Читать книгу Kirjad Venemaalt - Jaanus Piirsalu - Страница 7

Mul elab Dagestanis hea sõber Musa. Eelmise aasta suvel viis ta mu oma sünnikohta, mis asub Lõuna-Dagestanis kõrgel ja kaugel mägedes. Esimest korda elus sõin seal keedetud lambasilma ja ajusid ning käisin ehtsas külapulmas.

Musa on pärit Tširagi külast. Kohaliku kooliõpetaja sõnul on Tširag Dagestanis kõrguselt teine küla ja kogu Kaukaasias üldse pidavat veel kõrgemal asuma ainult kaks küla. Tširag asub nimelt 2200–2300 meetri kõrgusel. Aserbaidžaani piirini on sealt otse üle mägede umbes 50 kilomeetrit. Küla ümbritsevad kõrgemad tipud ulatuvad üle 3000 meetri.

Maailma tuntuim reisijuht Lonely Planet väidab, et Euroopa kõrgeim püsiva asustusega küla olevat Ušguli, mis asub 2200 meetri kõrgusel Gruusias Svanethis. Võin kinnitada, et Tširagis on inimesed samuti sajandeid püsivalt sama kõrgel elanud. Võib-olla polnud Lonely Planeti rännumehed lihtsalt üksikutesse Lõuna-Dagestani paikadesse sattunud või ei pea nad seda piirkonda enam Euroopaks, kuigi geograafiliselt ta seda kindlasti on.

Kõikvõimalikke arve ja edetabeleid ei maksa Kaukaasias kunagi päris sajaprotsendilise tõena võtta, sest Kaukaasia rahvastel on hästi arenenud tava „meie oma on alati kõige-kõige”. Eriti hästi lööb see välja ajalooteemade puhul. Kaukaasias mäletavad kõik, kus keegi 11. sajandil elas, aga alati mäletavad kõik seda enda kasuks.

Ent üks Euroopa kõrgemal asuvamaid külasid on Tširag kindlasti.

Tširagis oli tunne, nagu oleksin sattunud ajalooõpikusse seiklema. Küla kirjapandud ajalugu ulatub veidi rohkem kui tuhande aasta taha. Tširagis on veel säilinud sajanditevanuseid maju, mis ehitati põhimõttel, et ühe maja katus on teise maja hoov. Tänavad, kohati õigemini rajad, olid mõned kohas nii järsud, et tuli ronida nagu kits. Küla oli osalt ehitatud mööda mäekülge üles.

Ja mäed ning alpi aasad ümberringi! Ainuüksi mägede vaatamisest sai söönuks.

Üle 500 aasta vanuse, aga siiani tegutseva mošee minaretid olid ümber kukkunud, kuid kellestki pole nende taastajat. Inimesed lahkuvad Tširagist. Viimase 15 aastaga on küla 350 majapidamisest alles jäänud vaid umbes 80. Seal on liiga raske elada.

Külas elas kaks Musa täditütart, kellest ühe juures me ööbisime. Musa isa, kes on olnud Tširagi kooli direktor ja kirjutanud raamatu küla ajaloost, kolis kümmekond aastat tagasi koos perega Mahhatškalasse.

Musa täditütre mehe Zakiri majapidamine oli tüüpiline kogu külale. Kividest laotud maja oli kahekorruseline: ülemisel korrusel elas pere ja alumisel korrusel loomad. Toad olid ehitatud otse lauda, kanakuudi ja aida peale. Maja otsa oli eraldi laotud tualett – suur kivist ruum väikse augukesega põrandas, kõrval kann veega tagumiku pesemiseks. Pestakse loomulikult käega.

Majad olid suhteliselt suured, sest sinna pidi ära mahtuma kogu suguvõsa. Talvel, kui seal on 20-kraadine pakane ja paks lumi, olevat kütmisega tükk tegu. Talv kestab novembrist aprillini. Kuna nii kõrgel puid eriti ei kasva, siis on põhiline küttematerjal lehmasõnnikust tehtud brikett. Sõnnikubrikett oli laotud iga maja ümber riita, nagu oleks see maja ümbritsev müür. Mõne maja ümber ulatus sõnnikumüür üle paari meetri.

Elekter ja mobiilside oli külas olemas, kuid vett ja kanalisatsiooni majades polnud. Enamik töid tehti käsitsi ja viisil, mida kasutasid juba esiisad sajandeid tagasi. Musa ütles, et seal hakkama saamiseks tuleb teha loomalikku tööd.

Kohaliku leiva küpsetamine käis endiselt ahjus, mis oli laotud juba 19. sajandi keskel. Musa täditütar Magijat näitas mulle, kuidas nad leiba teevad. Magijat valmistas suurepärast tšudu’d – see on piruka moodi küpsetis, mille täidiseks võib olla juust, liha, kartul, sibul või mis tahes. Kohutavalt maitsev.

