Читать книгу Öölaulik - Johanna Mo - Страница 7

„Hommikusöök,“ hõikas Rebecka Forslund, koputades uksele otse ükssarviku pildi all, mille Molly oma vanemale vennale joonistanud oli. Paratsetamool oli peavalu tasaseks tuikamiseks taandanud, ent iiveldus ei tahtnud järele anda. Ta oli öösel vaevu sõba silmale saanud. Kehast taanduv alkohol muutis masenduse vaid hullemaks. Ta oli püüdnud liikumatult lebada, et mitte Petrit häirida, kuid tõusis öösel, päeva esimestel tundidel voodist ja käis kuuma duši all. Seejärel puges ta tagasi voodisse. Kui Petri äratuskell helises, teeskles ta magamist. Ärkvelolekust hoolimata oli raske tõusta, kui ta enda äratuskell helisema hakkas. Joel vihkas hommikust stressamist ja talle ei meeldiks, kui ta äratatakse alles siis, kui bussi väljumiseni on vaid pool tundi. Kolmapäeviti algasid tunnid alles kell üheksa.

Rebecka ei hakanud vastust ära ootama, kui Joeli ukse lahti tegi. Poiss võis magada ükskõik millise müraga. Mõni öö tagasi oli Gerdi garaaž maha põlenud. Tuletõrjujad olid sireenide huilates kohale sõitnud ja Joel oli Gårdbys vist ainus, kes üles ei ärganud. Õnneks ei olnud tuli edasi levinud.

Toas lõhnas higi, hormoonide ja selle jubeda viiruki järele, mida poiss muudkui põletas. Rebecka astus akna juurde, tõmbas ruloo üles, avas akna ja hingas ahnelt jahedat õhku. Elu teismelise lapsega polnud selline, nagu ta oli eeldanud. Ta ise oli oma ema peale karjunud ja teda asjadega loopinud. Muidugi olid Joelil tujud, kuid tema tõmbus pigem endasse. Võis istuda tundide kaupa visandiploki kohal või arvuti ees. Tegi peaaegu alati, nagu kästi. Rebecka pidi harva tema kallal võtma pesu pärast põrandal või lohakuse tõttu õppimises. Sellegipoolest valdas teda mure, et poiss jääbki koju istuma. Et ta ei saa maailmaga hakkama. Pimedus poja sees hirmutas teda.

Rebecka pööras ringi ja läks hetk aega, enne kui ta mõistis, mida näeb. Voodi oli tühi. Kokku kägardatud must tekk oli keset voodit hunnikus, aga nii oli see põhimõtteliselt alati. Ta ei tahtnud lastele kehtestada teisi reegleid kui neid, mille järgi ise elas. Kuna ta oli kuulnud, et lestalistele meeldib tegemata voodites vähem, tegi ta voodi ära ainult külaliste tuleku ajaks.

Mõtted olid otsekohe tagasi eelmises õhtus. Nad olid käinud Gabrieli ja Ulrika juures grillimas. Tavaliselt nad argipäeviti väljas ei käinud, aga Gabriel sai neljakümneseks, Ulrika oli talle hirmkalli grilli ostnud ja kutsunud neid seda sisse õnnistama.

Gabrieli meenutamine pani ta hetkeks tarduma, ent ta peletas mõtte mehest eemale. Temale mõtlemine tegi liialt haiget. Joel oli Molly koju viinud ja tüdruku kella üheksa ajal magama pannud. Kui Rebecka ja Petri mõne tunni pärast tulid, oli ta mõlema lapse ust paotanud ja näinud, et nad olid voodites. Ta polnud näinud mitte ainult Joeli kõhna keha, vaid ka poisi tumedat juuksepahmakat. Kuid nüüd oli Joeli tuba tühi. Mida see peaks tähendama? Joelil polnud kombeks öösiti minema joosta. Iseäranis mitte nädala sees.

