Читать книгу Öölaulik - Johanna Mo - Страница 6

Hanna Duncker kõndis mööda kruusast rada sepistatud raudväravani. See protesteeris avamisele kriuksumisega. Vajalike tööde nimekiri hakkas pikaks venima. Juba kuu aega oli möödas sellest, kui ta kolis sellesse helesiniste nurkadega valgesse puumajja. Maja ei küündinud viiekümne ruutmeetrinigi ning paiknes Kleva küla serval. Üles kasvas ta teisel pool Ölandi saart, idakaldal, ent sinna naasmine ei tulnud kõne allagi. Seal oleks ta vaid Lars Dunckeri tütar.

Möödunud sügisel oli Lars end surnuks joonud. Just üksipäini lapsepõlvekodu tühjendades mõistis Hanna, mida tahab. Silla ületamine esimest korda pärast nii paljusid aastaid oli tekitanud tohutut igatsust. Igatsust kõige järele, millest ta oli Stockholmis puudust tundnud. Tema koht oli Ölandil.

Nii palju tööd nõudva maja ostmine polnud kuigi läbimõeldud otsus, ent see oli olnud parim nendest pakkumistest, mida ta endale lubada sai. Kui ta juba ära otsustas, ei jätkunud tal enam kannatust kauem oodata. Kolme nädalaga oli ta maha müünud oma eluaseme Bagarmossenis, ostnud maja ja hankinud uue töö.

Alles pärast seda oli ta helistanud Londonisse vennale, Kristofferile, kes reageeris umbes nii, nagu ta oli oodanudki.

„Sa oled peast põrunud,“ karjus too.

Pärast seda polnud nad Kristofferiga omavahel rääkinud. Eks ta oli ise ka omajagu õelusi öelnud, nii palju viha oli paisu taha kogunenud. Et vend polnud isegi matustele tulnud. Et ta oli jätnud kogu praktilise poole, asjaajamise pärandiga ja nende lapsepõlvekodu tühjendamise õe kanda. Nende vanusevahe oli vaid üks aasta. Mingitel aegadel olid nad olnud peaaegu kaksikud.

Juba esimesel hommikul uues majas oli Hanna sisse seadnud rituaali. Jalutada seitsesada meetrit alla Kleva randa. Umbes viiekümne meetri kaugusel möödus ta Ingridi hallist kivimajast, mis oli tema omast kindlasti kaks korda suurem.

Sel hommikul istus Ingrid oma aiakiiges, silmad kinni. Juuksed hõbehallid, nahk kortsuline. Tekk jalgadel. Sarnasus Hanna vanaemaga oli jalustrabav. Just niimoodi veetis vanaema oma päevi nüüd, mil unustus ta enda rüppe oli võtnud.

Hanna püüdis mööda hiilida. Hetkel polnud tal tuju kellegagi rääkida. Isegi mitte Ingridiga.

Ingrid avas silmad ja sarnasus oli hetkega kadunud. Tema silmad ei olnud rohekashallid nagu vanaemal, nendest vaatas vastu kohalolu. Arvatavasti oli ta õues vaid selleks, et Hanna ära oodata. Teisele poole, kus laiusid sirged põllusiilud, avanes ilusam vaade – siinpool oli kõigest muhklik maalapp, mis nähtavasti peagi eluasemeid täis ehitatakse. Kuid Ingridile pakkusid naabrid suuremat huvi kui loodus.

Tekk libises jalgadelt, kui Ingrid püsti tõusis ning paar sammu tegi.

„Tere,“ ütles ta. „Tähtis päev.“

Hanna noogutas. Oli tema esimene tööpäev uurijana Kalmari politseis. Seal hakkab ta töötama raskete kuritegudega Kalmari läänis, mille alla kuuluvad Smålandi idaosa ja kogu Öland. Et töö algaks nii sujuvalt kui võimalik, oli ta uus ülemus Ove Hultmark leidnud, et ta võiks alustada kolmapäevasel päeval.

