Читать книгу Öölaulik - Johanna Mo - Страница 10

Kui Hanna kuulis, et surnu leiti loopealselt, libistas ta end toolil ettepoole, et end väiksemaks teha. Mis pole kõige kergem, kui oled meeter kaheksakümmend viis pikk. Võib-olla oli ta töörühmas ainus, kes Ölandil elab, ja ta tahtis politseimajja jääda. Enne välitöödele minemist pisut rohkem kohaneda. Lühikeseks silmapilguks oli ta uskunud, et Ove mainib teda esitledes Larsi, kuigi oli lubanud seda mitte teha.

Ove pilk riivas teda, ent peatus Erikul. Esimene sõna, mis Hannale seda meest kohates pähe lõi, oli „surfar“. Ehkki oli alles maikuu keskpaik, oli mees päevitunud ja häbitult treenitud vormis. Mugavalt heledatesse teksadesse ja musta T-särki riietunud. Tumeblondide lokkis juustega. Pealegi oli temas seda professionaali viisakust, mis tekitas Hannas lausa sügelust.

„Erik, kas sa saad Hanna kaasa võtta ja sinna sõita? Ta on ju sealt pärit.“

Kaasa võtta. Nagu oleks ta midagi, mille saaks kotti pista ja kaasa võtta. Või pigem tagastada. Erik noogutas ning tõusis.

„Aga meie kohtumine?“ lipsas Hannal suust.

Nad olid kokku leppinud, et pärast hommikust koosolekut läheb ta Ove kabinetti. Ta polnud veel saanud uksekaarti ega töötelefoni. Ega teenistusrelva.

„Teeme selle hiljem.“

Mure ei tahtnud kuidagi järele anda. Ta polnud ikkagi olnud päris valmis selleks, kui keeruline oli siia tulles Ovega kokku saada. Ta tahtis, et teda hinnataks selle järgi, kes ta ise on, ja oli ääretult kurb, et oli lasknud end juhtunust sel viisil pisendada. Kõikide pilgud olid pööratud talle. Tolle Carina vaenulikkus oli silmatorkav. Naine teadis täiesti kindlalt, kes Hanna isa oli. Võimalik, et ta oli olnud juurdlusega seotud, sest töötas siin juba toona. Daniel oli aastaid noorem ja tema pilgust paistis vaid huvi, kuid Hannal oli raske ka tema poole vaadata. Oma lühikeseks lõigatud tumedate juustega meenutas mees pisut Fabiani. Töökaaslast, kellega tal enne Stockholmist ära kolimist suhe oli olnud. Amer noogutas julgustavalt, veidi nagu vastuvõtutöötaja ennist, ja Hanna noogutas vastu.

Ta võttis Erikule sappa ja kõndis ta järel garaaži poole. Mees ei teinud katset temaga juttu ajada. Tempot vähendamata võttis ta mobiiltelefoni ja tippis sinna midagi. Arvatavasti otsis informatsiooni selle väljakutse kohta. Kuna Hanna ei olnud veel töötelefoni kätte saanud, ei olnud tal võimalik ka süsteemi logida.

Relvalao juures tegi Erik peatuse ja võttis sealt oma Sig Saueri. Ta vaatas küsivalt Hanna poole ning too raputas pead. Polnud veel kordagi juhtunud, et tal oleks teenistuses relva vaja läinud, kuid ilma selleta teele asuda tundus siiski imelik. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda.

„Kas tahad rooli minna?“ küsis Erik, kui nad auto juurde jõudsid.

„Ei.“

„Kas sa tead, kus Möckelmossen asub?“ jätkas mees turvavööd kinnitades.

Hanna mäletas uduselt põhikooli ajal sinna tehtud kooliekskursiooni. Kive, istumisaluseid ja putukaid. Einet, mida ta väitis koju unustanud olevat, sest oleks olnud piinlik võtta kaasa ilma katteta võileivad. Ta parim sõbranna Rebecka oli andnud mõne oma pannkookidest. Oli olnud varajane sügis ja nad käisid vaatamas kurgesid, kes teel lõunasse seal ööbisid. Pikkade jalgade ja kaeladega linnud olid seisnud parvedes kõledal tühermaal. Nende hüüded kõlasid kui kaebelaulud trompetitel.

