Читать книгу Sinu laps, sinu valik - Jennifer Margulis - Страница 5

TEST-TEST, ÜKS-KAKS-KOLM

„21. sajand on moonutanud tänapäevase elu iga osa,“ arvab Michael Klaper, kellel on selja taga 40 aastat meditsiinikogemust ja kes õppis sünnitusabi San Franciscos California Ülikoolis doktoriõppe raames. Ma rääkisin dr Klaperiga Skype’i videokõne vahendusel üle tunni aja. „Me oleme muutnud raseduse – mis on muidu rõõmuküllane ja imeline teekond – ohtlikuks ja tihtipeale traagiliseks sündmuseks.“ Näiteks võib tuua selle uskumatult suure arvu rasedusaegseid teste, mida pea iga Ameerika rase naine peab praegu taluma.

See meeletu hulk teste võib muuta raseduse naiste ja nende kaasade jaoks ebameeldivaks, ebamugavaks, ajakulukaks ja kalliks kogemuseks. „Sa lähed arsti juurde ja sulle öeldakse, et vaatame siis, milline uus kohutav probleem, millest sa kunagi varem kuulnud pole, sul täna on,“ meenutab üks isa Buffalost, New Yorgi osariigist, kes käis oma naisega igal vastuvõtul kaasas. „Millal peaks inimene lõpuks ennast kindlalt tundma, kui pidevalt järgnevad üksteisele valenegatiivsed ja valepositiivsed tulemused ning kõikvõimalikud testid?“

Olles nelja lapse ema, tean ma isegi, kui stressirohked võivad olla rasedusaegsed testid (või kui sa neist keeldud, pead sa taluma nende pakkuja pahameelt), kuid ma tahtsin kuulda sünnitusarstide arvamust. Seetõttu leidsingi ma ennast kargel detsembriõhtul kõndimas ühe Arlingtonis, Massachusettsi osariigis asuva kodu õuele ja möödumas jõulutuledes jalgrattast. Stephanie Koontz, kes on Cambridge’is Mount Auburni haiglas sünnitusarst, kasvas üles koos minuga umbes 13 kilomeetri kaugusel Newton Centre’is. Ning kuigi me polnud mõnda aega suhelnud, nõustus ta väga lahkesti oma kolleegid kokku kutsuma, et saaksime rääkida sünnituseelsest hooldusest.

Õunasiider soojenes pliidil ja naerusuine tugeva Bostoni aktsendiga sertifitseeritud õde-ämmaemand Mary Baker räägib mulle, et tema arvates koormatakse tema töökohal patsiente üle, kuna esimest korda rasedana arsti juurde tulles pakutakse neile nii palju teste: järjestikused defektide testid, II trimestri veretest, koorionibiopsia, loote kuklavoldi paksuse mõõtmine, glükoositaluvuse test, 18. nädala ultraheli, lootevee uuring ja tsüstilise fibroosi test, seda olenemata geneetilisest riskist. Stephanie sõnul on tal tunne, et peab iga kord patsiendile pidama statistika ja riskihindamise loengu, aitamaks tal mõista, et enamik nendest rasedusaegsetest testidest pakuvad ainult riski protsendimäära ning et testil põhinev kõrgem riskihinnang aitab lihtsalt vanematel kaaluda järgmiste (tavaliselt veelgi invasiivsemate) testide tegemise mõttekust ega ole kindel tõestus sellest, et midagi on valesti.

Need kaks sünnitusarsti ja kaks haiglas töötavat ämmaemandat, kellega ma vestlen, ei kõhkle tunnistamast, et emasid testitakse liiga palju. Nad on sama frustreeritud kui mõned nende patsiendid, kuid nad tunnevad, et ei saa sinna midagi parata. Haiglate arstid ja ämmaemandad peavad järgima osariikide reegleid, kandma kolleegide ees vastutust ning olema ülimalt valvel selles suhtes, et nad pakuksid kõiki vajalikke teste ja viiksid need läbi, et nii tervise- kui ka väärravi vastutuskindlustuse pakkujad oleksid rahul, kui midagi peaks valesti minema.

