Читать книгу Öölaulik - Johanna Mo - Страница 11

Vandudes pistab Joel pöidla suhu ja imeb verd. Pagan, kuidas saab olla nii koba ja endale juustunoaga sisse lõigata?

Molly lõpetab hommikuhelveste liigutamise kausis ja vaatab teda üllatunult. Vahepeal oli neil köögis kokaraamatute riiulis tühi moosipurk, kuhu see, kes vandus, pidi oma sümboliga paberilipiku panema. Purk kadus siis, kui ema taipas, et tema vannub kõige rohkem. Peaaegu kõikidel lipikutel oli sinine rist.

Joel naeratab Mollyle. Mõnikord on tunne, et tüdruk on ainus, kes teda näeb. Ema koogutab Barometerni ajalehe kohal nagu ikka. Artiklis räägitakse mingist näitusest Kalmari kunstimuuseumis. Ölandsbladet käib ainult kolmel päeval nädalas, seega tellivad nad mõlemat ajalehte. Petri mõtted on üldse kuskil mujal. Ilmselt mõnel neist probleemidest, mis kõik remondi käigus välja on tulnud. Sel teemal jahvatas ta kogu eilse õhtusöögi.

Joel võtab võileivast suure ampsu ning tõmbab teksataskust mobiili. Hommikul ärkamisest peale on tal olnud raske hingata ja nüüd on ta, kurat võtaks, peaaegu nutma puhkemas. Tuleks Nadine’iga ühendust võtta.

Veri purskab üle hommikusöögi, saadab ta sõnumi.

Vastus saabub otsekohe: Kellel kellest küllalt sai?

Joel vaatab oma perekonda. Kaalub, kas mõelda välja tüli ema ja Petri vahel, ent see on liiga ebatõenäoline. Pealegi ei taha ta ära sõnuda. Jääda süüdi, kui midagi seesugust peakski juhtuma.

Juustunuga kaotas enesevalitsuse ja läks pöidlale kallale, vastab ta.

Nadine reageerib nutuse emotikoniga.

„Pane see käest,“ käsutab Petri.

Joel ohkab ja teeb, nagu kästud. Ta kasuisa võib talle tõesti närvidele käia, aga täna ei jaksa Joel näägutamist kuulata.

„Ma tahan endale hobust,“ teatab Molly rõõmsalt.

Võimalik, et tõkestamaks seda, mille õhust kinni püüdis. Kuueaastase kohta on ta uskumatult taibukas. Või nagu ta ise ütleb: peaaegu seitsmese. Kuigi ta sünnipäevani on aega üle viie kuu.

„Seda tahaks mina ka väga,“ ütleb Rebecka ajalehte kinni lüües. „Aga me ei saa seda endale lubada.“

„Aga kui saame?“

„Siis muidugi.“

Ohutu lubadus. Seda ei juhtu kunagi.

Petri tõuseb püsti ja pomiseb midagi selle kohta, et peab minema hakkama. Tema ainus panus köögi koristamisse on see, et ta tõstab oma puruse taldriku ja tühja kohvitassi tööpinnale. Mõnikord imestab Joel, mida ema temas näeb. Piiratumat inimest on raske ette kujutada. Valitsuse kohta toob ta alailma kuuldavale seisukohti, mis kõlavad haiglaselt konspiratsiooniteoreetilistena. Võib-olla on ta suisa flat earther, kes arvab, et maakera on lame.

Ema ohkab, pöörab lehte ja Joeli valdab tema vastu soe tunne. Kõige vastu, mis selles ohkes peitub. Ema on nii palju läbi elanud ja peab ikkagi vastu. Joel ütleb Mollyle, et too hambaid pesema läheks, ja hakkab lauda koristama, kuid ema peatab ta.

„Ma tegelen sellega pärastpoole. Sa pead bussile jõudma.“

Sama mõte, mis nii paljudel kordadel viimaste nädalate jooksul. Et ta peaks rääkima. Et ta enesetunne oleks siis parem. Ent kuidas? Kuidas panna sõnadesse see, et sa pole sugugi see, kelleks ema sind peab?