Читать книгу Vene veri - Kai Aareleid - Страница 7

Lumi sätendab ja noor kuu paistab siin täpselt samamoodi kui teisel pool jõge. Jalakäijad kiirustavad, kraadiklaas näitab miinus kaheksateist ja aina külmemaks läheb.

Ivangorodi piiripunkt.

Me ei ole veel üle, teisel pool. Aga me ei ole enam ka Eestis. Oleme vahepeal, sellel mõnesajameetrisel ribal, mis jääb kahe maa vahele, kahe maailma vahele.

Autol ei ole veel punaseid Vene diplomaatilisi numbreid ja paberite täitmine võtab terve igaviku. Autos läheb tasapisi jahedaks.

Lapsed on tagaistmetel magama jäänud. Küünitan üle seljatoe ja sätin väikesed paremini istuma, pakin tekid tihedamalt ümber. Katsun nende käsi, mis tunduvad minu omade all soojad.

Mundris mees kõnnib mööda ja piilub korraks autosse. Kui ta edasi on läinud, lükkan endapoolse ukse lukku.

Siin ma nüüd jälle olen. Ees järgmine linn, järgmine kodu, järgmised kolm aastat seal, kuhu mu mees tööle on saadetud. Järgmine teadmatus, mis on iga kord ühtemoodi pelutav.

Tee ääres seisab kümmekond tontlikku kaubahaagist.Kõrvalvahes ronib autost välja lapsega naine. Laps magab, naine seisab, kiigutab mantlisse mähitud last, kas sellepärast, et pabistab, või selleks, et sooja saada. Kaks tollitöötajat käivad ümber auto, uurivad taskulambiga salongi ja pakiruumi, vaatavad peegliga auto alla, aegluubis. Meestel on paksud vammused, kleenuke mantlita naine lõdiseb, laps süles.

Siia piirile siis jäigi sinu lauahõbe. Sina olid samuti teel võõrale maale, kaheksakümmend seitse aastat tagasi ja vastupidises suunas. Rong oli tuubil täis ja seisis piiril mitu tundi. Lapsed vaheldumisi vingusid ja tukkusid ning lutsisid kuivikuid, mida vaarisa Friedrich riidest kotist jaopärast jagas. Väike Anni tõstis iga natukese aja tagant kisa ja sina vahetasid mehega nõutuid pilke, aga lappe vahetama ei hakanud.

Mida ma siin küll teen?

Mida ma siin küll teen, mõtlesid sa. Siin? Ja seal, kuhu me teel oleme? Mis meid seal ootab? Ent Friedrich oli sind kaua veennud, et nii on parem, et Venemaal lähevad ajad ainult hullemaks ja praegu, kui kutsutakse, ongi ehk viimane võimalus Eestisse pääseda. Nüüd on teekond sama hästi kui läbi, nii ta iga natukese aja tagant kinnitas, küllap rohkem endale, sest poisid ei küsinud enam ammu, millal me jõuame, kas oleme juba kohal. Lapsed õpivad nii ruttu. Praegu oli tõepoolest juba hiljavõitu kahelda. Pambud, lapsed, mõned mõisaproua kingitud hõbenõud, ja seal te nüüd seisite.

„Võta, Aleksandra,” oli proua pisaraid pühkides öelnud, see viimane kord, kui ta teil külas käis, hüvasti jätmas. Sest ka nemad olid teel. „Kulub sulle seal ära.” Ja siis sosinal: „Kulda hoia ihu ligi, mõistad? Bog hrani i spasi.” Ta suudles sind otsaette ja läks, suurrätis ja talukasukas nagu sinagi.

Kaks soldatit sorisid pampe ja viskasid liuad, küünlajalad ja lusikad kolinal eraldi hunnikusse. Sina kussutasid Annit masinlikult edasi ja pobisesid palvet. Friedrich hingas sügavalt välja ega lausunud sõnagi. Tema kitsad huuled tõmbusid peaaegu olematuks kriipsuks.

„A mis nutsak see on?” tõstis noorem venelane häält ja osutas Friedrichi jalgade juures olevale paberisse mässitud pambule. Friedrich vaatas sulle otsa, maigutas juba suud, et vastata, ent sina võtsid tal katkeval häälel sõnad suust:

„Ta on aednik, seal on seemned ja...”

Soldat käristas paberi puruks ja kortsutas põlglikult kulmu, vanema mehe nägu tõmbus aga korraga naerule:

„Las olla. Kui aednik, siis aednik. Teate, minu isa oli ka aednik, Peterhofis. Ja teie, kus teie olite?”

„Simbirskis,” pobises Friedrich.

„Vahi. Kaugel.”

„Kaugel.”

Kui soldatid olid edasi läinud, toetusid sa oma mehe õlale ja hakkasid vaikselt nuuksuma.

„Kus me oleme?” küsib poiss pimedas, nii et ehmatan.

„Piiril. Varsti hakkame sõitma. Maga edasi.”

„Kas sina nuuksusid?”

Kas ma nuuksusin?

„Emm?”

„Ei nuuksunud. Lihtsalt... Maga edasi.”