Nii Mary kui teine sertifitseeritud õde-ämmaemand Phyllis Gorman eelistaksid tegelikult hoopis last ootavate naistega rääkida, päriselt rääkida: küsida neilt, mida nad söövad, kuidas nad end last oodates tunnevad, kuidas nad lapse sünniks valmistuvad, kuidas nad saaksid koostööd teha, et terviseteenuse pakkuja ja lapsevanemate ühise meeskonnana koos otsuseid langetada.

Siinkohal segab vahele mittetulundusühingu Harvardi Juhtivad Meditsiinipartnerid (Harvard Vanguard Medical Associates) doktorikraadiga kliiniline kaasjuhataja Brian Price ja lisab, et kui sul on vaja käsitleda tosinkond teemat ja iga patsiendi jaoks on väga vähe aega, siis pole Ameerika Ühendriikide praeguse sünnitusabi mudeli puhul sellised vestlused võimalikud.

Brian töötas 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses neli aastat arstina New Yorgis Brooklyni linnaosas asuvas Brooklyni Haiglakeskuses, kus ei toimunud praktiliselt mitte mingit rasedusaegset testimist. Nad ei teinud mingeid alfa-fetoproteiini teste, ei jälginud loodet korrapäraselt ega kasutanud loote kasvu jälgimiseks ultraheliuuringuid. Ning ta ütleb, et nüüd, kus tehakse rohkem teste, pole tulemused paranenud.

Brian sõnastab oma arvamuse selgelt, kindlalt ja teravalt. See kiilaspäine laialõualine mees lükkab selja sirgu, et oma argumenti veelgi paremini kuuldavaks teha: „Me ei ole haiguste esinemist ega suremust vähendanud,“ ütleb ta kõvasti, et teda üle kolleegide kuulda oleks. Ning nemad omakorda nõustuvad temaga valjuhäälselt: „Me oleme lihtsalt hoolduse hinda ja ärevuse taset tõstnud.“

GLÜKOOSITALUVUSE TEST

Iga naine, kellele see test on tehtud, võib tunnistada, et diabeeditest on rasedusaegsetest testidest üks ebameeldivamaid. Ameerika Diabeediassotsiatsiooni (American Diabetes Association) hinnangul tekitab rasedusaegne diabeet probleeme umbes 7% raseduste puhul. Rasedusaegne diabeet tekib tavaliselt siis, kui vereringesse kuhjub liiga palju glükoosi, kas seetõttu, et keha ei tooda piisavalt insuliini (hormooni, mis viib glükoosi verest rakkudesse, kus seda energiana kasutatakse), või kuna rasedushormoonid blokeerivad insuliini mõjusid. Paljudel naistel on rasedusaegne diabeet, mis annab muretsemiseks põhjust. Tavaliselt pole see tõsine seisund – see tekib kolmandal trimestril, ei tekita mingeid sümptomeid ja kaob peale rasedust. Kuid kõrgema veresuhkru tasemega naistel võivad sündida keskmisest suuremad lapsed ja neil võib olla suurem kõrge vererõhu risk. Seetõttu lasevad terviseteenuse pakkujad teha diagnostilise rasedusaegse diabeeditesti. Naisel lastakse juua ebaloomulikult magusat, kohutava maitsega siirupijooki, millel on suur glükoosisisaldus. Ühe brändi, GLUTOLE’i joogis on 75 grammi glükoosi. Selle joogi koostisained on järgmised: glükoosisiirup, maltodekstriin (kergelt magus kreemjas valge tärklis, mis on saadud maisi või nisu töötlemisel), puhastatud vesi, happesuse regulaator E330 (pH-regulaator), säilitusaine E211 (seda nimetatakse ka naatriumbensoaadiks, mida kasutatakse seente- ja bakteritevastase ainena ja ühe uuringu kohaselt põhjustab see koos kunstlike toidulisanditega hüperaktiivsust), koola lõhnaaine, toiduvärv E150 (sahharoosist tehtud karamellivärv) ja süsihape (nõrk hape, millel on hapukas maitse ning mida kasutatakse paljudes limonaadides ja ka šampuses).

