Читать книгу Sinu laps, sinu valik - Jennifer Margulis - Страница 11

2. PEATÜKK
ULTRAHELI HULLUS:
selle halb külg

Kui 30-aastane Karen Bridges läks vigastatud põlvega arsti juurde ja arst ütles, et ei saa talle valuvaigistit välja kirjutada, kuna Karen on rase, puhkes ta nutma. Ta nuttis suurest rõõmust. Karen ja ta abikaasa Josh olid juba nii kaua üritanud last saada, et nad olid peaaegu alla andmas. Karen pöördus nii kiiresti kui võimalik sünnitusarsti poole ja arst viis raseduse kinnitamiseks läbi vaginaalse ultraheliuuringu. Ta mäletab, et pärast seda tehti ultraheli iga külastuse ajal ehk kord kuus. Alates seitsmendast kuust, kui esineb juba enneaegse sünnituse oht, tegi arst ultraheli iga nädal. Monitoril must-valge beebi nägemine oli nii tore ja ultrahelitehnikud olid alati rõõmuga valmis talle kojuviimiseks pilte välja printima. Joshi tervisekindlustus, mis tal oli oma töökoha kaudu General Electricus, maksis iga uuringu eest. Elevil isana ei suutnud Josh oodata, millal küll nende väike tulevane pesapallur sünnib.

Sünnieelne ultraheli, mida nimetatakse ka sonogrammiks, saadab läbi raseda naise keha teatud sagedustel helilaineid. Samamoodi nagu nahkhiir kasutab kajalokatsiooni, et pimedas koopas orienteeruda, põrkuvad helilained tagasi loote organitelt, vedelikelt ja kudedelt, luues kujutise, mis projitseeritakse ekraanile.

Rasedusaegset ultraheli kasutatakse selleks, et tuvastada seisundeid, mis võivad olla lootele või emale ohtlikud. Samuti saab seda kasutada raseduse kinnitamiseks, arvatava viljastumiskuupäeva kindlaksmääramiseks, loote suuruse hindamiseks, platsenta asukoha määramiseks ja loote väärarengute (nagu kompjalgsus) tuvastamiseks või loote hukkumise kinnitamiseks. Sünnitusabis kasutas ultraheli esimesena Šoti arst Ian Donald umbes 1957. aasta paiku ning 1970ndate lõpuks – umbes kümnend pärast minu sündi – oli ultrahelist saanud Ameerika Ühendriikide sünnituseelse hoolduse rutiinne osa. 2001. aastal, mis on kõige hilisem aasta, mille kohta meil on usaldusväärsed andmed, tehti 67% rasedatele vähemalt üks ultraheli.²

Kanadast saadud andmete kohasel oli Põhja-Ameerikas vähemalt ühe ultraheliuuringu läbinud rasedate arv juba vähem kui kümne aasta pärast ehk 2009. aastaks tõusnud 99,8%-le ning keskmiseks näitajaks oli kolm ultraheli naise kohta. Riskantsete raseduste puhul tehakse naistele ultraheliuuringuid lausa üks või kaks korda kuus. Mõned naised ütlevad, et neile on raseduse jooksul tehtud isegi 25 ultraheli.

Ultraheli on nüüd raseduse jälgimise tavaline osa ning kui naine ei ole kindel, millal ta viimane menstruatsioonitsükkel algas, kasutatakse seda rasestumispäeva kindlaksmääramiseks juba 12. rasedusnädalal. Ultraheli kasutatakse ka esimese trimestri geneetiliste testide jaoks, et hinnata, kui suur on lapse Downi sündroomi ja teiste kromosoomihaiguste risk. Sellisel juhul mõõdetakse lapse kuklas olevat läbipaistvat ruumi (lastel, kellel on südameprobleemid ja Downi sündroom, on tavaliselt esimese trimestri jooksul kuklas rohkem vedelikku, mistõttu see ruum on suurem). Loote kuklavoldi paksuse mõõtmine viiakse läbi 11. rasedusnädala ning 13. rasedusnädala ja kuue päeva vahel. Teise trimestri ultraheli, mis tehakse tavaliselt 16. ja 20. nädala vahel, on mõeldud selleks, et hinnata loote arengut ning teada saada lapse sugu.

Enamik arste arvab, et probleemide varajase avastamise kasu kaalub üles ultraheli ohud. „Me soovitame 18. rasedusnädala ultraheli ja loote jälgimist,“ ütleb minu lapsepõlvesõber Stephanie Koontz, kes on Massachusettsi osariigis Cambridge’is Mount Auburni haigla sünnitusarst. „Ma ütlen oma patsientidele, et see aitab tihipeale tuvastada raseduse ajal olulisi asju. Ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks ultrahelist keeldunud.“

Enamikus esmakordsetes vanemates tekitab ultraheli elevust. Nad ei suuda ära oodata, kuni näevad säbrulisel must-valgel ekraanil oma last, saavad oma väikesest tulnukast pildi ning saavad seda oma pere ja sõpradega jagada. Teise trimestri ultrahelist on diagnostilise uuringu asemel saanud pigem märgiline sündmus – aeg, mil saad teada lapse soo, saad Facebooki pilte üles panna, neid meiliga sõpradele saata ning saad ka kinnituse, et kõik on korras.

EBATÄIUSLIK UURING

Kuid olles ultraheliuuringu pärast nii elevil, ei taipa enamik rasedaid naisi ja nende kaasasid, et see ei ole alati täpne. Kuigi arstid toetuvad igasuguse info saamisel üha enam skriiningutele (alates lapse kaalust kuni naise emakas oleva lootevee hulgani välja), on nad ka kohe valmis tunnistama, et need on problemaatilised.

