Читать книгу Sinu laps, sinu valik - Jennifer Margulis - Страница 10

Jennifer Penick: mu ämmaemand tundis mind pärast ühte tundi paremini kui mu sünnitusarst pärast nelja last

Jennifer Penickile, kes on 32-aastane viie lapse ema La Vistast, Nebraska osariigist, meeldis tema sünnitusarst. Ta oli rasedusaegsete arstikülastuste ajal alati sõbralik. Tõsi küll, tihtipeale pidi Jennifer kuni tund aega ootama ning ükskord pidid nad külastuse edasi lükkama, kuna arst oli graafikust maas, kuid ta eeldas, et niiviisi asjad käivadki. Kuid siis avastas ta teise viisi.

Ma kasvasin üles sõjaväelase lapsena ning kui see eluperiood seljataha jäi ja ma pidin ise endale arsti valima, tegin ma valiku üsna suvaliselt. Mina ja mu abikaasa ei osanud midagi muud teha. Kui ma esimest korda rasedaks jäin, olin ma 22. Kui meie sünnitusarst lõpuks ruumi sisse astus, tegi ta kõike nii kiiresti kui võimalik, kuulas lapse südamelööke, kinnitas meile, et kõik on korras, ja kiirustas järgmisele vastuvõtule. Ausalt öeldes ei arvanud me, et meil oleks mingit teist valikut. Me arvasime, et Ameerika Ühendriikides polnud ämmaemandaid enam olemas.

Minu esimene sünnitus ei läinud väga hästi. Sünnitusarst ütles, et ta tahab sünnituse esile kutsuda, kuna ta oli mures lapse suuruse pärast. Ma olin siis 37. nädalat rase. Ta ütles, et parem oleks sünnitus esile kutsuda, sest mida väiksem laps, seda lihtsamini ta välja tuleb ning siis on võimalus väiksem, et tuleb teha keisrilõige. Me ei tahtnud, et sünnitus esile kutsutaks. Ma olin teiste käest piisavalt kuulnud, et ära lase sünnitust esile kutsuda, see on palju valusam. Kuid kui arst ütles, et niiviisi on mul suurem vaginaalse sünnituse võimalus, nõustusime sellega. 38. nädalal kutsuti mu sünnitus oksütotsiiniga esile ja siis avas arst looteveepõie. Mulle tehti epiduraalanesteesia, kuid see mõjus ainult ühele küljele ja mul oli põrgulikult valus. Pärast poolteist tundi kestnud pressimist üritas arst last tangidega kätte saada. Kui see ei aidanud, kärutasid nad mind keisrilõike jaoks operatsioonituppa.

Mu poeg A. J. kaalus 3,2 kilogrammi. Ma olin ravimitest täiesti uimane ja kurnatud. Mul on vaid üks pilt, mis tehti minust ja mu pojast pärast tema sündi, ning see ajab mind alati nutma. Kõige hullem on see, et ma ei mäleta tema sünnist mitte midagi. Ainsana meenub mulle, kuidas ma arstile ütlesin: „Ta peaks suurem olema, sellepärast me seda kõike tegime.“ Arst ei öelnud midagi. Ta ei vabandanud.

Kui A. J. oli ainult üheksakuune, jäin ma uuesti rasedaks ja me läksime sama sünnitusarsti juurde, kuna me ei teadnud, kuhu mujale võiksime pöörduda. Ta toetas meie soovi keisrilõike järgselt sünnitada vaginaalselt. Ma olen ainult 160 cm pikk. Mul on üliväike ülakeha ja ma võtan raseduse ajal juurde ainult umbes üheksa kilo. Lapsel pole kuhugi mujale paigutuda kui ettepoole, sellepärast näen ma nii suur välja. Seekord arst mõistis seda ja kirjutas mu patsiendikaardi servale „RASEDUSNÄDALA KOHTA SUUR“. Ma andsin talle andeks. Ma pidin ka ise vastutama selle eest, et ma ei olnud asja rohkem uurinud ja ise oma otsuseid langetanud. Ning ükskõik kui kiire tal ka ei olnud, oli ta meiega väga sõbralik. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi olnud torisev või ärritunud või kohelnud mind kui tüütust. Kuid päris kindlasti ei õppinud ta meid tundma. Kui ma oleksin temaga kohtunud toidupoes, poleks ta teadnud, kes ma olen, kuigi ta oli viibinud minu nelja lapse sünni juures.