Angela Deckeril San Mateost, California osariigist, kui ta seda jooki 34-aastasena esimest korda rasedana proovis, hakkas sellest nii halb, et ta oksendas selle arstikabineti ooteruumis välja. Kuid selle testi tegelikuks probleemiks – peale selle, et juba niigi iiveldust tundvatele rasedatele antakse ebameeldivat kunstlikku jooki, mis on täis värv-, säilitus- ja lisaaineid – on see, et pole mingeid rahvusvahelisi standardeid selle kohta, kui palju glükoosi peab rasedate naiste testis olema (50 grammi, 75 grammi või 100 grammi) ning puudub ka konsensus selles osas, milline glükoosimäär on liiga kõrge, et selle pärast peaks muretsema. Positiivne tulemus viib rohkemate testideni ning tihtipeale ka agressiivse sekkumiseni, näiteks raseduse ajal insuliini kasutamise, kindlal kuupäeval sünnituse esilekutsumise või isegi keisrilõikeni, kuna kardetakse, et laps on liiga suur.

Kui sul on normaalne rasedus, su lapse mõõdud tunduvad olevat tavapärased ja sinu puhul ei esine diabeedi riskitegureid, siis miks peaksid sa seda testi tegema? Kuigi Ameerika Sünnitusabi ja Günekoloogia Kolleegium (American College of Obstetricians and Gynecologists, ACOG) soovitab, et iga naist testitaks rasedusaegse diabeedi suhtes riskiteguritest olenemata, arvab USA Ennetavate Teenuste Töörühm (U.S. Preventive Services Task Force), kes korraldab kõigi saadaolevate teaduslike tõendite süstemaatilist ülevaatust, et „puuduvad piisavad tõendid selle kohta, kas rasedusaegse diabeedi korrapärast testimist soovitada või mitte“ ning Ameerika Diabeediassotsiatsioon lisab, et „madala riski puhul pole glükoositest vajalik“.

RASEDUSAEGSE DIABEEDI VÄLTIMINE ELUSTIILI MUUTUSTE ABIL

Kristen Boyle Denverist, Colorado osariigist oli üllatunud, kui tal seitse aastat tagasi tema esimese raseduse ajal diagnoositi diabeet. Ta oli 30-aastane, sale ja sportlik, temal ja ta perekonnaliikmetel polnud diabeeti esinenud ning ta arvas, et ta toitus korralikult. Kuid ta diabeet läks nii hulluks, et ta pidi viimase trimestri jooksul insuliini kasutama. Iga arstikülastuse ajal viidi läbi loote jälgimine ja ultraheliuuring. 38. rasedusnädalal oli ta vererõhk kõrge.

Pärast ultraheli öeldi talle, et „lootevee hulk on väga väike. Me peame täna sünnituse esile kutsuma.“ Talle hakati tilguti kaudu andma oksütotsiini ja seejärel epiduraalanesteesia ravimit. Kuigi ta oli lootnud loomulikult sünnitada, sai Kristen pärast 30 tundi tulemuseta sünnitamist oma kolmekilose tütre Sofia kätte hoopis keisrilõike abil.