„Ultraheli pole parem kui minu enda hinnang, mille annan oma käte abil,“ ütleb sünnitusarst Felicia Cohen, rüübates Oregoni osariigis Grants Passis asuva Three Riversi kogukonnahaigla sööklas kohvi, olles just keisrilõikega vastu võtnud 4,25 kilose lapse. „Me kõik teame, et lapse eeldatav sünnikaal ei pruugi olla täpne. See võib kõikuda mõlemale poole kuni 450 grammi. Nii et kui keegi ütleb sulle, et su laps kaalub 3,6 kilo, siis võid sa saada näiteks ka 3,2-kilose või 4-kilose lapse. Seda mõjutavad mitmed tegurid – lootevee hulk ema kaal, lapse asend, pilti hindava tehniku oskused.“

Mõnikord on sellistel ebatäpsustel naljakad tagajärjed. Näiteks tahavad vanemad kangesti lapse sugu teada saada, kuid soo kindlaksmääramine sõltub loote asendist ja tehniku kogemuste pagasist. Üks uurimus leidis, et enne 14. nädalat oli soo tuvastamine ligi 20%-l juhtudest ebatäpne. Seda võib kinnitada Melanie Plisskin, kes oli 31-aastaselt esimest korda rase ja kellele öeldi, et ta saab tütre. Melanie pani oma lapsele ostetud esimese kingituse – suure roosas balletiseelikus jänese – lapse toas aukohale, valis välja lapsele nime, printis välja roosad katsikukutsed ning sai siis seitsmendat kuud rase olles sama ultrahelitehniku käest teada, et Eva Grace on tegelikult poiss.

Mõnikord võib ebatäpne ultraheliinfo tuua ootamatut kasu. 2010. aasta mais, kui üks Utah’ osariigis Salt Lake Citys tegutseva kodusünnituse ämmaemanda Margaret Jonesi klientidest tundus oma esimese trimestri lõpus olevat üsna suur, soovitas Margaret talle ultraheli. Tulemused näitasid, et kõik oli korras. Kuid 34. nädalaks oli Margaret segaduses.

„Mulle tundub, et ta võib kaksikud saada,“ ütles Margaret oma abilisele.

Ning ta saatis oma kliendi teisele uuringule.

Seekord näitas pilt selgelt, et Margareti klient ootas kaksikuid: poissi ja tüdrukut, kes olid eraldi lootekottides. Margaret ei võta kunagi vastu sünnitusi, kus kaksikud on ühes lootekotis, kuna siis on suurem tõenäosus, et nad võivad sünnituse ajal teineteist takistada, kuid ultrahelist saadud info põhjal otsustas ta, et seekord on kodusünnitus ohutu variant. 38 ja pool nädalat rase olles sünnitas Margareti klient voodi kõrval põlvitades, kokkutõmmete ajal oiates, oma ema, õe, nõo ja abikaasa abiga.

Üllatus! Beebid olid identsetest kaksikutest poisid, kes jagasid ühte lootekotti. „See oli emale tõeline õnnistus. Tal oli imeline kodusünnitus,“ meenutab Margaret naeratades. „Ma ei oleks sellega ilmselt nõustunud, kui ultraheli oleks täpne olnud.“

Kuid tihtipeale on ultrahelil põhinevatel vääradel hinnangutel palju tõsisemad tagajärjed: need võivad põhjustada rasedale naisele nädalate kaupa stressi, kuigi tegelikult pole muretsemiseks põhjust, või anda vanematele valelootust, kui tegelikult on midagi väga halvasti.

STRESSITEKITAV TESTIMINE

Enamikku Ameerika naisi on pandud uskuma, et raseduseaegne testimine on vajalik selleks, et rasedus kulgeks normaalselt. Aga kui testi tulemus osutub positiivseks – kas seetõttu, et midagi ongi päriselt valesti või kuna testi puhul esineb palju valepositiivseid tulemusi –, siis on sellest põhjustatud stress meeletu. „Ultraheli põhjal ei saa lubada, et laps on terve,“ tuletab Margaret oma klientidele meelde, „ning mõnikord annab see muretsemiseks põhjust ka siis, kui tegelikult polegi mingit probleemi.“

Kui Rachelle Eisenstat ootas 1998. aastal oma esimest poega, öeldi talle ultraheli ajal, et tema lapse ajus on tsüstid ja tema soolestik ei olevat normaalne. Samal nädalal tehtud lootevee uuringu ajal ütles tehnik talle, et selle juurde käiv ultraheli näitas, et lapsel on kõhus song, mis tungib tema rinnakorvi. Kuid kolm arsti, kes New Yorgi osariigis Long Islandil pilti uurisid, ei suutnud omavahel kokku leppida, mis sellelt näha oli, ning jätsid Rachelle’i ja tema abikaasa läbivaatustuppa ootama, et kuuldekaugusest eemal vaielda. Lõpuks lasid nad teha loote ehhokardiogrammi. Testi tulemused ei paljastanud midagi ebanormaalset ning seitsmenda raseduskuu ultraheli näitas, et nn tsüstid olid kadunud.

„Mulle ja mu abikaasale meeldisid testid, me ei ole testimise vastu,“ seletab Rachelle mulle telefoniintervjuu käigus. „Kuid see oli ikkagi meeletult stressitekitav.“