Читать книгу Öölaulik - Johanna Mo - Страница 8

Politseimajaesine parkla oli täis, seega parkis Hanna auto Giraffeni kaubanduskeskuse juurde ja kõndis üle tee. Sõit ei võtnud rohkem kui pool tundi. Politseimaja fassaad oli tumedast puidust ja heledast betoonist. Heledasse betooni oli vajutatud kaks suurt sõrmejälge. Hanna astus peauksest sisse ja selgitas noormehele vastuvõtulauas, kes ta on ja kellega ta kohtuma läheb.

Sekundid möödusid, ning Hanna ei teadnud, kuhu vaadata. Põranda hele- ja tumehallid kiviplaadid sulasid üheks tooniks kokku ja ta oleks äärepealt ringi pööranud ja välja tormanud. Nüüd, kui ta ei saanud enam oma Kleva majas turvaliselt varjul olla, oli kõik muutumas. Töö tõttu peab ta kohtuma inimestega. Mõnele neist ei meeldi, et ta tagasi on.

Hanna püüdis närvilisust hingamisega rahustada.Ta teadis, et tal polnud valikut. Tagasi kolimine oli tema jaoks ellujäämise küsimus.

Pilk peatus kogemata vastuvõtulaua noormehel ning too naeratas julgustavalt. Nagu piisaks naeratusest Hanna veenmiseks selles, et kõik läheb hästi.

Uks avanes, ja kuigi Hanna polnud Ove Hultmarki kuusteist aastat näinud, tundis ta mehe ära. Juuksed olid läinud hallimaks ja kõht suuremaks, kuid kehakeel ning pilk olid needsamad. Politseinik, kes tahtis kõikidega sõber olla. Silmi raamisid nüüd ümmargused mustad prillid, kuid riietumisstiil polnud muutunud: teksad ja helesinine särk. Hetkeks kartis Hanna, et mees kavatseb teda emmata, kuid too ulatas käe.

„Tere tulemast. Tõesti tore, et sa meile tulid.“

Hanna võttis käe ja noogutas, ei saanud sõnagi suust.

Ta järgnes Ovele trepist üles tema kabinetti.

Viimati istusid nad teineteise vastas Kalmari politseimaja ülekuulamisruumis. Ühes teises politseimajas, praegu on seal nii arestimaja kui ka terve hulk kiirtoidurestorane. See oli lõõgastavat sorti ülekuulamisruum: Hanna punasel diivanil ja Ove toolil. Hanna mäletab sõna-sõnalt esimesi asju, mida Ove talle öelnud oli. Esmalt oli ta tundnud huvi, kuidas tüdruk ennast tunneb. Ja kui ta oli vastanud, et tunneb ennast hästi, oli mees öelnud, et on tõendusmaterjali. Et polevat kahtlustki, et ta isa oli süüdi. Nagu tahaks torgata augud sõnadesse, mida Hanna oli öelnud. Et ta tundis ennast hästi.

Ove vajus kontoritooli ning põimis käed kõhul kokku. Sõrmenukid olid karvased. Tollel esimesel ülekuulamisel oli mees end tema poole kallutanud, põrmustanud ta pilguga. Kehakeel oli nüüd vabam, kuid silmad mitte. Mõne minuti vatras ta tööst ja Hanna kolimisest, siis kummardus ettepoole.

„Anna andeks, et ma küsin,“ ütles ta. „Aga ma ei saa küsimata jätta. Miks sa politseinikuks hakkasid?“

Hanna polnud kindel, kas ta seda isegi teab. Ta oli pikka aega veendunud, et miski on läinud tohutult viltu. Et ta õpib politseinikuks seepärast, et saaks juurdluse ümber teha, tuua päevavalgele kõik, mis oli kahe silma vahele jäänud või valesti tõlgendatud. Kuid ega ta rumal olnud, mõistes, et teatud määral oli tegemist eitusega. Ta ei tahtnud, et isa oleks teinud seda, mida teised väitsid.

„Ma arvan, et selleks, et aru saada,“ vastas ta.

„Ja kas sa oled aru saanud?“

Hanna kõhkles. Tal oli keeruline tunnetada, kui aus ta olla saab.

„Polegi kuigi palju aru saada,“ vastas ta. „Inimesed satuvad seda sorti olukordadesse nii mitmel erineval põhjusel. Mitte ainult kainelt arvestades ja kavandades. Meeleheide, juhused. Ebaõnn … Ja tegelikult ma arvan, et ma võin neid aidata. Ilmselt sellepärast olengi ma nende rääkima panemises nii hea.“

Nende.

Ta pidas silmas kurjategijaid. Kuritegude toimepanijaid. Kuigi veel enam soovis ta aidata inimesi nende ümber. Sugulasi ja ohvreid.

„Jah, su Stockholmi ülemus rääkis, et sa oled väga vilunud ülekuulaja,“ ütles Ove.

Paistis, et ta oli vastusega rahule jäänud.

Hanna poleks praegu parema meelega isale mõelnud. Ta oli arvanud, et kui isa vabadusse saab, läheb lihtsamaks, aga läks hullemaks. Kolm korda käis ta tema pool, selles külas, kuhu keegi peale sõber Gunnari teda tagasi ei tahtnud. Gunnar oli ainus, kes Larsi maha ei jätnud, kui too jooma hakkas, ja see oli Gunnar, kes oli hoolitsenud maja eest sel ajal, kui Lars kinni istus. Isa nägemine oli nii haiget teinud. Lapsevanem, vabas langemises. Vanglas ei olnud ta saanud ennast nii käest lasta. Ilma selgitusteta lõpetas Hanna külaskäigud. Vahel ta helistas ja kirjutas, üha juhuslikumalt, kuid isa vastas harva.

Ehk oli kõige suurem just süütunne: et tal polnud õnnestunud isa päästa. Ei, ta polnud ju peaaegu katsetki teinud.

„Su ülemusel oli su kohta palju muudki head öelda,“ jätkas Ove, „ja ma olen kindel, et sa saad tööga imehästi hakkama. Aga enne koosolekut uurimisrühmaga pakub mulle huvi, kuidas me sinu tausta käsitlema peaksime.“

„Mis mõttes?“

„Arvestades su perekonnanime, hakkavad paljud mõtlema. Äkki oleks parem … nii-öelda elevant kohe välja tuua.“

Paanika ajas südame kloppima. Kas Ove tahtis teda tõesti esitleda Lars Dunckeri tütrena? Hanna neelatas, kuid sülge polnud. Ta pressis huultelt sõnad, nagu usuks, mida ütleb:

„Ei. Sellel, kes mu isa oli, pole mingit tähtsust.“

Ove kummardus ettepoole ja uuris teda, tekitas Hannas jälle tunde, nagu oleks ta üheksateistkümneaastane.

„Kindel?“ küsis ta lõpuks.