Rebecka läks alla kööki tagasi, aga mure muudkui kasvas. Molly tunnetas seda ja tõstis pilgu hommikusöögihelvestelt.

„Kas mina peaksin ta üles ajama?“ küsis ta.

Teinekord saatis Rebecka Molly venda allkorrusele kupatama. Kui tõrksalt endassetõmbunud poiss hommikuti ka polnud, õnnestus väikesel õel peaaegu alati temani jõuda. Nende vahel oli üheksa aastat ja kokku varisenud suhe. Mõnikord soovis Rebecka, et oleks Petriga varem kokku saanud, nii et temast oleks saanud ta mõlema lapse isa.

Ta peaks Petrile helistama. Mees oli juba tund aega tagasi Kastlösasse sõitnud. Üks noorpaar tahtis, et nende suvila köök saaks remonditud enne, kui nad juuni algul saarele tulevad. Üldiselt ta kahtles, et Joel oleks saanud talle märkamatuks jäädes üles hiilida, vähemalt pärast kella nelja mitte. Kuid kindel olla ei saanud, ja võib-olla viis Petri ta ära. Mõnikord tegi ta seda, kui Joel koolibussist maha jäi või pidi varem kooli jõudma. Mörbylånga jäi ju niikuinii tee peale. Rebecka otsis mobiiltelefoni, mille ta enda arvates kindlasti köögilauale oli jätnud.

„Emme?“ küsis Molly nõudlikult uuesti.

„Joel on juba ära sõitnud,“ vastas Rebecka. „Nad lähevad klassiga väljasõidule. Mul läks meelest ära.“

Vale lipsas suust tõrgeteta.

„Ma tahan ka väljasõidule.“

Molly vaatas talle otsa, ootas vastust, kuid Rebecka suutis vaid noogutada. Kurat, kus see neetud telefon on? Ta tuhlas vanade ajalehtede virnades ja nihutas hommikuhelveste pakki nii hoogsalt, et see läks ümber. Iiveldus andis endast märku, ta tõstis käe suule ja neelas kiirelt paar lonksu veeklaasist, millega ta ennist valuvaigisteid alla loputas. Lõpuks leidis ta telefoni mikrolaineahju pealt, kuhu ta selle alati pani.

Helistamiseks astus ta majatrepile, ta ei tahtnud, et Molly kuuleks. Petri võttis pärast kolmandat kutsumist vastu.

„Kas sa viisid hommikul Joeli ära?“ küsis ta.

„Ei. Tal oli ju kauem magamise hommik.“

„Kas sa nägid teda?“

„Ei. Miks sa küsid?“

„Voodi oli tühi, kui ma teda äratama läksin.“

Selle väljaütlemine andis rahutusele veelgi hoogu juurde. Rebecka nuuksatas.

„Kindlasti sõitis kellegi teisega,“ ütles Petri. „Või läks varasema bussiga.“

Mees tahtis teda rahustada, kuid ta sõnadel oli vastupidine mõju. Tühjale voodile ei olnud ühtegi mõistlikku selgitust. Joelil polnud ühtegi grupitööd, mida oleks olnud vaja ette valmistada, ega meelest läinud kodust tööd, ainult neil puhkudel sõitis ta kooli varem kui vaja.

„Kas sa proovisid talle helistada?“

„Muidugi proovisin,“ turtsatas Rebecka ja lõpetas kõne.

Kurat, mis tal viga on? Joelile helistamine polnud talle pähegi tulnud. Ta leidis numbri, kuid telefon oli välja lülitatud. Võibolla jättiski ta kohe helistamata, sest aimas, et see nii võib olla. Parem süüdistada seda kui pead, mis oli unetusest, eelmise päeva joobest ja tunnetemöllust paks. Viisteist aastat emade süütunnet oli korraga tagasi ja lõi ta vankuma. Tunne, et kui palju ta ka ei pingutaks, ei ole see kunagi piisav. Ent põdemise asemel helistas ta Joeli sõbrannale Nadine’ile.

