Читать книгу Sinu laps, sinu valik - Jennifer Margulis - Страница 3

„Sul saab olema nii lõbus,“ ütlesin ma kord oma sõbrannale, kes oli 39. nädalat rase. Whitney vaatas mind hämmastusega.

„Lõbus?“ küsis ta. „Seda pole mulle küll varem öeldud!“

Meie kõige kõigiga jagamise ja lõputu internetis kättesaadava nõu ajastul jääb tihtipeale kõrvale raseduse ja sünnituse rõõm. Kuid tegelikult on see rõõmus sündmus. Ja lõbus. Kui last ootavad paarid küsivad mu käest, kuidas sünnituseks kõige paremini valmistuda, jagan ma nendega oma versiooni ämmaemanda Ina Gaskini nõuandest ja soovitan neil kokku panna nimekirja naljadest (mida ropumad need on, seda parem), sünnituse ajal miilustada, nii et vähe pole (te ilmselt ei soovi seda teha, aga tehke ikka) ning pidada meeles, et naise keha on äärmiselt võimas, et me oleme seotud eelmiste põlvkondade naistega, kes tegid seda enne meid, ning et meie kehad ja lapsed teavad tavaliselt täpselt, mida teha tuleb.

Mis ei tee seda küll veel lihtsaks. Oma viimase raseduse ajal traavisin ma oma kuueaastase poja järel, kui ta rattaga parki sõitis, tegin võimlemisharjutusi ja käisin rasedate ujumistunnis. Ma sõin nii tervislikult kui võimalik ja üritasin mediteerimist õppida. Kuna kolm last vajasid mu tähelepanu, ei tulnud see mediteerimise osa just väga hästi välja. Kuid üritasin siiski mitmel päeval nädalas soojas vannis hõljuda ja oma peas positiivseid fraase korrata. Ma olen terve ema. Mul sünnib terve laps. Ma olen tugev. Mu sünnitus kulgeb kergelt. Mina ja mu laps teame, mida teha. Seejärel hiivasin ma oma hiiglasliku kõhu vannist välja, olles keskendunud, rahulik ja peatse sünnituse pärast elevil, ning õnnitlesin ennast mõttes sel puhul, et olin sünnituseks nii proaktiivselt valmistunud.

Olin valmis olema kaunis, kumav sünnitaja – lausa sünnitusekspert. Me plaanisime kodusünnitust ja ma olin kindel, et see saab olema kõigist sünnitustest kõige rahulikum. Ma olin lugenud valu tajumise kohta ja olin endale korrutanud, et sünnitus ei saa valus olema, et ma hakkan tuhudele kaasa aitama, mitte nendega võitlema.

Te ilmselt juba aimate, kuhu ma sihin?

Minu õnnistatud oleku lõpp saabus seitse päeva hiljem, kui oleks pidanud; selleks ajaks olin ma vaalasuurune, mu naba oli kõhu küljes nagu pundunud nina ning ma olin kindel, et mu laps jõuab enne siia maailma tulekut juba täiskasvanuks saada.

Siis, ühel kolmapäeva hommikul, ärkasin ma krampe tundes üles. Ma olin kokkutõmbeid (Braxton Hicksi kokkutõmbeid) ka varem tundnud ning see, mida ma tundsin, oli küll intensiivne, kuid mitte valus. Ausalt öeldes ma ei teadnud, kas sünnitus oli alanud või mitte. Minu kaheksa-aastane tütar aga nii kõhklev ei olnud. Ta tuli kööki oma naljade nimekirjaga, mille oli sünnituse puhuks koostanud. Tundsin järgmist kokkutõmmet. See võttis mul hinge kinni.

„Miks kadus kell elutoast?“ küsis mu tütar. Ma toetusin vastu köögilauda, surusin hambad kokku, kergitasin tütre poole vaadates kulmu ja püüdsin rahulikult hingata.

„Miks siis?“

„Sest ta muudkui käis!“

Ma hakkasin kõva häälega naerma.

See on siiamaani kõige naljakam nali, mida ma kunagi kuulnud olen.

