Читать книгу Vene veri - Kai Aareleid - Страница 12

Esimese päeva õhtul, kui lapsed olid mänguasjakastid läbi tuhninud ja uue koha kullid-peitused ära mänginud, tuli väike poiss minu juurde ja ütles: Emme, lähme nüüd ära koju.”

Kuidas ma pidin talle selgitama, et seal kodus, mida tema mõtleb, on nüüd uued inimesed ja sinna ei lähe me enam kunagi? Et see siin ongi nüüd meie kodu lähemad kolm aastat ja kaugemale ma ei tea?

Selgitasin, nagu oskasin. Ja ega ma osanud. Hääl tahtis vägisi katkeda. Sarnaseid hetki tuli veel palju, kuid see, järjekorras esimene, on mul kõige selgemini meeles.

Hiljem, kui lapsed olid juba harjunud, juhtus ikka vahel, et keegi neist küsis:

„Emm, kas helbed on ka saatkonna omad?”

„Mida?”

Väike suu täis krõmpsuvaid hommikusöögihelbeid, silmad ootavalt mulle otsa vaatamas.

„Kas need on saatkonna helbed?”

Vastan: „Ei, need on täitsa meie omad.” Naeran korraks, väga korraks.

Mõtlen: nad ei pea isegi hommikusöögihelbeid enda omaks. Nad tahavad koju. Ja kodu ei ole. Ainult muutuvad maastikud. Tõsi, nad näevad maailma, õpivad keeli ja inimesi. Aga mis toimub seal pinna all, seal, kust sünnivad sellised küsimused? Seda ei saa ma kunagi teada.

See kõik juhtus mitu aastat tagasi, võõras ja ahistavalt palavas augustikuises Riias. Täna siit, Peterburist vaadates tundub see ilusa, sulni augustina minu armsas koduses Riias.