Miks ta, arvestades nende ajalugu, Hanna tööle oli võtnud? Hannal oli seda praeguseni raske mõista ja see tekitas mingit vastumeelsust: nagu oleks selles midagi, millest tema aru ei saa.

„Ära mõtle asju keeruliseks, küll näed, kõik laheneb,“ ütles Ingrid.

Asjade keeruliseks ajamine oli kõige hullem asi, mida Ingrid teadis.

Paar päeva pärast seda, kui Hanna oli sisse kolinud, koputas Ingrid ta uksele, käes purgitäis äsja küpsetatud kuivikuid. Hanna oli püüdnud jutuajamiseks uksele jääda, kuid Ingrid oli end ise sisse kutsunud ja palunud kuivikute kõrvale teed. Musta teed ilma igasuguste lillede ja veidrusteta. Ja kui ta siis segadust märkas, turtsatas: „Nii et see on see, mida sa ei tahtnud, et ma näeksin?“

Selline otsekohesus purustas Hanna müürid. Vanaema oleks olnud täpselt samasugune ja ilma temata poleks Hanna ilmselt toime tulnud.

Mõne minutiga oli Ingrid andnud ülevaate oma elust. Et ta perekonnanimi on Mattson. Et ta sünnitas kolmekümne kuue aastaselt poja pärast aastatepikkust soovi last saada. Et poeg peab talu, mille Ingrid päris oma isalt. Et Ingridil on kolm lapselast, kaks vanemat õpivad Linköpingi ja Umeå ülikoolis, kõige noorem on üheteistaastane Downi sündroomiga pesamuna. Et Ingridil on probleeme ühe puusaga. Otse pärimise peale oli Hanna öelnud oma perekonnanime.

„Oled sa tolle Larsi tütar?“ oli Ingrid küsinud.

Hanna noogutas, ja pärast seda nad sellest enam ei rääkinud. Ent hetkeks oli Ingridi pruunides silmades kaastunne. Vahest peaks Hanna Kristofferi eeskujul perekonnanime ära vahetama. Venna perekonnanimi oli abikaasa järgi Baxter. Kuid Hanna ei tahtnud niimoodi. Tema polnud midagi valesti teinud.

„Mida sa täna teed?” küsis Hanna.

„Täna on kolmapäev,” ütles Ingrid. „Siis sõidan ma ikka bussiga Mörbylångasse ja annan ühe seeria sisse.“

„Hobuste võiduajamine,” lisas Ingrid, nähes Hanna juhmi näoilmet. „Täna on V64.“

Hanna palus end vabandada, et tal on aja peale minek, ja astus edasi Kleva rannatee poole. Lühikese teelõigu kõrval mereäärse rajani paiknes esialgu vaid kaks maja. Ühes elas lastega perekond. Teine paistis olevat tühi. Võib-olla kasutati seda suvilana. Oma teisel külaskäigul oli Ingrid võtnud läbi kõik need Kleva elanikud, kes olid kuni kolmekümnesed, ent inimeste kohta rannatee ääres polnud tal kuigi palju rääkida. Kõige rohkem oli ta kõnelenud Jörgenist. Stockholmlasest, kes paari aasta eest koos abikaasaga siia kolis ja sestpeale kõige üle kaebas. Alates hobusitast tee peal kuni nendeni, kes oma maja käest lasevad.

„Pagana vinguviiul,“ ütles Ingrid. „Ma ei mõtlegi hästi töötavaid asju välja vahetada lihtsalt sellepärast, et mingi virisev mandrimees seda ütleb.“ Hoolimata Hanna aastatest pealinnas, pidas Ingrid teda saarlaseks. Ja Ingridi sõnul oli ta külas teretulnud. Ta on ju politseist.

Mere äärde viiv tee oligi Hanna jaoks Öland. Nöörsirge kruusatee, mida ümbritsesid viljapõllud. Silomaisi väikesed harali taimed ja miski, mida ta ei tundnud. Kraavis kasvav umbrohi oli nii kõrge, et varjas madala kiviaia peaaegu täielikult. Mõnesaja meetri kauguselt paistsid puud kui lubadus millestki helgemast. Nende taga laius Kalmari väin.