Või näiteks heinategu. Pika talve tõttu on loomadele heina varumine üks olulisemaid töid. Heina tegema saab hakata alles augusti keskel ja selleks ajaks sõidab külaelanikele appi sugulasi kõikjalt Dagestanist.

Heinateo puhul on Tširagis säilinud omapärased reeglid. Nimelt ei ole seal kellelgi isiklikke heinamaid, vaid iga suvi loositakse külale kuuluvad heinamaad kõigi perede vahel välja. Kellel veab rohkem, saab suhteliselt tasase tükki, kellel veab vähem, saab heinamaa, mis asub järsul mäeküljel.

Ise nägin, kuidas mööda mäekülge heina niideti. Päris absurdne pilt. „Heinamaa” kõrguste vahe oli ülevalt alla oma 50–70 meetrit. Kujutage nüüd ette, mis tunne on niita heina mööda sellist seina. Kohalikud niitsid ülevalt alla: pidevalt kummargil ja põlved kõverdatud.

Eriti ränka tööd teevad mägedes naised. Nad tõusevad kõige varem, sest talitavad loomi ja valmistavad perele süüa. Õhtul lõpetavad nad samamoodi ka päeva: kõigepealt talitavad loomad ja siis teevad perele õhtusöögi. Pere ootab loomade järele, sest loomad on tähtsamad, nemad kindlustavad perele toidu. Naised rabelevad hommikuti ja õhtuti teistest kauem muude kohustuste kõrvalt. Näiteks heina niitsid ja riisusid nad meestega võrdselt.

Külas on veel selline reegel, et lehmi ja lambaid karjatatakse ühiselt ja järgemööda. Põhimõttel, et iga majapidamine annab kindal päeval karjuse. Kui sul on üle 12 lehma ja vasika, siis karjatad kaks päeva järjest, muidu ühe päeva. Pullid hulkusid ise mägedes ja otsisid süüa, sest nende peale, kui nad on karjas, huntide hammas ei hakka.

Minu kui külalise auks veristati loomulikult kohe lammas. Minu silme all. Üks meestest hoidis lambal kinni jalgadest, teine peast ja lõikas kõri läbi. Ise arutasid samal ajal omavahel mingeid külaasju. Väike naabripoiss vaatas toimuvat ükskõikselt pealt. Nülgimine nägi välja nii, nagu oleks mantlilt nööpidega vooder ära võetud. Nii kähku käis see.

Õhtuks oli lammas koos sibulaga keedetud ning mina sain loomulikult parimad palad. See tähendas lamba silmi ja aju. Polnud viisakas keelduda.

Silmadega oli lihtne. Need sai lupsti alla neelata, ei pidanud närima. Maol tuli nendega ise hakkama saada. Aju söömiseks anti mulle lusikas. Iga uus asi on ainult alguses veidi hirmutav, tegelikult maitses aju üsnagi hästi. Ja kui hamba all ei piuksu, siis tuleb alla neelata.

Piduliku õhtusöögiga sai veidi nalja, vähemalt minu jaoks. See seik näitas veel kord, kui tähtis on Kaukaasias külaline.

Külalisega lamba söömine oli nii oluline asi, et isegi Musa teise täditütre mees Magomed ilmus koju. Tal oli mägedes täita midagi umbes sellist nagu Dagestani siseministeeriumi esindaja roll. Magomed oli korraga nii passilaua ülem kui ka kohalik miilits, võib-olla ka tuletõrjuja ja Allah teab, kes veel.

Tol õhtul oli Magomed häire peale välja kutsutud. Lähimas suures linnas Derbentis oli toimunud mingi rööv ja ärandatud auto. Igaks juhuks oli vaja kinni panna ka teed mägedes. Musa täditütre mees pidigi passima ühel mägiteel. Igaks juhuks, nagu ta ütles.

Kaua Magomed seal olla ei viitsinud. Nagu ta ütles: peaks olema täiesti loll, et üritada sealtkaudu sõita. Parem juba soojas toas laua taga istuda, lammast süüa ja külalisega tooste tõsta. Kuritegevus võis nii tähtsa asja puhul oodata.

Üks väga sümpaatne asi oli seal iidses külas. Nagu Magomed mulle rääkis, ei varastata külas kunagi midagi. Selles suhtes võis vabalt auto- ja koduuksed lahti hoida. „Kui keegi varastaks midagi, siis oleks see häbiks mitmele sugupõlvele,” väitis Magomed.

Siiski, ühte asja võis varastada – maja räästa alla kuivama pandud vorstirõngast. „On selline tava, et sa ei tohi lasta seda ära varastada, ei tohi ripakile jätta,” seletas Magomed. „Keegi ei tohi selle peale pahandada, kui ronitakse üle katuse ja pannakse vorst pihta, kui sa ise hooletu oled.” Selline kohalik spordiala.

