eriti Aslan, kes möirgas (just nimelt möirgas, mitte ei rääkinud, sest ta oli nii suur) kogu aeg rääkida ja hakkas juba KPP-s seistes tegema nalju stiilis: „Kas sa tšetšeene tunned? Me oleme sellised, kes viivad su kohe metsa, lõikavad pea otsast ära ja küsivad veel lunaraha.” Mõlemad naersid selle peale nii kõva häälega, et autol oleks võinud katus pealt ära karata.

Tee peal jätkas Aslan oma nalju: kohe keerame kuhugi kõrvalteele ja keegi ei leia sind enam üles. „Reegel number üks – ära kunagi sõbrusta tšetšeeniga,” õpetas Aslan. Oli raske aru saada, kas ta tegi nalja või mitte.

„Meil, tšetšeenidel, tuleb pidevalt pähe lolle mõtteid, see on meie omapära. Vaatan sind siin ja mõtlen, kui palju sinu eest raha saaks. Peidan su kuhugi keldrisse ja ükski rott ka ei saa sellest teada!” jätkas Aslan.

Irvitasin nendega kaasa, kuigi enesetunne polnud kõige parem. Kurat neid teab, ega keegi ju ei teadnud, et ma nende autoga sõidan! Enne Naltšikit keerasimegi kuhugi hoovi. Ütlesin, et ma tahaks ikkagi Naltšikisse saada. Jõuame, vastasid nemad, süüa tuleb ju ka.

Selgus, et keegi nende tuttav tšetšeen pidas Naltšiki lähedal ilma mingi sildita mitteametlikku söögimaja, kusjuures suhteliselt räpast.

Võimas lõuna oli. Igaühele tõsteti kulbiga keedetud lambasisikonda, mingi imelik vorstijupp ja tohutu sütel tehtud lamba seljatükk. „Vaat see vorst on ühe Vene polkovniku lihast, kelle me kinni võtsime,” jätkas Aslan vanas vaimus. Ei julenud neid solvata, tahtejõuga kugistasin suurema osa liha alla. Ma polnud ilmselt elu sees enne korraga nii palju liha söönud. Ja mis peaasi, see ei olnud eriti maitsev.

Tšetšeeni köök on üldse suhteliselt vaene. Karm rahvas ja karm köök. Maisijahust makaronide moodi asjad, küüslaugukaste ja tulel kõrvetatud või keedetud liha – see on nende tavaline söök. Kui on, siis pannakse sibulat-tomatit kõrvale.

Raha nad keeldusid kaukaaslase kombel külalise käest võtmast. Aslan maksis. Üllatusin järjekordselt: Aslan maksis hooletu liigutusega 2000 rubla, nagu oleksime lõunatanud kuskil Moskvas. Kaukaasia teeäärse söögikoha kohta üüratu summa. Pärast tuli Aslani jutust välja, et ta on suhteliselt rikas mees, kel on Naltšikis oma kaubanduskeskus ja väidetavalt ka mitu äri Moskvas. Elbrus, tema sõjaväekaaslane, tegi talle oma 01-ga lihtsalt taksot.

Naltšikis vedas Aslan mu veel oma keskuse kohvikusse ja jootis konjakit. Iseenesest tuli konjak kasuks, kui mõtlesin tagasi Beslanis nähtule.

Kananahk tuli ihule ja silmanurgad hakkasid tõmblema, kui astusin Beslani koolimaja võimlasse, kus oli hukkunud sadu lapsi ja nende vanemaid.

Esimene plahvatus toimus Beslani 1. koolis 2004. aasta 3. septembril kell 13.05. Algas maailma seni suurima pantvangitragöödia verine lõppvaatus. Iga aasta täpselt samal kellaajal jääb Beslanis elu viieks minutiks seisma.

Väike võimla, umbes 20 korda 10 meetrit, oli säilitatud sellisena, nagu see jäi pärast tragöödiat ja tulekahju. Seintel rippusid kõigi hukkunud 186 lapse ja 148 täiskasvanud ohvri fotod. Fotode all oli nimi ja laste puhul sünniaasta. Kõige nooremad olid kolmeaastased, kelle vanemad olid kooliaasta avaaktusele kaasa võtnud.

Oma lapse kaotanud emade ja lapselapse kaotanud vanaemade itkemine tarretas südame. See ei olnud nutt, vaid katkematu hala igast nurgast: „Miks, miks? Mille eest?”

Kõrvalseisja tunne oli kohutav, sul polnud justkui mingit õigustust seda pealt vaadata. Olin seal võimlas täiesti liigne.

Punase Risti töötajad käisid ringi, käed rahustavate tablettide lehti täis. Vanaema, kes kaotas tütre ja mõlemad lapselapsed, leinab võimlas juba kolmandat päeva ja ööd, ütles mulle tasakesi üks Punase Risti töötaja.

Seinte ääres ja aknalaudadel lillede vahel seisid sajad avatud veepudelid. Aeg-ajalt võttis mõni nutetud silmadega ema või vanaema veepudeli ja valas sealt veidi vett võimla põrandale. Mälestamaks, et kolm päeva viibisid pantvangid veepuuduses.