Mu abikaasa James viis meie lapsed kooli. Mul oli vaja üks artikkel valmis kirjutada, kuid ma olin liiga rahutu, et arvuti taga istuda ja trükkida. Pidin üsna vastumeelselt toimetajale kirjutama, et ma võin sünnitama hakata ja pean aega juurde paluma.

„Mis sa arvad, kas ma hakkan sünnitama või olen lihtsalt nõrguke?“ küsisin ma Jamesilt, kui ta ükskord koju jõudis.

„Oled lihtsalt nõrguke,“ ütles ta naljatlevalt.

Kolm tundi hiljem tulid minu suust kõige primitiivsemad loomalikud hääled, mida keegi kunagi kuulnud on. Minu plaanist olla rahulik ja keskenduda polnud midagi järel, ma ulgusin ja karjusin. Kuskil ajusopis meenus mu aju ratsionaalsele osale, et mu ema ja vanaema ja tema ema olid kõik sünnituse üle elanud ning see rahustas mind maha. Kuid siiski olin ma uskumatult intensiivses olukorras ja häälitsesin nagu amokki jooksev elevant, kuigi olin plaaninud olukorda täielikult kontrollida. Sünnitus toob inimese maa peale tagasi.

Kui sa oled esimest korda rase (või üritad rasedaks jääda), hakkad igal pool rasedaid ja vastseid emasid nägema. Nad on toidupoodides, silitades hajameelselt oma kõhtusid, nad on parklates, üritades võidelda autoistmete ja lastekärudega, nad on parkides, pühkides oma pluusidelt beebitoitu. See on uskumatu, kuidas rase olles on järsku maailmas nii palju teisi rasedaid naisi ja imikuid.

Ja kõik teised tunduvad sind ennast märkavat. Näiteks heasüdamlik hallipäine vanaproua, kes vaatab unistavalt su kõhtu ja räägib, kuidas ta „armastas emaks olemist“, taksodispetšer, kes su järjekorra etteotsa tõstab, või su vanema lapse jalgpallitreener, kes noogutab su poole heakskiitvalt ja teeb komplimendi, kuidas sa lausa kumad (mille peale sa tahad koju duši alla minna) – kõik need inimesed vaatavad sind.

Kui su rasedus hakkab välja paistma, kuulud sa äkki mingisse klubisse, mille olemasolust sa isegi teadlik polnud. Järsku tahavad naised – ja nende laste isad – jagada sinuga oma sünnituslugusid, soovivad su kõhtu silitada ja kutsuvad kõiki üles sulle nõu andma, ükskõik kas sa seda tahad või mitte. Inimesed ei häbene esitada sulle üsna intiimseid küsimusi ei su magamistoas toimuva kohta („Kas see oli teil planeeritud laps?“) ega ka su kehaosade kohta, millest varem ei räägitud („Kas sa kavatsed rinnaga toita?“). See, mis kuulus kunagi sulle endale, kuulub nüüd tervele kogukonnale.

Ning kuigi see kõhu silitamine ja soovimatu nõuandmine võib hulluks ajada, püüa siiski seda tähelepanu hinnata. Lõppude lõpuks võib sul ju tõesti olla raseduskuma (ning sellele lisaks ka lõputud krooksud, valud lihastes, millest sa seni isegi teadlik polnud, ning veenilaiendid). Rasedus on äärmiselt huvitav, kummaline ja elumuutev periood sinu elus: sa kasvatad oma keha sees tervet inimest. Su keha oskab teisele inimesele kulme kasvatada. Kui lahe!

Kuid tihtipeale ei saa Ameerika Ühendriikides rasedatele naistele osaks just selline imetlus ja rõõm nagu peaks. Selle asemel, et suhtuda rasedusse kui terve olemise ilmingusse ja sünnitusse kui väestavasse üleminekusse, mis muudab naise emaks, oleme hakanud rasedusest mõtlema kui haigusest, kui hirmsast teekonnast, mille tulemuseks võib küll olla terve laps ja terve ema (kui sa järgid arsti juhiseid ja sul veab), kuid mis on muidu otsast lõpuni ohtudest tulvil.

