Читать книгу Öölaulik - Johanna Mo - Страница 9

Hommikune koosolek oli lükatud tund aega edasi ja Erik Lindgren astus kohvikust tulles trepist üles, käes päeva teine tass kohvi. Ta oli hommikul kümme kilomeetrit jooksnud ja reielihased olid hellad. Aeg oli olnud napilt eilsest parem, pisut üle neljakümne seitsme minuti. Töö siin Kalmaris meeldis Erikule rohkem. Kolme aasta eest oli ta Malmös ringi tormanud, ajades taga tulistamiste tunnistajaid ja süüdlasi. Trennitegemiseks oli vaevu aega jäänud.

Abikaasa Supriyale ei hakanudki Malmö meeldima. Esimesel aastal õppis ta rootsi keelt. Kui ta lõpuks isikutunnistuse kätte sai ja hambaarstina tööle asus, ei sujunud tal üldse. Raskusi tekkis nii keele kui ka töökultuuriga ning ta põlgas töökaaslastevahelisi konflikte. Erik oli püüdnud selgitada, et äkki ei vedanud tal lihtsalt töökohaga, kuid alles seda vahetades sai Supriya aru, et nii see polnud. Mõnikord juurdles Erik selle üle, kas naine igatseb tagasi Mumbaisse. Seal olid nad elanud enne Malmösse kolimist. Selle elava mitmemiljonilise linna järele ta ei igatsenud – müra, heitgaasid, jutuvada –, kuid ta igatses India järele. Värvide, elu pulbitsemise, lõhnade järele, kuigi needki olid vahel liiga intensiivsed.

Uurimisruumis seisis naine, keda Erik ei tundnud. See on kindlasti see Stockholmi uurija, kes täna siia tööle pidi tulema. Erik astus tema juurde ning esitles ennast. Imestusega märkas ta, et Hanna Duncker on temast pikem. Ja tema oli sada kaheksakümmend kolm sentimeetrit pikk.

„Kas sa Ovega said juba kokku?“

See polnud küll kellegi keeruline küsimus, kuid Hanna noogutas alles pärast lühiajalist kõhklust. Erik asetas tassi arvuti kõrvale, temale kuulus üks kabineti kahest püstijalalauast – kokku oli siin töötajaid viis –, ja logis sisse.

„Kas ta sulle allikat näitas?“

Oli aru saada, et Hanna ei taipa, millele ta viitab.

„Kust kohvi saab.“

Hanna noogutas.

„Lihtsalt ütle, kui millegagi abi vajad.“

Veel üks noogutus. Erik vaatas arvutikella. Varsti pool kümme.

Ta vaatas kirjad kiiresti läbi ja logis välja.

„Kas sa tead, kus hommikune koosolek toimub?“ küsis ta Hannalt, kes istus nüüd kirjutuslaua taga, mis, nagu ta aimas, kuulus nüüd talle.

„Jah,“ vastas too.

Kui Erik ruumist lahkus, arvas ta, et Hanna jäi sinna, alles hetke pärast kuulis ta selja taga samme. Ta sisenes koosolekuruumi, naine kannul. Teised olid juba kohal. Ove arvates oli hea, kui töörühm on väike. Peale Eriku oli veel vaid kolm uurijat. Hannaga koos nüüd neli.

„Tore,“ ütles Ove. „Seal te oletegi. Siin on meie uus kaastöötaja Hanna Duncker. Varem töötas ta uurijana Stockholmis ja on imehea ülekuulamiste läbiviija.“

Ruumist käis üle mingi laine, mida Erik ei mõistnud. Amer ajas selja sirgu ja vaatas Hannat uudishimulikult. Daniel samuti. Carina aga pöördus Ove poole ja surus huuled kokku nagu ikka, kui miski talle ei meeldinud. Ligi aasta tagasi oli Daniel korrakaitsepolitseist juurdlusrühma üle tulnud ja toona olid kõik pingutanud, et ta ennast teretulnuna tunneks. Carina pisut rohkemgi kui teised, naine oli vanuse poolest talle ema eest.

Hanna tõstis tervituseks käe ja naeratas ühe suunurgaga. Erik lootis, et Ove ei sunni uut kolleegi midagi ütlema, tõmbas tooli laua alt välja ja võttis istet.

Silmanähtavalt häirituna tegi Hanna sama.

Ove jälgis teda mõne hetke. Paistis, nagu kaaluks ta ise, kas öelda mõni sõna, kuid lõpuks piirdus ta sellega, et palus teistel end esitleda.

„Meie juba tervitasime,“ kostis Erik.

Nagu harilikult, viskas Amer nalja oma perekonnanimega, mis oli Moghadan. Tema sõnul ei suutnud keegi töörühmast seda õigesti välja hääldada, aga Erik ei kuulnud endiselt mingit erinevust. Amer meeldis talle, mehel olid nagu alati jalas laitmatud tumesinised teksad ja seljas pintsak, habe korralikult pügatud. Daniel esitles ennast lühidalt ja korrektselt ees- ja perekonnanimega Lilja, Carina aga pidas oluliseks peale perekonnanime Hansson lisada, et ta on pärit Kalmarist ja töötanud politseis üle kahekümne aasta.

„Tänan,“ ütles Ove. „Jah, küllap võiksime nüüd samahästi pihta hakata. Meil tuleb Stadshotelleti ees toimunud kaklusega otsast peale alata.“

Ove pöördus Hanna poole ja rääkis mehest, keda oli pekstud nii jõhkralt, et ta sattus ratastooli, ja mitme nädala pikkusest uurimisest hoolimata ei olnud nad kuhugi jõudnud. Osalt seetõttu, et ohver ei mäletanud juhtunust midagi.

„Ma käin kõik tunnistused läbi, et näha, millest me oleme mööda vaadanud,“ ütles Amer.

Tema oli selles asjas peamine vastutaja, kuna oli neist ainus, kes rääkis pärsia keelt. Ohver oli pärit Iraanist nagu Amergi.

„Eile pandi Norra Långgatani Systembolageti ees toime rööv,“ jätkas Ove. „Oma poiss-sõbra juurest koju suunduvat kahekümneaastast naisterahvast pussitati, ta viibib nüüd intensiivis. Daniel, kas sina räägiksid poiss-sõbraga ja uuriksid välja, millal ja kas naist üle kuulata saab?“

„Muidugi,“ vastas Daniel, tehes samal ajal märkmeid.

Amer kallutas end Carina poole ja sosistas midagi. Naise õlad vajusid longu ja ta turtsatas naerda. Amer oli inimene, kes kõige rohkem teiste heaolu eest hoolt kandis, ning ilmselt oli temagi tajunud Carina vastumeelsust uue kolleegi suhtes.

„Andestust?“ uuris Ove.

Amer vaatas talle mõistmatust teeseldes otsa.

„Tahaksid ehk nalja ülejäänud töörühmaga jagada?“

Enne kui Amer vastata jõudis, avanes uks ja jaoskonnaülem pistis pea sisse.

„Ölandi loopealselt leiti surnud inimene.“