Читать книгу Vene veri - Kai Aareleid - Страница 13

Mõni hommik tõotab paremat päeva. Täna on soe, kraadiklaas näitab miinus neli. Päike tõuseb roosalt kusagilt Liteinõi prospekti tagant. Kell on veidi üle kaheksa ja ometi kord on õnnestunud lapsed õigeks ajaks lasteaeda viia.

Tagasiteel teen väikese ringi. Lähen mööda Italjanskaja tänavat Fontankani, ootan, kuni Anitškovi silla poolt korraks enam autosid ei tule – see võtab aega, aga ükskord läheb tuli seal ikka punaseks –, ning kõnnin siis otse kanali äärt pidi meie sillani, aeglaselt, aeglaselt. Kõnniteele jõudmiseks pean sügava sopa sisse astuma. Saabaste välimusele pole siin mõtet tähelepanu pöörata, see sai kohe selgeks. Vahepeal laskub tee alla vee äärde ja tõuseb siis jälle kaldapealsele.Minusuguseid uitlejaid on veel mõni. Üks lühikeses nailonjopis teismeline kisub kühmutõmbunult ja paljakäsi suitsu, piinatud ilme näol, nagu sunniks keegi teda takka. Siit saaks üle jää otse Šeremetjevite palee ette. Sinna, kus on Itaalia restoran, mille seinal laperdab punane plakat, kutsudes proovima Vahemere afrodisiakumeid. Jäänus nädalatagusest kõigi armunute päevast. Kanalisatsioonikaevudest tõuseb sooje haisvaid pahvakuid.

Siin tunneb jälle ununenud lõhnu. Seesama sooja solgi hais auravate luukide vahelt. Odava, puhastamata Vene bensiini lehk, mis imbub juustesse ja riietesse. Kangialustes segunev kuse ja mädaneva prügi hais. Läppunud vanainimeselõhn trepikoja kommunaalkorterite uste vahelt. Kassipiss kunagi uhketes koridorides. Kapsasupp. Põlenud rasv. Kõik need lõhnad on tuttavad kusagilt lapsepõlvest. Tartu agulitest, Tallinna agulitest, kuhu vanaema või isa mind kaasa vedas.

Esimene mälestus, mis mind siin valdas, tol esimesel õhtul, kui me vaevu linna sisse olime sõitnud, oli üllataval kombel sellest, kuidas isa viib mind suurde kultuurimajja venekeelsele nääripuule. Mul on näpus kutse, mis lubab vaadata eeskava, ja pärast annab näärivanalt kommipaki, mida jagatakse vanemate töökohtade kaudu. Me tuleme kusagilt Koplist, kõnnime võõraste majade vahel, on pime ja libe. Sõidame halli trammiga, istun paigatud istmel ja hoian ees oleva pingi istmest kõvasti kinni. Piletitäksari iga paugatus paneb mind võpatama. Aken on jääs. Tuleme trammi pealt maha, kõnnime veel tüki maad ja jääme hiljaks. Nääripuul ei saa ma mitte millestki mitte midagi aru. Tutilised tüdrukud ja lontis sukkade peale tõmmatud lühikeste pükstega poisid karjuvad läbisegi. Poen isa selja taha. Lõpuks on mul pakk käes ja must kasukas uuesti selga pusitud ja me loovime keset võõras keeles vadistavat inimvoori Balti jaama poole, et rongiga koju sõita. Oli täpselt sama külm, lõhnas samamoodi mädamuna, diisli ja bensiini järele ja maailm tundus täpselt sama võõras ja arusaamatu kui siin. Klammerdusin isa käe külge. Rongis surusin kommipaki vastu rinda ja jäin magama ning isa kandis mind Kivimäe jaamast süles koju.

Silla peal on tuuline ja libe nagu alati. Ühel mehel on Žiguli keset trammiteed välja surnud ja ta rühib seda vapralt mäest üles lükata, üksi.