Kurb tõsisasi on see, et rasedus ja sünnitus on Ameerika Ühendriikides nii üleravitud, et tänapäeval on lapse saamine ohtlikum kui kakskümmend aastat tagasi. Kui sa oled rase ja tunned end äkki juba niigi närvilisena, siis ei taha ma sind küll hirmutada, kuid on tõsi, et Ameerika Ühendriikides on emade suremuse määr kõigist arenenud riikidest üks kõige kõrgemaid, kui mitte kõige kõrgem. Ning enamik inimesi ei mõista, et kuigi meie imikute suremuse määr on küll langemas, on see siiski erakordselt kõrge.

Peavoolu meediale meeldib meie praegust emade tervise kriisi Ameerika naiste kaela ajada: me oleme rasedaks jäädes liiga paksud, liiga vanad või diabeedi küüsis. Kuid teadus näitab meile hoopis teist pilti – nagu sellest raamatust varsti selgub. Kuigi viletsad näitajad on kahtlemata osaliselt põhjustatud ebatervislikust toitumisest, ebapiisavast liikumisest ja kroonilistest terviseprobleemidest, on suurimaks panusta- jaks meie rasedus-, sünnitus- ja lapse esimese eluaasta aegsetesse muredesse see kasumikeskne süsteem, mis seab esikohale arstide mugavuse ja haiglate kasumi, mitte emade ja laste tervise. Ameerika naiste kehad pole katkised, ebapädevad ega suutmatud. Kuid meie tervishoiusüsteem töötab meie vastu.

Kui sa loed seda raamatut, kuna sul on juba laps olemas ja sa tunned, et sa ei ole rahul sellega, kuidas sind haiglas koheldi, või püüad mõista, mis ja miks sinuga juhtus, võid sa avastada, et mõnda asja, mida sa sellest raamatust leiad, pole lihtne lugeda. Sul võib olla raske avastada, et paremate näitajatega riikides on pidev loote jälgimine lõpetatud, kuna teadusuuringud näitasid kindlalt, et pidev loote jälgimine¹ ei too mitte kaasa hüvesid, vaid hoopis ebavajalikke keisrilõikeid. Kui sa otsustad lasta oma poja ümber lõigata, kuna seda soovitab arst, kelle endaga seda pärast sündi tehti, kes ainult muheleb sinu hirmude üle ning kinnitab sulle patroneerival toonil, et imikud ei tunne valu, võid sa ebamugavusega avastada, et üha rohkem arste keeldub imikuid ümber lõikamast, kuna see on vastsündinute puhul ainult kosmeetiline, mitte meditsiiniline protseduur. Inimlapsed (nagu ka kõik teised imetajad) mitte ainult ei tunne valu, vaid, nagu me praeguseks teame, valu võib põhjustada ka pikaajalise trauma.

Mul kulus aastaid, et leppida sellega, kuidas mind mu esimese raseduse ja sünnituse ajal koheldi. Kui mina ja mu abikaasa jõudsime oma terve, oliivikarva naha, haldjalike kõrvade ja konnamoodi jalgadega väikese tüdrukuga koju, olime me uhked, hirmul ja elevil, kuid meil polnud aimugi, mida edasi teha. Me olime mõlemad Emory ülikooli magistrandid, vähestel meie sõpradest olid lapsed ja meie sugulased elasid kaugel. Kui ma hoidsin meie pisikest beebit oma käte vahel, oli lihtsam ja kindlam endale öelda, et arstid olid haiglas mu elu päästnud, et sünnitus oli ohtlik protsess ja et kõiksugused sekkumised olid olnud vajalikud. Mul olid valusad veritsevad hemorroidid ja kulus nädalaid, enne kui mu jalad polnud enam epiduraalanesteesiast tuimad (ma palusin õel ravimidoosi vähendada, kuid ta ignoreeris mind). Ma veensin ennast, et mu keha ei toiminud nii nagu peab. See ei lugenud, et ma olin 29-aastane, toitusin tervislikult ja olin oma elu parimas vormis. See ei lugenud, et olin raseduse jooksul ainult üheksa kilo juurde võtnud. See ei lugenud, et mu perekonna naistel olid laiad puusad ja suhteliselt kerged sünnitused. Arstid andsid oma tegudega mulle mõista, et mu keha oli rikkis. Ja ma uskusin neid.

