Читать книгу Sinu laps, sinu valik - Jennifer Margulis - Страница 9

Kui Alice Domurat Dreger, Northwesterni Ülikooli Meditsiinikooli filosoofiadoktori kraadiga professor, palub oma üliõpilastel kirjeldada naist, kes sünnitab pigem ämmaemanda kui arsti abil, kujutavad nad sellist naist endale ette pikas hipiseelikus ja taimetoitlasena, kes sõidab Volkswageni väikebussiga. Tema õpilased on alati šokeeritud, kui kuulevad, et pükse kandev kõigesööja Dreger, kes on enda sõnul „teadusearmastajast nohik“, ning tema kaasa, kes on samuti akadeemik, otsustasid 2000. aastal last oodates kasutada nii raseduse kui sünnituse ajal ämmaemanda abi.

Miks? Dreger kammis läbi kogu teaduskirjanduse, et õppida kõike kõige ohutuma lapsesaamise viisi kohta. Dreger kirjutab ajakirjas Atlantic avaldatud artiklis oma otsingu tulemustest, mis näitasid, et ta peaks oma raseduse ajal palju kõndima, laskma regulaarselt kontrollida oma kaalu, uriini, vererõhku ja kõhu kasvamist ning vältima vaginaalseid läbivaatusi. Ta sai ka teada, et ta ei peaks oma väikese riskiga raseduse puhul nõustuma ühegi rasedusaegse ultraheliuuringuga, kuna oleks väga vähe tõenäoline, et see parandaks lapse tervist, küll aga võiks viia rohkemate testide ja sekkumisteni, mis suurendaksid riske tema ja ta lapse jaoks ega tooks mingit kasu.

Kuid tema sünnitusarstis ja viimase meeskonnas tekitas selline „vanaaegne lähenemine“ ebamugavust. Seega otsustasid Dreger ja tema kaasa sinna kliinikusse mitte enam minna ning pöördusid hoopis ämmaemanda poole, kes oli Dregeri sõnul „pühendunud palju tänapäevasemale lähenemisele“.

Tänapäevane ämmaemandakunst keskendub nii raseduse kui sünnituse ajal ennetusele. Selle asemel, et rasedusprobleeme pärast nende tekkimist kõige uuemate tablettide ja tipptasemel tehnoloogiaga agressiivselt ravida, teevad head ämmaemandad (nagu see, kes aitas Kristenil toitumise muutmisega rasedusaegset diabeeti ennetada) oma rasedate klientidega koostööd, et vältida probleeme juba enne nende tekkimist.

„Sünnitusabi ravimudel põhineb tagajärgedega tegelemisel,“ seletab Stuart Fischbein, sünnitusarst, kes on oma 30-aastase karjääri jooksul teinud ämmaemandatega palju koostööd. Ta räägib seda mulle Skype’i videokõne abil oma California kodust pärast pikka patsientide vastuvõtte täis päeva. „Kui naisel tekib diabeet, tegelevad nad sellega. Kui naisel tekib preeklampsia, tegelevad nad sellega. Kui naisel tekib aneemia, tegelevad nad sellega. Ämmaemandatel on ennetav lähenemine. Nad aitavad naisel toota hemoglobiini, et tal ei tekiks aneemiat. Nad õpetavad, et ta peaks vältima suhkrut ja ennast liigutama, et ei tekiks rasedusaegset diabeeti. Iga tunniajase külastuse jooksul räägitakse kümme minutit toitumisest, et naisel ei tekiks preeklampsiat.“

Ning kuigi paljudes haiglate ämmaemandate osakondades töötavad meeskonnad umbes samamoodi nagu sünnitusarstidki, korraldades kiirkohtumisi ja tegeldes probleemidega pärast nende tekkimist, pakuvad ämmaemandad sünnitusarstidega võrreldes tavaliselt palju individuaalsemat sünnituseelset hooldust. Qualtere-Burcheri arvates on selle üheks põhjuseks, et ämmaemandatel pole sellist rahalist survet nagu arstidel. Nad teenivad vähem, maksavad väärravi vastutuskindlustuse eest palju vähem ning tavaliselt ei lõpeta nad kooli sellise võlakoormaga nagu arstid. Kui Qualtere-Burcher töötas aastatel 1995–2002 Buffalo Ülikooli alluvuses tegutsevas Oleani üldhaiglas akadeemilisel ametikohal, maksis tema väärravi vastutuskindlustus umbes 65 000 dollarit aastas. Ämmaemandad, kes hoolitsesid sama paljude rasedate eest ja võtsid sama palju sünnitusi vastu, maksid aastas ainult 3500 dollarit. Kui ämmaemandatel tekib probleem, siis ei kaevata neid tavaliselt kohtusse. „Kui nende patsient on halvas seisundis, siis pöördutakse tavaliselt sünnitusarsti poole ja siis on olemas sünnitusarst, keda saab kohtusse kaevata,“ seletab Qualtere-Burcher. „Seega jäetakse madalama astme professionaal mängust välja. Ma olen kuulnud, et niiviisi see asi tihtipeale käib.“

Osaliselt on just see pidev hirm kohtusse kaebamise ees tekitanud sellise olukorra, kus enamik sünnitusarste peavad oma kohuseks rasedust n-ö juhtida ja öelda rasedale naisele, mida ta peab sööma, kui palju ta tohib kaalus juurde võtta ja kui palju nädalaid tohib „lubada“ rasedusel jätkuda, enne kui on vaja sünnitus esile kutsuda. Nad reageerivad jõuliselt ja kiiresti, kui on näha mingitki märki sellest, et midagi võib valesti olla, olgu selleks siis kõrge vererõhk või kahtlus, et laps võib olla keskmisest suurem.