„Jah, aga ilmselt oleks parem ka GPS sisse lülitada.“

Mitte et Ölandi teedel oleks kombeks ümber kolida, kuid Hanna ei usaldanud oma mälu. Miks peaks keegi kõikidest paikadest just Möckelmossenis surnult lebama? Kuigi Möckelmossen on järv, mitte soo. Äkki oli tegemist mõne turisti või mandriinimesega, kes oli õnnetult kukkunud. Löönud pea vastu mõnda sealset kivi. See tundus usutavam kui uppumine, arvestades, kui madal see järv on. Suviti kuivas see mitmest kohast ära. Ja kuidas nad sinna kohale peaksid jõudma? Sinna polnud peaaegu võimalik sõitagi.

„Ohver leiti ühelt puhkeplatsilt,“ selgitas Erik, nagu oleks ta mõtteid lugenud.

Niisiis varises Hanna esimene teooria põrmuks, kuigi ka puhkeplats on üsna kivine.

„Nii et sa oled Ölandilt pärit,“ märkis Erik. „See selgitab Stockholmi häälduse puudumist.“

„Ma olen viimased kuusteist aastat Stockholmis elanud.“

„Miks sa tagasi tulid?“

Hanna kehitas õlgu. See polnud teema, millest ta oleks temaga rääkida tahtnud.

„Millega sa Stockholmis töötasid?“

„Juurdlustega,“ vastas ta.

„Ära sa räägi,“ reageeris Erik.

Hannat ärritas ta lõbus hääletoon, kuid veelgi rohkem ärritus ta iseenda peale, et ta midagi etemat vastata ei suutnud. Ta vastas midagi siluvat, umbes et Erik ju teab, milline see töö on. Ja et suurt erinevust linna ja maakoha vahel ilmselt polegi. Erik hakkas rääkima aastatest, mil ta Malmös oli töötanud.

Niipea kui nad sillale jõudsid, pööras Hanna näo väina poole. Mingil ajal oli ta näinud silla ületamisest õudusunenägusid. Sellest, et sild muudkui kahaneb ja vajub, mida kaugemale ta jõuab. Kuni vältimatu lõpuni, mil auto alla mustavatesse veevoogudesse kukub.

Ta ärkas alati enne, kui auto veepinda puudutas. Ent midagi oli temas muutunud, kui ta üle silla oma isa matma ja lapsepõlvekodu tühjendama sõitis. Nüüd meeldis see talle, vähemalt ärkvel olles. Ainus kodu, mis tal kunagi oli olnud, oli seal, teisel pool. Ja tema maailmas oli sild alati olemas olnud – kui ta 1984. aastal sündis, oli see kuuekilomeetrine ühendus olnud Ölandi ja Kalmari vahel juba kaksteist aastat avatud.

GPS pakkus, et nad sõidaksid mööda 136. maanteed lõuna poole. Runsbäcksvägen oleks parem, aga seda kaart ei pakkunud.

„Kui ilus siin on,“ sõnas Erik, kui oli Resmo kõrvalt itta pööranud ja mõlemal pool laius loopealne.

„Kas sa pole kunagi loopealsel käinud?“ küsis Hanna.

„Ei, töö tõttu pole ma veel siia sattunud. Ma olen kolm aastat ainult Kalmaris elanud. Ja perega olen põhiliselt saare põhjaosas käinud.“

Hanna eeldas, et ujumas nagu kõik teised turistid. Muidugi oli lauge lage nõmm ilus, hetkel oli see mähkunud õrna uttu. Kuid selle asemel et vait olla ja vaadet imetleda, hakkas Erik jahvatama oma unistusest maamajakesest. Oma toidu kasvatamisest. Isemajandavaks hakkamisest. Ta on ikka pigem keskkonnapede kui surfar, leidis Hanna, ja see on pisut etem. Kui ta pole nüüd üks nendest, kes valmistuvad suureks katastroofiks. Mees jäi vait alles pärale jõudes.