Haiglast koju jõudes sai kiirelt selgeks, et vastsündinu eest hoolitsemisega on raske kohaneda. Nende paari äärmiselt stressirohke päeva jooksul, mis meie lapse sünnile järgnesid, tundusid duši all käimine ja riidesse panek tõelise saavutusena. Keegi ütles mulle tookord, et päevad tunduvad pikad – isegi lõputud –, kuid aastad mööduvad kiiresti. Tal oli õigus. Nüüd on mul neli last ja nad kasvavad nii kiiresti, et kuku või pikali. See 3 kilo ja 200 grammi kaalunud pisitüdruk, kes sündis Atlantas Georgia osariigis Crawford Longi haiglas, on nüüd 15-aastane ja sai just kätte oma esmase juhiloa.

Ma vajasin palju aastaid, palju läbimõeldud nõuandeid tarkadelt, kogenud ja hoolitseva lähenemisega sünnitusekspertidelt, veel kolme sünnitust ning suurt hulka uurimistööd raseduse ja sünnituse olemuse kohta, enne kui mõistsin, et minu kehal polnud esimest korda sünnitades midagi viga. Naine on sünnitades äärmiselt vastuvõtlikus ja haavatavas seisundis. See, kuidas teda koheldakse ja mida talle öeldakse, mõjutab äärmiselt suurel määral tema enesekindlust. Ma hakkasin tasapisi mõistma, et see, kuidas mu tütre sünd kulges, oli mõjutatud katkisest süsteemist, mille juurde kuulusid läbipõlenud sünnitusõde, kannatamatud ja ebakompetentsed arstid, kelle eelarvamused sünnituse kohta (et seda tuleb agressiivselt käsitleda, et naised ei tunne oma kehasid) mõjutasid minu kogemust, nagu ka vildakas haiglapoolne lähenemine, mis põhines kasumlikkusel, mitte parimal hoolitsusel.

Tihtipeale ei teata, kuidas suhtuda naistesse, kes kogevad pärast lapse sündi sügavat leina või halbu või segaseid tundeid. „Sul on terve laps,“ hüüatavad sõbrad ja sugulased. „Mille üle sa kaebad?“ Keegi ei eita seda, et lapse saamine on kui imeline kingitus (ehk küll selline kingitus, mis on mõnikord tujukas, üle jõu käiv ja päris kindlasti kakane). Kuid ma ei saa nõustuda sellega, et terve laps on raseduse ja sünnituse ainus eesmärk. Igal naisel on õigus mitte ainult tervele lapsele, vaid ka rõõmsale, väestavale ja inspireerivale sünnituskogemusele ning ka võimalusele nautida oma lapse esimest eluaastat.

