Читать книгу Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu - Страница 9

Ühe oma kummalisema sõidu tegin 2008. aasta veebruaris Tšetšeeniasse. Kummaliseks tegid selle väga tugevad raamid – sõidu korraldasid Venemaa välisministeerium ja Tšetšeenia noore presidendi Ramzan Kadõrovi administratsioon. Meid saatsid pidevalt automaaturid ja isegi ööbima pandi meid sõjaväeosasse. Kontroll meie üle oli totaalne.

Olen noorema Kadõrovi tegevust viimased paar aastat pidevalt jälginud. Maailmas on temast jäänud (või oleks õigem öelda, et jäetud?) mulje kui madalalaubalisest riiukukest, kes käib dressipükstes ja nahktagis, nagu ta ilmus 2004. aastal pärast isa tapmist Kremlisse president Putini juurde. Mina arvan, et ta on väga kaval, osav ja ambitsioonikas mees, kes on saavutanud ilma sõjata ja Kremli enda rahaga selle, et Tšetšeenia on sisuliselt Venemaa isepäine osa.

Ühtpidi on 1,2 miljoni elanikuga Tšetšeenia muidugi vägagi sõltuv – nimelt Vene riigieelarve miljarditest, sest kolmveerand vabariigi eelarvest tuleb Moskvast. Aga teisest küljest kontrollib Tšetšeenia elu pigem Kadõrov kui föderaalvalitsus. Kadõrovi tahe on seaduseks, mille järgi kulgeb kogu elu. Moskvast vaadatakse sellele täiesti avalikult läbi sõrmede. Isegi Tšetšeenias asuvad föderaalväed ei suuda Kadõrovi võimu vastu midagi.

Moskva nõuab Kadõrovilt ainult ühte – et Tšetšeenias oleks rahu ja ei mingit separatismi. Ja selle ta kindlustab, eriti kõrval asuva Inguššiaga võrreldes. Vastutasuks käitub Kadõrov Tšetšeenias nagu isevalitseja ja tšetšeenid koorivad Vene riiki täiesti avalikult. Enam ammu ei kanna Kadõrov dressipükse, vaid korralikke musti ülikondi.

Välisajakirjanikud ei pääse Tšetšeeniasse seniajani vabalt. Ametlikult toimub seal seni terrorismivastane operatsioon. Sisuliselt on see kohalike sõnul läbi, aga ilmselt välisajakirjanike vaba ligipääsu takistamiseks pole seda ametlikult tühistatud.

Tšetšeeniasse pole nii raske luba hankida kui Venemaa piirirajoonidesse või kinnistesse linnadesse. Siseministeeriumi loa saamiseks kulub umbes nädal.

Kui Groznõis maandusime, siis keegi meie propusk’eid ei kontrollinud. Reutersi kohaliku reporteri jutust selgus, et lube ei kontrollita seal sisuliselt kusagil. Turist võiks vabalt osta pileti Moskvast Groznõisse ja lennata tuttavale külla. Kui just videokaameraga väga avalikult ei vehi, siis ei juhtu midagi.

Tšetšeenia parlamendi esimees oletas, et ilmselt nõuab Vene siseministeerium ajakirjanikelt eriluba inertsist. Aga nagu teada, on inerts Venemaal läbi aegade kõva olnud.

Tšetšeenia paljukannatanud pealinna Groznõisse saabuva välismaalase esimesed muljed on igal juhul positiivsed. Veel 2005. aastal ilmus ajalehtedes fotosid varemeis Groznõist. Nüüd bussiga lennujaamast läbi linna sõites ei leia enam erilisi märke sõjast. Hea tuttav James Reutersist rääkis, et ta käis esimest korda Groznõis poolteist aastat tagasi ja selle lühikese aja tagant tunduvat linn nagu öö ja päev.

Groznõi lennujaam oli taas avatud alles üheksa kuud tagasi. Pärast sõda olid sellest järel ainult varemed. Uue lennujaamahoone otstes tervitasid saabujaid kaks suurt portreed: Vladimir Putin ja Tšetšeenia eelmine president Ahmad Kadõrov, Ramzan Kadõrovi tapetud isa. Samad portreed vahtisid vastu, kui lennujaamast välja sõitsime. Kohe oli ka esimene kontroll-läbilaskepunkt (vene keeles KPP) automaaturitega.

Muide, Putini-Kadõrovi portreedepaar torkas Groznõis hiljem pidevalt silma. Ainult Kadõrovid vahetusid: kord oli pildil Ahmad, kord Ramzan. Dmitri Medvedevit ei paistnud veebruaris veel kuskilt. Näha oli ka eraldi rippuvaid Kadõrovite portreid.

Kadõrovite portreed olid enamasti varustatud ka loosungitega, mis pidid andma tšetšeenidele edasi õiget ajavaimu. Mõned nimetavad seda ka isikukultuseks.

Väike valik hüüdlauseid plakatitelt: „Olen oma rahvuse üle alati uhkust tundud”, „Tšetšeeni rahva väärikas poeg”, „Ramzan Kadõrov taastas meie linna”, „Ainult tema suutis meid päästa”, „Me tunneme su üle uhkust”, „Head uut aastat, mu rahvas”, „Väärika isa väärikas poeg”, „Rahvas, kes on andnud maailmale sellise poja, väärib austust”, „Ühtsuses peitub meie jõud”.

Groznõi lennujaamas oli müügil kõvas köites ja läikival paberil Ramzan Kadõrovi biograafia. Roheliste kaantega (islami värv!) elulooraamat maksis 1000 rubla (450 krooni) ja sisaldas presidendi elulugu, kõnesid, intervjuusid ja tähtsamaid korraldusi. Raamatu lõpus oli kümnete kaupa temale saadetud tervitus- ja õnnitlustelegramme. Omada 32-aastaselt enda kohta sellist raamatut… Pole paha.

Kui linna jõudsime, algas kohe ekskursioon, näitamaks, kui hästi Groznõi elab: lütseum, vast avatud mobiilsideoperaatori kontor (mobiilivõrguga oli kaetud juba kogu Tšetšeenia, mobiiltelefoni kasutas siis 65 protsenti elanikest), telestuudio.

Telerist nägime kohaliku televisiooni Vainahh uudisteprogrammi. Menüü sisaldas kolme klippi lähenevatest Venemaa presidendivalimistest, lõiku Saudi Araabia delegatsiooni Groznõisse saabumisest, ülevaadet transpordimiilitsa päevast ja noorte patriootlikust klubist Ramzan ning reportaaži rajoonidevahelisest maadlusturniirist.

Isegi seal saatsid meid kohaliku miilitsa eriüksuse OMON võitlejad. Algul tundus see harjumatu, pärastpoole harjusime ära ja saime nendega tuttavaks. Kõiki Groznõi suuremaid ristmikke ja linna ümbrust valvasid samuti automaaturid.