Читать книгу Vene veri - Kai Aareleid - Страница 10

Peterburis on 2007. aasta 24. jaanuaril kakskümmend kaks kraadi külma.

„Sind tundes võin pea panti panna, et sulle hakkab Piiter lõpuks meeldima.” Nii oli Artur mulle öelnud.

Esimeses lähetuses olin imestanud, et oma meestega kaasa tulnud naised ütlevad nii tihti „meie”. Meie otsustasime ametipostile kandideerida, meie võtsime koha vastu, meie, mees ja naine koos. Arturil ja minul pole sellist meiet kunagi olnud. On alati olnud tema, kes läheb, ja mina, kes ma mineku endale vastuvõetavaks mõtlen. Endale, lastele ja meile kõigile. Hakkab meeldima. Tal pole vaja pead panti pannagi.

Saabusime lihtsalt halvimal võimalikul aastaajal. Esiteks ja üle kõige on siin külm. Verdtarretavalt, halvavalt, niiskelt külm. Olgugi et mul on vanatädi Änni kasukas (Antonovich, New York), olgugi et mul on paksud jänesenahksed labakud ja saapad, mis sobivad miinus kolmekümneni – iga osa omaette ju tõupuhas –, on mul ikkagi külm mis külm ja nohu algusest peale ja kõik taskurätid otsas.

Olen hakanud kirjutama kaebuste raamatut ja see ei taha kuidagi lõppeda.