„Millal sa Joeliga viimati rääkisid?“ küsis ta tervitamata.

„Eile. Mis siis?“

„Kas sa tead, mida ta täna teeb?“

Järgnes lühike paus, mida Rebecka tõlgendas kõhklusena.

„Ta on ilmselt koolis ju,“ vastas Nadine.

Rebecka ei jaksanud sellest suurt numbrit teha. Kõhkluse võis põhjustada mistahes. Kolm aastat tagasi kolis Nadine Gårdbyst Kalmarisse, kuid oli endiselt see, kellega poeg kõige rohkem läbi käis. Mõnikord arvas Rebecka, et nad on paar, kuid oli õppinud mitte küsima. Ta ei tahtnud, et nad oleksid. Joel ei olnud selle kohta kunagi midagi öelnud, aga Rebecka teadis, et Nadine oli püüdnud endalt vähemalt korra elu võtta. Et see oli üks põhjustest, miks ta ära oli kolinud.

„Kas sa saad paluda tal mulle helistada, kui temaga räägid?“

„Muidugi.“

Molly tuli õue, ükssarvikuga roosa ranits seljas. Tegelikult pidanuks tal ka jope seljas olema, õues ei olnud veel selleta käimiseks piisavalt soe, kuid Rebecka otsustas, et ei lähe tagasi seda tooma. Samuti jättis ta küsimata, kas Molly oli hambad pesnud. Kuuldavasti oli just see asi, mille kohta lapsed kõige rohkem valetavad. Ta võttis tütre käe ja hakkas Gårdby kooli poole astuma. Sinna oli vaid kaheksasada meetrit maad, aga ta ei usaldanud veel Mollyt liiklusesse. Tüdruku tähelepanu hajub kiiresti. Ta ei usaldanud ka mööda tuhisevaid inimesi. Kaugeltki mitte kõik neist ei pidanud kiirusepiirangutest kinni. Molly itsitas.

„Mis on?“

„Kas sa tuled tõesti nende jalatsitega?“

Rebecka vaatas oma jalgu ja mõistis, et tal olid jalas Petri puukingad. Need olid ju seitse numbrit suuremad.

„Oih,“ naeratas ta.

Ent naeratus kustus küsimusse, mis oli temasse pugenud: kus on Joel?

Nad möödusid maha põlenud garaažist. Tagumine sein oli kõik, mis sellest oli järele jäänud. Ülejäänu oli vaid mustendav hunnik, millest moondunud talad ja lauad abi järele sirutuvate kätena välja ulatusid. Suitsuhais oli ikka veel nii tugev, et ninas hakkas kipitama. Kuigi tol ööl oli olnud torm, olid paljud veendunud, et tegemist oli olnud süütamisega. Tulekahjud oli siin tundlik teema. Mõne aasta jooksul viiekümnendate lõpus möllas Ölandi idaserval üks püromaan, keda ei pandudki istuma. 2003. aasta märtsis tapeti ...bys Ester Jensen, majale pandi tuli otsa ja tema põles sisse. 2005. ja 2012. aasta vahel suri Põhja-Ölandil tulekahjudes kuus inimest. Viimane tulekahju oli alguse saanud garaažist ja varjas topeltmõrva.

Molly ei vaadanud garaaži poolegi. Kogu koolitee jutustas ta, mida nad esimesel vahetunnil mängivad. Mingi sõjasulaste ja talumeeste mäng. Molly jalgratta kummi oli nädalavahetusel tekkinud auk, aga ta ei käinud peale, et see tuleks ära parandada. Rebecka ühmas midagi piisavalt tihti, et poleks aru saada, et ta ei kuula. Põgus kallistus, ja Molly kadus kollasesse koolimajja, kus ka Rebecka kolmkümmend aastat tagasi õppinud oli. Toona oli seal vähem lapsi, kuid paljugi oli samamoodi. Rebecka seisis mõne aja paigal. Ta ei teadnud, mida ette võtta.