Minu neljas haiglasünnitus oli üsna kohutav. Arst jõudis vaevu õigeks ajaks kohale ja õed muudkui korrutasid: „Ära pressi! Ära pressi! Las ta tuleb ise!“ Sellel residendil, kes lõpuks sünnituse vastu võttis, polnud aimugi, mida ta tegi. Niisiis, kui üks ämmaemand avas möödunud detsembris meie kodukandis sünnituskeskuse, otsustasin ma sünnitada seal. Ta uuris rahulikult mu haiguslugu ja päris sünnituste kohta. Mu ämmaemand tundis mind pärast ühte tundi paremini kui mu sünnitusarst pärast nelja last. Ma tundsin, kuidas ma talle korda läksin. Ta ei olnud sellesse tundi mahutanud viit inimest. Ta võttis aega, et minuga maha istuda ja rääkida. Ta seletas mulle, et on olemas testid, kuid ma võin neist keelduda, kui tahan, ja tema annaks siis vastavatele dokumentidele allkirjad. Mul oli alati olnud raske oma lapsi sünnitusarsti juurde kaasa võtta, kuna ma tundsin, et pidin käskima neil seal olla vaikselt ja vagusi. Sünnituskeskuses on aga olemas mänguasjad, millega mu lapsed saavad mängida. Mu kolmeaastane tütar oli nii rõõmus, kui ta sai kiikhobusega ratsutada.

Sünnituskeskus oli palju vähem kliiniline. Mul ei olnud sellist tunnet, et astun mingisse hirmsasse paika, kus kõik kannavad kaitserõivaid ja valgeid kitleid ja ootavad, et äkki läheb midagi valesti. Iga kord, kui sünnituskeskuses laps sünnib, lisavad ämmaemandad lapse jalajälje sünnitustoa välisseinale. Iga protseduuri ajal kannad sa viletsa paberkitli ja reitele laotatud roosa paberi asemel pehmet ja karvast valget hommikumantlit. Ma jälgisin ise oma kaalu ja vererõhku. Kui oli vaja teha PAP-testi, soojendas ämmaemand vaatluspeeglit, et protseduur oleks mugavam. Küll on kummaline rääkida meeldivast PAP-testist! Aga nad tõesti hoolivad sinu mugavusest. Ma soovin, et ma ei oleks selle vahetuse tegemisega nii kaua oodanud.

Kui ma olin 30. nädalat rase, selgus, et sünnituskeskus ei lase mul seal sünnitada, kuna mulle oli tehtud keisrilõige. Mu süda vajus saapasäärde. Mina ja mu abikaasa külastasime haiglat, mis sünnituskeskust toetas ja kus meie sõbrad olid lapsi saanud ning oma kogemusega rahule jäänud, ning ma mõtlesin, et ma suudan sellega leppida. Kuid ei suutnud. 32. rasedusnädalal ütlesin oma abikaasale, et tahan kodus sünnitada. See ei ole Nebraskas lihtne. Meie osariigis pole sertifitseeritud õdedel-ämmaemandatel seaduslikult lubatud kodusünnitusi vastu võtta. Kuid mul oli sõber, kes oli kodusünnituse ämmaemand ning ta nõustus meid aitama, olenemata sellest, et otsustasime selle kasuks viimasel hetkel ja et ta enda tähtaeg oli vaid kaks nädalat pärast minu oma.

Kolm minu nelja lapse sünnitusest olid oksütotsiiniga esile kutsutud ning kõigi nelja sünnituse puhul tehti mulle epiduraalanesteesia. Seekord lasin ma lapsel otsustada, millal ta on väljatulemiseks valmis. Viimane kuu tundsin end üsna viletsalt. Ma mõtlesin, et jään igavesti rasedaks. Ma lasin endale pediküüri teha, käisin kaks korda nõelravis ning võtsin taimseid ravimeid, kuid olin ikka rase. Olles 45 nädalat ja 5 päeva rase, ärkasin ma 29. augustil 2012. aastal ja tundsin, kuidas kogu mu selg valutas. Patseerisin mööda maja ringi, suutmata leida mugavat asendit. Aeg oli käes! Me täitsime oma elutoas asuva sünnitusvanni veega ning kui valu läks väga hulluks, tuli Adam koos minuga vette. Ta suudles mu pead ja ütles mulle, et ma suudan seda, et ma olen seda juba neli korda teinud – vaatamata minu vastuväidetele, et ma ei suuda seda ja et ma tahan sealt ära minna.

Meie tütar Unity Dale Penick lupsas vanni hommikul kell 6.36. Ta kaalus 3,9 kilo ja oli 52 cm pikk. Ta oli meie kõige suurem beebi! Mul oli ainult üks väike rebend ja ma ei vajanud õmblusi. Mu ämmaemand jäi paariks tunniks meiega, veendumaks, et kõik on korras. Pärast seda, kui tema, minu sünnitusabiline ja fotograaf olid lahkunud, ei jäänud mu tuppa tervet õdede, arstide ja muu personali paraadi, kes oleksid meid iga paari minutit tagant seganud, et mind või last läbi vaadata või teda lastetuppa viia. Ainult meie ise jäime sinna ja õppisime, kuidas olla seitsmeliikmeline pere.