Minu eesmärk on selle raamatuga sind väestada, et sa saaksid enda ja oma pere nimel teha kõige rõõmuküllasemaid ja kõige tervislikumaid otsuseid. Sa ei leia sellest raamatust tavapäraseid lastekasvatamise nõuandeid, neid nn nõuandeid, mida tavaliselt jagavad oma elu kõige haavatavamas seisundis naistele Ameerikas võimutsevad korporatsioonid ja kasumikeskne tervishoiusüsteem – seda muidugi eesmärgiga neile tooteid müüa. Selle asemel leiad teavet, mis aitab sul langetada olulisi otsuseid. Sünnituse ja alternatiivsete meetodite kohta teadlikuks saamise meeldiv kaasnähtus on see, et need n-ö alternatiivsed meetodid on pikas perspektiivis peaaegu alati odavamad, lihtsamad ja mugavamad. Kui saad teada, et haiglates imikute pesemiseks kasutatav seep sisaldab tegelikult mitmeid hääldamatuid ja potentsiaalselt mürgiseid koostisosi ning et uuringud näitavad, et pole mingit põhjust beebit pesta, võid otsustada oma lapse pesemisel seepi mitte kasutada (kuna see pole absoluutselt vajalik ja võib kahjulikuks osutuda) ning säästa samas oma pere eelarves sadu dollareid. Kui avastad, et ameeriklased kulutavad päevas ühekordsetele mähkmetele kuni 27 miljonit dollarit ning et mähkmetootjatel on ebanormaalne ja vägagi tõsine huvi panna Ameerika vanemaid oma lapse potil käimist edasi lükkama, võid otsustada kasutada riidest mähkmeid, loobuda üldse mähkmetest, õpetada oma lapsele juba varakult potil käimist või valida kõik kolm, ning säästad sellega pealekauba 2400 dollarit (keskmine ühekordsete mähkmete peale kulutatav summa) ega kuhja prügimägedele plastjäätmeid ja väljaheiteid. Või võid siiski jääda tavapärase lähenemise juurde.

Ma ei usu, et lastekasvatamise puhul oleks olemas üks n-ö õige viis asju teha. Võib-olla on kõige paremaks näiteks vastuoluline vaktsiinide teema (9. peatükk). Vanemaid, kes otsustavad oma lapsi mitte vaktsineerida, kujutatakse meedias tihtipeale ebaõiglaselt pahalastena, ning nende lapsi – ükskõik kui terved nad ka ei ole – aetakse mõnikord isegi lastearsti juurest minema. Kuid mina usun, et see, kuidas, millal ja isegi kas sa oma lapsi vaktsineerid, on sinu valik. Ma hindan vaktsiine, ma olen ise ülivaktsineeritud (olen elanud ja töötanud paaris maailma kõige vaesemas paigas ja olen seega vaktsineeritud haiguste vastu, millest enamik ameeriklasi pole isegi kuulnud) ning ma otsustasin ka oma lapsi vaktsineerida. Kuid mind on tembeldatud „vaktsiinivastaseks fanaatikuks“. Miks? Kuna ma ei tunne irratsionaalset hirmu vaktsineerimata laste ega lapseea haiguste ees, mida need vaktsiinid ennetada aitavad. Ma toetan vanemate õigust oma lapsi omal valikul vaktsineerida ning ma olen avalikult nõudnud teaduspõhisemat ja ohutumat riiklikku vaktsineerimiskava.

Sa tunned oma keha, oma last ja oma peret paremini kui keegi teine. Sa ei vaja eksperte, kes sulle ütleksid, mida sa pead tegema, kuigi nende nõu võib mõnikord kasulikuks osutuda. Kuid sa pead olema kõigest teadlik. See raamat aitab sind. See annab sulle teadmised, mida vajad oma lapse heaks valikute tegemisel.

„Sinu laps, sinu valik“ on sündinud üle kümnendi kestnud uurimistöö tegemise ja viieteistkümneaastase lastekasvatamise tulemusena. Ning kuigi see raamat sisaldab teavet, mida sa pole mujalt lugenud, näed sa lõpumärkusi lugedes (mida ma soovitan teha), et enamik siin toodud teadusinfost pärineb eelretsenseeritud meditsiiniajakirjadest, valitsuse väljaantud dokumentidest ja muudest peavoolu allikatest.

Meie kasumikeskses tervishoiusüsteemis ja ühiskonnas üldse on rasedad naised tarbijad. Kuid ometi kulutame me rohkem aega turvatoolide kui haiglate tausta uurimisele. Me peaksime mõlemaid hoolikalt kontrollima. Teadmistes peitub jõud. Nagu ma olen õppinud nii enda kui teiste kogemustest: mida rohkem sa viid ennast kurssi sünnitus- ja kasvatusvalikutega, seda tervem ja õnnelikum on su perekond ja oled sina ise.

Jennifer Margulis Ashland, Oregon August 2014