„Tere.“

Ta pöördus hääle suunas. See oli Ulrika, kes tõi Eliast kooli. Poiss saab sügisel üheksa ja ta ei väljendanud kuigi ülevoolavat rõõmu selle üle, et ema kaasa oli tulnud. Vaid sunnitud kallistus enne teelesaatmist.

„Aitäh eilse eest,“ ütles Rebecka. „Nii tore oli.“

Ulrika nägi välja palju erksam, kui tema end tundis. Olgugi et ka Ulrika oli grilliõhtul omajagu joonud. Äsja duši all käinud ja kerge meik peal, silme all vaid üks vari, millest aluskreem jagu polnud saanud. Ta oli nad veel samal päeval üle heki külla kutsunud, sosistanud, et sellest tuleb Gabrielile sünnipäevaüllatus. Ulrika oli lootusetu planeerija. Peale Eliase oli neil ka Linnea, kes oli Joelist aasta noorem. Umbes ühevanuste laste tõttu olid nad hakanud suhtlema, kui neist seitsme aasta eest naabrid said. Rebecka, Petri ja Joel olid oma majja kolinud mõned kuud enne Molly sündi.

Kuidas Joel eile tundus? Vast pisut kehvemas meeleolus, kuid nad olid Linneaga koos joonistanud. Tüdruk oli tahtnud portreede joonistamist õppida. Pilt oli ootamatult hästi välja kukkunud, kuigi Joeli tasemeni ei küündi ta kunagi.

Ulrika võttis oma mündirohelise jalgratta käekõrvale, et nad võiksid koos tagasi jalutada. Ta töötas Almérsi kassas ja oli oma tööajad laste järgi seadnud. Argipäeviti alustas ta alles kella üheksa ajal. Mõnikord tegi ta nädalalõpul lisavahetusi, et töötunde rohkem tuleks.

„Kas Linnea on koolis?“ küsis Rebecka.

„Ma tõesti loodan.“

Ulrika vaatas talle murelikult otsa ja Rebecka valas oma vaevavad mõtted välja.

„Kindlasti asus lihtsalt varakult teele,“ pakkus Ulrika. „Ole nüüd. Me räägime ju Joelist.“

Enda teismeliseaastate järgi oli Rebecka arvanud, et Joeli omad tulevad hullemad. Aga ta polnud poissi kunagi tabanud ei valelt ega alkoholi pruukimast.

Rebecka heitis Ulrikale vargsi pilgu. Eilne grilliõhtu oli olnud tore. Viimastel kuudel oli neljakesi suhtlemine üllatavalt lihtne. Võib-olla sellepärast, et neil oli varem olnud nii palju selletaolisi õhtuid. Aga Ulrika ja Gabrieliga omavahele jääda poleks enam võimalik, enam mitte, pärast seda, mida mees talle tegi. Rebecka kahtles kõvasti, kas Gabriel sellest Ulrikale räägib. Ta oli selleks liiga arg. Ise ei kavatsenud ta Petrile midagi öelda.

„Näeme,“ ütles Ulrika ja läks oma maja poole.

Rebeckalt oli tellitud puuviljavaagen, ta peaks ateljeesse minema. Ta vireles keraamikuna. Maalis veidi õlivärvidega ka, kuid maale müüs ta harva. Samas teadis ta, et ei suudaks tööle keskenduda. Selle asemel suundus ta kööki ja valas endale välja ülejäänud kohvi. Joel vihastaks ta peale, aga midagi muud ei jäänud üle. Ta helistas Skansenskolanisse ja ta ühendati õppealajuhatajaga.

„Kas Joel Forslund on koolis?“ küsis ta.

„Nii hea, et te helistate,“ ütles naine, kellele ta kunagi oli müünud teetasside komplekti. „Ma just mõtlesin teiega ühendust võtta. Joel ei käinud eile ka koolis. Kas midagi on juhtunud?”