Читать книгу Vene veri - Kai Aareleid - Страница 11

Meenub üks valus päev Riias, päris alguses, kohe pärast kolimist. Meie asjad olid jõudnud nädal enne meid endid, olime neist puudust tundnud. Lapsed kiskusid oma toas mänguasjakaste lahti, saatkonna kõigetegija Mart oli just käinud pesumasinat paika seadmas ja torganud äravoolutoru ainsasse seinas leidunud auku („Ju ta siia käib”), mina panin nädalaga kogunenud musta pesu masinasse ja läksin nõusid kappidesse tõstma.

Ühel hetkel kostis laste juurest kolinat ja kisa.

„Emm, tule, kardinapuu kukkus alla!” karjus vanem poiss. „Ruttu!”

Enne kui arugi sain, olin vannitoa ukse ees siruli. Libedat, vahust seebivett pahises aina juurde.

„Ai! Kurat!”

Roomasin masina juurde ja lülitasin selle välja. Seina seest lahises vett.

„Kurat, ma ütlen!” Istusin nõutult vannitoa põrandal. „Kuradi kurat.”

Ja ma puhkesin lohutamatult nutma. Ma polnud ammu niiviisi nutnud. Kogu mu hing voolas nagu paisu tagant sellesse seebisesse lainetusse. Kõik, mis oli mitu nädalat, võib-olla mitu kuud aina kasvanud ja tihenenud. Kogu teadmatus, kogu teeseldud kindlameelsus ja optimism.

Lapsed jooksid vaatama, kukkusid ka, riburada pidi nagu niidetud. Aga nemad tõusid jälle püsti.

„Mis juhtus?” küsis noorem poiss, silmad suured ja ehmunud.

„Ei tea, vesi ei voola vist ära,” vastas vanem.

„Kas sa said haiget, emm?”

Ma ei vastanud. Ainult istusin ja nutsin.

„Minu emme sai nii haiget,” pudistas väike tüdruk ja tuli mulle peale puhuma.

„Tõuse püsti, sul hakkab külm,” ütles suurem poiss. Alles kuuene väike mees.

Kuni ma vettinud kleiti väänasin ja tilkuva pesu vanni viskasin, olid lapsed juba kusagilt lapid leidnud ja kuivatasid põrandat. Nad olid palju vapramad kui mina.

On ikka veel.