Muidugi on sünnitusarstidel kiiduväärne põhjus oma klientide tervise jälgimiseks: nad tahavad, et nende patsiendil oleks normaalne rasedus ja terve laps. Kuid neid mõjutavad ka rahalised tegurid ja ametist tulenevad mured, mis ei ole raseda naise tervisega kuigivõrd seotud. Ükski rase naine ei peaks tund aega ooteruumis passima, kuna tema arst on maksimaalse kasu saamise nimel liiga palju patsiente nimekirja pannud. See ei ole õige, et tervishoiutöötajad jagavad laiali kallite vitamiinide näidiseid või kõigutavad naise otsusekindlust rinnaga toita, jagades talle juba enne lapse sündi piimasegude näidiseid ja kuponge. Seetõttu ei lubata Harvardi Juhtivate Meditsiinipartnerite praksisesse, kus töötavad Brian ja Stephanie, ühtegi ravimitootjate müügimeest ning seal käivatele naistele ei anta bränditoodete näidiseid.

„Me ei ole kunagi lubanud jagada naistele nn tasuta näidiseid, kuna tasuta asju pole olemas,“ selgitab Brain mulle saadetud meilis. „Me ei anna ka uue lapse sünni puhul naistele kingikotte piimasegude näidistega, ega reklaami oma teabelehtedes ühtegi toodet. Mitmed uurimused on selgelt näidanud, et tervishoiutöötajad on nendest peenetest reklaamija turundusvõtetest ilmselgelt mõjutatud. Ma olen läinud lausa nii kaugele, et olen keelanud lõunad ravimitootjate esindajatega ja pastakate laialijagamise.“

Samuti ei peaks arstid määrama äärmuslikku meditsiinilist sekkumist, enne kui nad pole potentsiaalse probleemi kõrvaldamiseks proovinud vähem invasiivseid viise. Suhtumine rasedusse kui haigusesse või peatselt juhtuvasse õnnetusse mitte ainult ei võta rasedusest kogu rõõmu, vaid loob ka võimaluse ebavajalikuks sekkumiseks ning potentsiaalselt ka kahju tekitamiseks. Last ootavaid emasid ja isasid, kes seavad oma terviseteenuse pakkuja tegevuse kahtluse alla, küsivad teist arvamust või soovivad leebemat ja vähem invasiivset lähenemist, hurjutatakse, nende peale pahandatakse või väljendatakse lihtsalt äärmist üllatust („Miks sa ometi testi ei taha teha? Ükski patsient pole kunagi varem sellest keeldunud!“). Oma nelja raseduse jooksul avastasin, et ma ei vajanud stressirohkeid rasedusaegseid teste ja sekkumisi, ma vajasin täisväärtuslikku toitu, aega liikumiseks, päikesevalgust, head und, tõhusaid stressist vabanemise viise ning sõpru ja pereliikmeid, kes kuulasid kannatlikult lugusid minu ootustest ja hirmudest ning kallistasid mind, kui ma nutma puhkesin (rasedus on emotsionaalne aeg). Parim sünnituseelne hooldus on selline, kus terviseteenuse pakkuja kuulab rahulikult oma klienti, vaatab ta hellalt läbi, pakub tõenduspõhist nõu ja võtab sünnitust kui loomulikku, tervet, hämmastavat ja elumuutvat sündmust.

Dr Qualtere-Burcher usub, et terved naised, kellel on tavaline rasedus, peaksid pöörduma ämmaemanda poole, ükskõik kas haiglas töötava sertifitseeritud õe-ämmaemanda või professionaalse kodusünnitusi vastu võtva ämmaemanda poole. Ta märgib, et sellistes Euroopa riikides nagu Iirimaa ja Norra, kus emade ja laste suremuse näitajad on palju madalamad kui USA-s, pakuvad sünnituseelset hooldust just ämmaemandad, mitte arstid. Nagu Dreger ja tema kaasa, otsustasid ka Qualtere-Burcher ja tema naine sünnitusarsti poole mitte pöörduda. Tema enda kolme lapse sündide juures aitasid neid ämmaemandad.

„Ämmaemandad hoolitsevad rasedate naiste eest palju paremini, kui mina seda teha saan,“ tunnistab Qualtere-Burcher. „Ma sooviksin, et kõik sünnitusarstid teeksid ämmaemandatega koostööd. Me võime alati seal kohal olla, kui midagi peaks valesti minema.“