Lähima küla Tpigini oli Tširagist paarkümmend kilomeetrit, aga tee oli nii halb, et sõit sinna võttis ligi tund aega. Tpigis, mis asub ainult 1200 meetri kõrgusel merepinnast, toimuski pulm, kuhu mind oli kutsutud. Abiellus Musa kunagine koolivend.

Rahvuselt oli peigmees aguul. Dagestanis elab üldse ligi sada rahvust, kellest viis suuremat on avaarid (kõige suurem sealne rahvus, neid on umbes veerand elanikkonnast), kumõkid, dargiinid, lesgiinid ja laktid. Nemad on n-ö valitsevad rahvad, kelle vahel on jagatud kõik vabariigi tähtsamad ametikohad. Ametlikke keeli on 14 – nii paljudes keeltes õpetatakse koolides, näidatakse telesaateid ja ilmuvad ajalehed.

Suur osa Dagestani rahvusi on aga väikesearvulised ja elavad peamiselt oma kindlates piirkondades. Tpig on ajalooliselt aguulide piirkond. Aguule on elus veel vaid umbes 30 000 inimest, nad on üks väiksemaid Dagestani rahvusi.

Enne pulmi lootsin vaimusilmas kolme asja: palju tooste, palju veini ja palju tantsu. Tegelikult oli palju vaid tantsu, veini oli paar pudelit ja tooste polnud üldse.

Põnev oli näha, kuidas pulmas põrkusid kaks ellusuhtumist, mis on praegusele Põhja-Kaukaasiale üsna iseloomulikud – islamlik ja ilmalik.

Aguulide tava järgi tuli pulm pidada kahes osas: kõigepealt pruudi kodus ja järgmisel päeval peigmehe juures. Pruut Naspiri isa oli sügavalt usklik ja keelas oma kodus pulmapeo ajal alkoholi joomise, tantsimise ja muusika mängimise. Laulda võis, aga ilma saatemuusikata.

Peigmees Nažmutini isa, kooliõpetaja, oli vastupidi väga ilmalike vaadetega. Ning järgmine päev tema juures oli alkoholi, mängis ansambel ja käis lõbus tants. Mis tähendas seda, et pruudi vanemad ja vanemad sugulased lihtsalt kohale ei tulnudki. Aga keegi ei pidanud seda solvavaks. Ei taha, ise teavad, seletas mulle üks peigmehe onusid.

Pulmapidu Nažmutini vanemate juures oli väga meestekeskne. Õue kaetud laua taga võisid istuda ainult mehed. Jooki ja sööki kandsid ette samuti ainult mehed, peigmehe sugulased. Naised istusid köögis ja vaaritasid.

Laua taga istuti umbes kolm-neli tundi, joodi viina ja õlut. Seejuures oli üsna palju ka neid, kes üldse alkoholi ei võtnud. Silmanähtavalt purju ei jäänud õhtu jooksul keegi, erinevalt eesti pulmast. Kohalikud vanamehed nägid välja väärikad, aga meenutasid millegi poolest tegelasi vanadest Sitsiilia maffiafilmidest.

Veini ja konjaki joomise traditsiooni puudumist seletasid kohalikud sellega, et sealkandis ei kasva kõrguse tõttu enam viinamarju ja sellepärast pole seal kunagi veini tehtudki.

Naised kogunesid siis, kui meestel hakkas kõht täis saama ja meeleolu oli juba ülev. Algul tantsisid mehed omavahel, aga naised, vanad ja noored, istusid-seisid kobaras maja nurga juures nagu kokku jooksnud lambakari. Mehed laiutasid nagu härrad kunagi laudade taga.

Tants nägi välja nii, et mehed astusid kohutavalt valju muusika saatel tolmusele platsile ja hakkasid omavahel tantsima. Kui mõni naine soovis ka osa võtta, astus ta lihtsalt mehe juurde, kellega tahtis tantsida, ja mees pidi tantsima ümber tema.

Ja siis tuli hetk, kus ka naine oli boss! Nimelt otsustas naine, kui kaua tantsitakse. Mees ei tohtinud ära minna, kuni naine tantsis. Tantsu lõpetas naine, pannes käed justkui palveks rinnale kokku ja pöörates selja.

Tantsu tempo oli üsna aeglane, see ei olnud mingi kiire lesginka. Ilmselt seetõttu kestiski tantsimine väikeste vaheaegadega ligi kuus tundi jutti! See oli ka minu õnn, et tants oli aeglane, muidu poleks ma iialgi sellega toime tulnud. Kohalikud naised väsitasid mu päris ära, sest neile tundus olevat auasi võõramaalasega tantsida. Minu järele oli lausa järjekord.

