Читать книгу Öölaulik - Johanna Mo - Страница 4

Neli sammu, ja ta pöörab jälle ringi. Ta ei söanda usaldada vaikust oma selja taga. Ainsaks heliks on ritsikate sirin. Mootorimüra on kadunud. Ei ühtki lindu. Ta tunneb puudust öölaulikust. Kiiretest kõrgetest nootidest, mis ööpimeduse eemal hoiavad.

Vari teeserval paneb ta võpatama, murdunud ribi tulitab valust.

Kõigest põõsas.

Pimedus on täis varje, kes ümber tema tantsu löövad – üha kiiremini, üha lähemal –, ja hingamine muutub raskeks. Võib-olla on ribi kopsu vigastanud.

Lõpuks näeb ta valguskuma. Täpikest, mis aegamisi nelinurgaks kasvab. Pea taob ning iiveldus tuleb ja läheb, pannes valgustäpi silme ees võbelema. Ta püüab hoida silmi sellel. Sinna peab ta jõudma.

Jalad nõtkuvad ja ta vajub põlvili. Pehmendab kukkumist kätega. Midagi hapukat kerkib hoogudena ta suhu. Nagu suruks keegi rusikat ta rindu ja keeraks seda ringi.

Sinna jääda oleks nii ahvatlev, aga ta on juba nõnda lähedal.

Ta upitab end püsti ja koperdab edasi. Selja taga krõpsatab miski. Sammud? Ei, ei saa olla – see pidi olema mõni loom. Ta tajub valgusvihus liikumist ning peatub. Silmad näevad, kuid nähtu ei taha kohale jõuda.

Miks?

Küsimus tirib teda maasse ta jalge all. Kõik on kokku varisemas.