Aeglaselt tulid puud ikka lähemale ja väetisehais taandus mändide ja adru lõhna ees. Hanna kallutas pead tahapoole ning lasi tuulel oma nägu kõditada. Ta oli sellest puudust tundnud. Stockholmis elas ta viiekorruselises majas kitsastes tingimustes inimeste seas, kellest ta tuhkagi ei teadnud. Siin sai hingata.

Veel mõni samm, ja väin hakkas puude vahelt sinise laiguna paistma. Laik kasvas iga sammuga. Kruusatee viis üle tillukese parkla. Hanna jättis supelranda minemata, jalutas põiki üle parkimisplatsi ja pööras lõuna poole. Rannahooaeg ei olnud küll veel kätte jõudnud ja oli varajane hommikutund, kuid kedagi kohata ta ei tahtnud.

Talle tuli vastu vanem mees labradoriga ja Hanna noogutas tervituseks.

Äkki peaks endale koera võtma. Päevasel ajal viibiks ta muidugi eemal, kuid Hanna aimas, et Ingrid vaataks koera järel hea meelega. Kaheksakümne ühe aastase kohta oli ta vägagi kõbus. Puusaprobleem oli vaevu märgatav.

Aga ei. Hannale ju ei meeldinudki koerad. Pealegi ei olnud üksindus siin Ölandil nii silmatorkav, kuigi ta polnud kellegagi peale Ingridi tegelikult rääkinudki. Stockholmist ei pidanud ta kellegagi ühendust. Fabianiga kohe kindlasti mitte.

Hanna astus mööda matkarada, jäi siis seisma ning silmitses Kalmari väina. Hingas sisse adru ja soola hõngu. Tuul oli männid maismaa poole painutanud. Ta kõrval seisis tagurpidi pööratud aerupaat. Valge värv oli kiilult maha kulunud. Tegelikult eelistas ta vaadet teisele poole. Veele, mis sai kokku horisondiga ega paistnud iial lõppevat. Merele, nagu ida pool öeldi. Läänemerele. Siin paistis teiselt poolt Mandri-Rootsi. Ingrid polnud ainus, kes leidis, et probleemid tulevad põhiliselt sealt, ja kasutas sõna „mandriinimene” sõimusõnana. Hanna reageeris sellele esimest korda siis, kui luges pärast koju jõudmist Ölandsbladetit. Neljandal leheküljel oli kaks nupukest toime pandud kuritegude kohta ja mõlemal juhul oli kurjategijatena osutatud just mandriinimestele.

Teda tabas igatsus. Selle tunde järellaine, mis oli teda haaranud sügisel üle silla sõites. Vajadus elu järele, mis teda järk-järgult ei lämmataks.

Viimati tundis ta end õnnelikuna ühel päeval kaheteistkümneaastasena.

Sõrmed pugesid pusakäistesse jopevarrukas. Tillukest tätoveeringut polnud vaja näha, et selle olemasolu ja lähedust tunda.

Ta pulss oli nende mustade triipude all kui värelev linnusüda. Tätoveeringu puudutamine rahustas teda alati.

Et õigeks ajaks politseimajja kohale jõuda, pidi Hanna nüüd tagasi pöörduma, ent ta ei suutnud end veel selleks sundida. Esiteks pidi ta kokku saama Ove Hultmarkiga, seejärel osalema hommikusel koosolekul. See oli esimene asi, mis temas pabinat tekitas. Viimati selle mehega vastamisi istudes oli tema üheksateistkümnene ja Ove esitas küsimusi isa kohta. Asjade kohta, mida väitis isa teinud olevat.

Sa oled peast põrunud.

Jälle need Kristofferi sõnad, mis torkisid ja segasid. Kahtlused, et vennal oli ilmselt olnud õigus. Kui ta nuuksudes vahetult enne kõne katkestamist oli öelnud:

„Sa ei adu, mille sa kõik üles keerad. Sa rikud kõik ära.“