Читать книгу Vene veri - Kai Aareleid - Страница 9

Venemaa oli võõras ja ebasõbralik ning Peterburi tema petlikult kaunis eesvärav. Ma ei tahtnud kumbagi neist oma ellu, sest tegelikult oli killuke mind pärit just sealt ja seda olin ma kogu aeg häbenenud.

Ma häbenesin oma vene verd, nagu häbenetakse musti küünealuseid või vargsi jooksvat sukasilma.

Sina, vaarema Aleksandra, oled meie pere sukasilm.

Sinu pärast oli mu vanaema poolvenelane.

Sinu pärast on mu ema veerand venelast.

Sinu pärast –

Kui sukasilm jookseb, tuleb silmad üles võtta, õpetas vanaema Liisi. Ja näitas, kuidas. Kannatlikult, kannatlikult, kiirustamata, väga täpselt, nii nagu sina olid ette teinud, sest sukad olid kallis kraam.

Mul on sinu kohta ainult see punane kaust, mida ema hakkas kokku panema aastal 1988, kui kadunud poegade ja tütarde tagasitulek moodi läks ja vanatädi Änn New Yorgist esimest korda kodumaale tuli. See punane kaust oli salajane ülesanne, mida vanatädil tuli kiivalt varjata oma mehe Valteri eest, sest Valter vihkas venelasi. See polnud mingi jonnakas sallimatus, see oli pime viha, milleks tal olid kõik põhjused. Valteri vanemad ja õde olid märtsipommitamises surma saanud. Ta mattis nad üksi maha. Ta oli kahekümne kolme aastane ja tal ei olnud rohkem mitte kedagi. Valter oli tark mees, aga tema veneviha ei allunud mõistusele. Ja sellepärast oli Anni nelikümmend pikka aastat mehe eest oma päritolu varjanud. Ise ta aga tahtis teada, ja kui ema oli need vähesed riismed, mis leida oli, kokku kogunud, sai minust ettelugeja. Kaust jäigi minu kätte, sest Ameerikasse kaasa võtta Anni seda ei julgenud.

Ema ütleb, et ma olen sinu moodi. Et teisi nii keevalisi meil ei ole. Ega nii viljakaid. Sul oli üheksa last, minul on neli. Seda on minu kohta päris palju. Rohkem, kui ma kunagi lootsin saada. Sinu neljas laps, tütar Anni ehk Anja ehk Änn, minu vanatädi, pärandas mulle peale selle kausta veel kaks asja: oma kasuka ja kuldraamis pildi sinust. Nüüd vaatan sind lähemalt. Oleme sarnased küll, mina ja sina, siis, kui sa veel noor olid.

Võib-olla on see kaheksandik vene verd tõesti kusagil olemas? Võib-olla see on hea veri? Mu pilk eksib koltunud ülesvõttelt vastu vaatava noore naise silmateradesse ja ma tean, et järgneva kolme aasta mõte peitub minu jaoks seal. Ma tahan teada, missugune oli see võõramaa naine, kelle moodi ma väidetavalt olen. Ma tahan sinuga tuttavaks saada. Sinust saab minu lohutus.