„Mu keha ei olnud tema sünnitamiseks valmis,“ meenutab meie vestluse ajal Kristen kurvalt. „Laps polnud valmis välja tulema.“

Oma teise raseduse ajal otsustas Kristen läheneda asjale teisiti. Ta pöördus arsti asemel ämmaemanda poole ning koos töötasid nad välja ennetava toitumiskava, mille abil diabeeti vältida. Siis mõistis ta, et kõik see, mida ta oma esimese raseduse ajal sõi, polnud tegelikult tervislik. Toona oli talle soovitatud madala veresuhkru korral süüa müslibatoone ja glükoositablette, aga mitte vältida töödeldud toiduaineid ning nende asemel süüa värskeid juur- ja puuvilju, kvaliteetseid valke ja rasvu ning täisteratooteid. Seekord lisas Kristen oma toitumiskavasse kvaliteetseid valke ning sõi kanepiseemneid, mune, kana ja mõnikord loomaliha. Ta jättis menüüst välja rafineeritud suhkru (kuid sõi siiski toitu, mida oli magustatud agaavi- või vahtrasiirupiga). Ta jälgis hoolikalt, et ta saaks piisavalt kiudaineid. Nagu oma esimese raseduse ajalgi, tegeles ta joogaga, käis rasedate ujumistundides ja kõndis peaaegu iga päev neli kilomeetrit ümber Sloani järve. Kristen jälgis ise oma veresuhkru taset võttes oma sõrmest vereproove. Tal ei tekkinud mingeid probleeme ning ta sünnitas oma terve neljakilose poja vaginaalselt oma kodus.

Ühest 2012. aasta augusti küsitlusest selgus, et 62%-le rasedatest ja sünnitanud naistest ei olnud terviseteenuse pakkujad seletanud, kuidas raseduse ajal oma tervise eest hoolitseda. Tihtipeale ei räägi arstid naistele, et rasedusaegset diabeeti võib põhjustada ja hullemaks muuta selliste toitude söömine, milles pole palju toitaineid, kuid on palju suhkrut ja tärklist, nagu sai ja saiakesed, valgest jahust makaronid, jäätis, koogid, kommid ja karastusjoogid. Need toidud aitavad ka raseduse ajal kaasa liigsele kaalus juurdevõtmisele, mis viib kõrge vererõhuni. Parim viis rasedusaegset diabeeti vältida on toituda tervislikult, süües kvaliteetseid valke ning vältides lisatud suhkruid ja rafineeritud teravilju. Kui veresuhkru tase muutub probleemseks, võib rase naine eemaldada oma toidust ka looduslikud suhkrud, näiteks küpsed banaanid ja muud puuviljad.

Kuid ka need naised, kes jätkavad suhkrurikka toidu söömist, saavad oma kehal aidata suhkrut töödelda, kui teevad trenni. Seetõttu lasevad kodusünnituse juures abistavad ämmaemandad naistel kolme või nelja päeva kaupa toidupäevikut pidada ning pühendavad raseduseaegsete kokkusaamiste jooksul palju aega sellele, et panna paika toitumise parandamise plaane ja aidata leida aega jalutamise, ujumise, jooksmise, rattaga sõitmise, joogatundide või muu igapäevase liikumise jaoks.

„Haigla mudeli puhul vaadatakse lihtsalt numbreid, mitte tervikpilti,“ ütleb Kristen. Nüüd usub ta, et kõrge vererõhk, mis viis tema esimese raseduse ajal sünnituse esilekutsumise ja seejärel keisrilõikeni, tulenes sellest, et ta oli oma esimese lapse saamise üle elevil. „Kui mu vererõhk oleks 38. nädalal olnud kõrge, oleks mu kodusünnituse ämmaemand öelnud, et joo vett, lõõgastu, mediteeri, jaluta rahulikus tempos ja siis kontrollime uuesti. Esmakordsed emad on väga kergeusklikud. Me peame arste ekspertideks. Kui nad midagi ütlevad, vastame jah. Me ei sea seda kahtluse alla. Tagasi vaadates mõtlen, et kui nad ütlesid, et kutsume sünnituse esile, oleksin pidanud küsima: kas ma võiksin tagasi tulla ja te võiksite minu näitajaid jälgida? Kas see on tõesti vajalik? Kas see on tõesti hädaolukord?“