Kriminalistid olid juba kohal. Nagu ka patrullijad, kes olid paigaldanud piirdelindi. Hanna eeldas, et ka nemad olid Kalmarist. Ölandil oli olemas kohalik politseijaoskond ja see asus Borgholmis, kuid sinna oli kaks korda pikem maa. Erik ronis välja, tervitas korrakaitsepolitseinikke ja esitles Hannat oma uue kolleegina. Õnneks piirdus ta vaid eesnimega.

„Kes ta leidis?“ küsis Erik.

„Ühed sakslased,“ vastas üks politseinikest, osutades peaga pargitud auto poole. „Ma ütlesin, et nad senikauaks siia jääksid, kuni on uurijatega rääkinud.“

Mobiiltelefon vibreeris taskus. Töömobiili saamiseni pidi Hanna kasutama isiklikku. Kuid ta oli üsna kindel, et tegemist polnud eraviisilise teatega. Helistajaks oli Ove, kes tahtis, et nad kohtuksid juba tunni aja pärast Färjestadenis Fredriks Bröd & Bakverki kohvikus, sest ta pidi niikuinii ühes teises asjas Ölandile sõitma. Hanna saatis vastuseks OK.

„Kas tegu võib olla loomuliku surmaga?“ küsis ta.

Nüüd, mil töö hoo sisse sai, tundis ta end sellegipoolest paremini. Ta teadis, et on selles hea. Stockholmi ülemus oli talle pakkunud korralikku palgatõusu, kui Hanna oma kolimiskavatsustest rääkis. Kalmaris ei olnud ühtegi sobivat tööpakkumist, kuid kui ta nägi, et Ove Hultmark töötas endiselt seal, võttis ta temaga otse ühendust ja too korraldas talle töökoha. Ütles, et neil on ühte uurijat juurde vaja. Alles siis, kui tööpakkumine oli vastu võetud, mõistis ta, et Ovest saab ta ülemus.

„Ei, vaevalt see loomulik oli,“ vastas sama politseinik. „Vast on parem, kui te ise vaatate, siis saate aru, miks.“

Erik läks ühe kriminalisti juurde ja tervitusprotseduur kordus. Kriminalistid polnud veel telki üles pannud. Vihma ei sadanud ja võõraste pilkude eest varjasid kivimüürid. Puhkeplatsile ei lasta uurimise ajal kedagi ligi. Hanna heitis pilgu loopealsele ja see tekitas temas judinat – kuidas udu paistis hõljuvat otse maapinna kohal.

Kõigepealt nägi ta ohvri käsivart. See oli kokkuvarisenud kivimüüril rippu. Ja suuruse järgi otsustades ei kuulunud see täiskasvanud inimesele. Hanna astus aeglaselt sammu ettepoole. Tegi kohe avaneva vaatepildi ees südame kõvaks.

Ohver oli noor poiss. Vanust oli raske hinnata, ehk kolmteist või neliteist. Tal oli seljas suur kapuutsiga pusa ning ta toetus istuvas asendis vastu kive, kapuutsis pea vaid mõne detsimeetri kaugusel saksakeelsest infotahvlist.

Oli kohe näha, et teda oli pekstud. Üks kulm oli katki ja silm kinni paistetanud. Teine oli pooleldi lahti. Pusal oli kõhu peal suur vereplekk ja temast ligi meetri kaugusel vereloik.

Jah, kahtlemata oli siin tegu mõrvaga.

Hanna uuris ümbritsevat maapinda, lootuses näha relva, mida kindlasti kasutatud oli, kuid ei leidnud. Pilk jäi pidama poisi paremal käel. See hoidis midagi peos.

„Mida ta käes hoiab?“ küsis ta kriminalistidelt.

Kriminalistid pildistasid kätt, enne kui Hannal õnnestus sõrmed teatud pingutusega laiali painutada. See oli väike roosa närbuv lilleõis.