Keeruline ei olnud, igaüks tantsis nii, nagu oskas ja tahtis. Peaasi oli kätega vehkida ja jalgadega rütmi tabada. Umbes nagu diskol.

Tantsijad vahetusid pidevalt. Selle eest kandis hoolt eesti pulmadestki tuttav ametimees – aguulidel oli samuti vitsaga mees, kes ajas inimesi tantsima. Ajas ainult mehi, naisi ei sundinud keegi. Aga meestel käis see vitsamees pidevalt kannul ja lükkas neid väsimatult tantsuringi.

Pidu peigmehe juures kaldus juba õhtusse, kui vanemate juurest toodi „kurvasilmse mersuga” kohale pruut. Üleni valges ja koos kuue-seitsme naisega, kes moodustasid teda toetava kaaskonna. Kaaskonnas võisid olla ainult abielus ehk juba kogemustega naised.

Pruudi ja kaaskonna jaoks kaeti eraldi laud, kuhu viidi kõike kõige paremat. Traditsioonide järgi oli kaaskonnal õigus nõuda peigmehe suguvõsalt kõikvõimalike ülesannete täitmist: tantsimist, laulmist, lambapead, kõige maitsvamat halvaad jne.

Ühe asjaolu poolest oli see pulm minu jaoks täiesti erakordne. Sellist asja polnud mul varem juhtunud, et käin pulmas ära, aga peigmeest ei näe kordagi!

Peigmees lihtsalt ei tulnud majast välja. Sugulased rääkisid selle kohta kahte eri juttu. Ühtede sõnul oli peigmees Nažmutin nii usklik nooruk, et ei tahtnud seda joomist ja lõbutsemist kaasa teha. Teiste jutu järgi ei tahtnud ta lasta ennast ära röövida. Nimelt on Dagestanis kombeks röövida pulmas peigmehi, mitte pruute nagu meil Eestis. Pärast nõutakse peigmehe eest tasu, milleks pidi tavaliselt olema rikkalikult kaetud söögi- ja joogilaud.

Pulm lõppes sellega, et kuna peigmees välja ei ilmunud, siis tuli pruut viia peigmehe juurde tuppa. See sündis päikeseloojangul. Pruudi laua juurde tuli peigmehe kaksikvend, kes palus kummardades ja tantsides pruudil endaga majja kaasa tulla.

Kui pruut püsti tõusis, kogunesid kõik pulmakülalised tema ümber, tantsisid ja huilgasid. Tantsiv inimsumm liikus koos pruudiga tasapisi maja poole. Majani jõudes läks pruut sisse ja sellega oligi pulm äkitselt läbi. Kuid mitte pulmakombed.

Aguulidel on senini säilinud esimese pulmaööga seotud vana tava.

Pruudile pannakse vanematekodust lahkudes eraldi kaasa valge lina või rätik. Pulmavoodisse heites pannakse see lina alla ja esimese vahekorra järel tuleb seda pruudi ja peigmehe tunnistajatele näidata. Selleks et tõendada, et pruut oli neitsi ja et esimene vahekord õnnestus. Tunnistajad pidid seda hetke kuskil läheduses ootama.

Alles siis, kui lina on ette näidatud, võib noorpaar rahulikult kuni hommikuni üksi jääda. Esimese öö valge lina jääb pruudile, kes hoiab seda tõenduseks alles näiteks puhuks, kui kunagi peaks tekkima vaidlus, kas pruut ikka oli neitsi või mitte.

Kui pulmapeolt lahkusin, toodi mulle ootamatult alles kilepakis olevad uhiuued valged Adidase kirjaga sokid ja väike roosa käterätik. Mis see nüüd on, küsisin Musalt üllatunult. „Ah, see on kingitus pruudilt. Tänuks selle eest, et sa pulma tulid. Kingi saavad kõik pulmakülalised,” vastas sõber Musa.

Aga mida pulmakülalised kinkisid? Nagu mina aru sain, siis seal kandis pulmadeks asju ei kingitagi, vaid külalised annavad pruutpaarile raha. Umbes nagu pulma kulude katteks.

Raha andmine oli ka üsna omapärane. Ei olnud mingit kasti ega ümbrikku, kuhu raha korjati, vaid asi käis ametlikult nagu korraliku raamatupidamisega firmas.

Üks vanem mees kääris käised üles, võttis vihiku ja pastaka ning istus laua taha. Külalised võtsid ilusti järjekorda ja maksid oma raha. „Kassapidaja” kirjutas vihikusse raha andja nime ja summa. Pärast on hea vaadata, kes kui palju andis, ja tead, kui palju järgmises pulmas kellelegi raha anda… Küsisin Musalt, kas ma peaksin ka maksma. Tema vastas, et pole vaja, ta olevat juba pannud minu poolt 500 rubla.