Veepudelite kõrvale oli asetatud mänguasju. Kollane koer, suure lehviga karu, veel üks karu, aga trummiga, nöörist veetav isekallutaja.

Võimla keskosa, kus pantvangid olid reas lamanud, katsid nelgid. Sinna ei astunud ükski jalg. Nelkide keskel seisis suur puust õigeusu rist. Võimla põrandas olevatesse aukudesse oli pandud lilli ning pooltühjad kulunud korvpallid. Seinad ja lagi olid endiselt söestunud. Kuulijäljed jooksid üle seinte nagu muster.

Kuulijälgede vahele seintele oli kirjutatud kaastundeavaldusi. Hästi lihtsaid. Mõned üksikud olid ka võimlast lapsi välja viinud eriüksuslaste kohta: „Alfa, Võmpel, aitäh teile!” Alfa ja Võmpel on FSB terrorismivastased eriüksused.

Võimlas ei pildistanud ega filminud keegi. Leinajatel lasti olla.

Ümber võimla, vastu seinu oli toetatud sadu pärgi, mida toodi järjest juurde. Leinamuusika mängis kolmandat päeva. Pantvangidraama oli alanud 1. septembri hommikul, kui samas võimlas käis kooliaasta avaaktus.

Võimla kõrval, väikese muruplatsi ääres oli koolimaja seinale riputatud mitu Kremli-kriitilist plakatit. „Ei ole andestust võimule, kes lasi sel juhtuda”, „President Putin – nõuame Beslani tragöödia objektiivset uurimist ja kõigi süüdlaste karistamist”, „FSB ja MVD kannavad vastutust terrorismi eest”. MVD tähendab Vene siseministeeriumi.

Plakatite all olid suurel vineerist stendil fotod hukkunud lastest, kes lamasid poolpõlenult võimla allavarisenud laetalade vahel. „Õudus, õudus! Kohutav!” rääkis omaette pisarais vanahärra stendi ees. Osa inimesi kattis näo kätega.

Inimesed seisid tunde koolimaja hoovis ega läinud ära.

Terve koolimaja oli selline, nagu ta kolm aastat tagasi pärast tragöödiat välja nägi. Endiselt turritasid raamides purustatud aknaklaasid, justkui hoiatuseks. Selle koolimaja asemel on Beslani juba ehitatud kaks uut kooli, üks neist tragöödiapaigast paarisaja meetri kaugusele.

Vana kooli asemele peaks lähiaastate jooksul kerkima kirik hukkunute mälestuseks. Pühade Hingede kirik.

Beslani uuel surnuaial jooksis kuus pikka rida ühesuguseid haudu ja hauatähiseid. Kõikidel haudadel oli foto. Ühele platsile oli maetud neli venda ja õde ning kaks nende onutütart, kõik nooremad kui 15-aastased. Läksid koos kooli ja jäidki sinna.

Mõnele hauatähisele oli asetatud lint „Võpusknik 2007”. Nemad oleksid pidanud 2007. aasta kevadel keskkooli lõpetama.

Hukkunud eriüksuslastele oli püstitatud eraldi mälestusmärk, mis kujutas kiivrit, soomusvesti ja mängukaru.

Isegi kui fotoaparaat oleks kaasa lubatud, poleks ma niikuinii suutnud pildistada.

Tahtmatult mõtlesin nendele, kes olid võtnud lapsed ja nende vanemad ning õpetajad pantvangi. See ei õigusta midagi, aga pidi olema tohutu äng ja raev, mis sundis neid ähvardama ligi 700 lapse eluga. Nad ei saanud mõista, mida nad tegid.

Hiljem, Naltšikist lahkudes tuli kohalike FSB-lastega veel kord kokku puutuda. Kaukaasia lennujaamad on üks koht, kus kõiki su pabereid alati põhjalikult kontrollitakse.

Seekord ei meeldinud miilitsale see, et olin Naltšikis olnud neli päeva, aga hotellis ööbimine oli registreeritud ainult ühe öö kohta. Ülejäänud ööd olin olnud tuttavate juures ja eeskirjade järgi võisin ma seda ilma registreerimata teha, kui nädalavahetus sisse jäi.

Miilits kutsus „ülikonna”, kes oli selgelt mees „struktuuridest”. Ta hakkas mind kohe küsitlema. Vastasin talle kannatlikult, sest teadsin, et vormiliselt ei olnud ma ühtegi nõuet rikkunud. „Ülikond” hakkas tegema kõikvõimalikke poolähvardusi, mina ajasin oma vastu. Lõpuks võttis ta mu dokumendid ja läks minema.

Istusin maha ja hakkasin raamatut lugema. Vahetevahel ilmus „ülikond” jälle välja. Oli tunda, et ta lihtsalt pressib mult raha välja. Otsustasin, et kui FSB-lasele maksan, siis võib see veel suurema jama kaela tuua. Tegin ükskõikset nägu ja lugesin rahulikult edasi. Nad ei jäta mind ju ometi lennukist maha, sest saavad siis ka ise paraja peavalu kaela, mõtlesin. Umbes kümme minutit enne lennukile pääsu lõppu tõigi „ülikond” sõnagi lausumata mulle dokumendid tagasi.

Rahulikkus ja emotsioonitus on Venemaal vahel sinu parimad sõbrad.