Читать книгу Kus pingviinid ei laula - Kaido Tiigisoon - Страница 10

Roald ulatas päeviku Ingeborile: „See on teie elu. Teie lugege.”

Naine võttis päeviku suvalisest kohast lahti, süvenes hetke ja luges siis valjusti:

New York Times, 22. oktoober, 2067

Kirjutavad, et eile suri laevanduskonglomeraadi SubMar-Shipping-Lines asutaja ja omanik Sergey Dietmar, kelle varandusele pani aluse naftatranspordi viimine vee alla üüratutesse allveetankeritesse. Viimastel aastatel oluliselt kasvanud allveetransport ja sellega koos vähenenud naftaveo kulud on naftast kemikaalide tootmise märksa odavamaks muutnud.

S. Dietmar oli üks esimestest laiendatud inimestest ning just tänu sellele sai tema pisikesest transpordiettevõttest ülemaailmne konglomeraat.

S. Dietmari surma asjaolusid ei avalikustata, küll aga väidavad arstid, et kui laiendusmoodulil oleks olnud luba inimese terviseinfot teda jälgivale arstile edastada, oleks Dietmar praegu elus ning väike terviserike, mis kasvas hiljem tõsiseks haiguseks ja mehe kiiresti tappis, oleks likvideeritud eos.

Ingebor võttis kaustiku ja lappas läbi. Siis viskas selle enda ette lauale.

„Siin pole midagi isiklikku. Võid endale võtta. Mingeid vanu ajaleheväljavõtteid võin ma ise kah korjata. Midagi sellist, mis sind aitaks, seal ei paista olevat, aga kui tuhnid, ehk leiad.”

„Huvitav, kas ta siin berserkidest kah kirjutab.”

Siuh! kadus kaustik laualt taas Ingebori kätte. Naine taganes seda endale vastu rindu surudes diivaninurka.

„Mine ära!” ütles ta hirmunud häälel. „Mine ära ja ära enam kunagi tagasi tule. Ma oleks pidanud kohe aru saama – mees surnud ja pärast seda tehnik minu toas. Ma sain kohe aru, mis ametit sa pead – vaata oma sõrmi! Mõtled, et ma ei tea, mida te seal hooldate – neidsamu kuradi hiilijaid! Ja siis veel nende, nende kuradi laiendatute asendusorganeid ja lisaarvuteid. Sellesama kaustiku järgi tulidki jah? Käi välja mu toast! Noh, misasja sa vahid seal niikui kuutõbine? Hiilijatest ma jagu ei saa, aga sinusuguse peente sõrmedega tüübiga saan isegi vanast peast hakkama. Pane suu kinni, süda jahtub ära ja kao minema, raisk!”

Roald pani sellise muudatuse peale lahti vajunud suu kuulekalt kinni, aga ei liikunud paigast ning vahtis endiselt imestunult naisele otsa.

„Oota, ma sulle raisale veel näitan!”

Naine kadus oma ea kohta hämmastava kiirusega magamistuppa, kobistas seal natuke aega ja tuli tagasi, käes püstol, mille suunas Roaldile. Too oli sündmuste sellisest arengust nii hämmeldunud, et suutis vaid värisevi hääli erakordselt totra küsimuse esitada:

„Miks te sedasi teete?”

„Berserk oli minu mehe sõna! Mitte keegi teine seda hiilijate kohta ei kasutanud! Sina said seda teada ainult hiilija käest, kes näppas selle minu mehe peast. Ja nüüd hakka minema, muidu peab vanainimene pärast veel kahe laibaga toimetama. Seda sinusugune peen sell ju ei taha.”

„Kuulge, see on nüüd küll mingi arusaamatus.”

„On jah arusaamatus. Ma oleks pidanud kohe aru saama, missugune kaabakas sa oled.”

„Võib-olla küll, aga ma ei kasutanud seda sõna hiilijate kohta. Minu isa sai surma pärast seda, kui ta pidi minema sõtta kellegagi, keda ta nimetas berserkideks. Vanaema rääkis mulle sellest. Ma tahaks väga teada saada, mis seal toimus.”

Ingebor piidles teda altkulmu mõnda aega.

„Kelle juures su isa teenis?”

„Oli keegi imeliku nimega tüüp. Ingvi või midagi seesugust.”

„Yngwie?”

„Vist jah.”

„Mis üksuses?”

„Ma ei tea, ma olin siis väike poiss alles.”

„Noh, see väike poiss läheb nüüd ja vestleb oma vanaemaga edasi nendest berserkidest. Hakka astuma!”

Roald lõi silmad maha.

„Seda ei saa ma enam teha. Hiilijad põletasid ta üleeile öösel koju sisse ja lasid mu isa päranduse õhku. Mina pääsesin napilt.”

Naine langetas aeglaselt relva, aga hoidis seda endiselt käes. Vaikus kestis piinavalt kaua.

„Nojah. Õigupoolest oleksid sa võinud mu ju pärast kaustiku leidmist maha lüüa ja jalga lasta – kes neid vanureid ikka taga igatsema hakkab.”

„Mul on päriselt abi tarvis. Ma lasin linnast oma töökohalt jalga ja mind otsitakse hiilijatega taga. Ma ei tea, kaua mul siin aega on, aga ma lootsin, et Hjalmar aitab mind. Jõudsin liiga hilja.”

„Näita seda isa kirja!”

Roald koukis isa kirja põuetaskust välja ja ulatas Ingeborile. Ingebor luges kirja läbi ja ulatas tagasi.

„Tundub olevat Jensi käekiri küll. Jens oli minu isa juures rühmaülem. Sama rühm kuulus kompaniisse, mis kuulus pataljoni, mida juhtis Hjalmar. Jens ja Hjalmar suhtlesid omavahel töisel tasandil. Mingit suurt sõprust neil minu teada ei olnud, aga käekirjade peale on mul hea mälu – ma olen nimelt kunagi õppinud neist nii mõndagi välja lugema.”

Ingebor läks ja istus diivanile.

„Minu isa lasi tihti olulistel inimestel endale käsitsi kirjutatud kirju saata. Inimesed olid ääretult imestunud sellise vanamoelise sidepidamisviisi üle. Siis pidin mina need käekirjad läbi analüüsima ja selle toel oli tal lihtsam otsustada, kellega mis asju ajada ja keda usaldada.”

Roald kuulas vaikides ja vaatas vana naist. Ta ei teadnud, kui paljukest endisest usaldusest taastatud on, aga ta ei julgenud ka edasi pärida. Selle asemel küsis ta: „Mis oleks, kui teeks veel ühe kohvi?”

„Nüüd, vastu ööd? Ma ei saa magada pärast!”

„Vabandust.”

„Ära vabanda kogu aeg. Sul on õigus. Tegelikult oleks midagi vaja juua küll.”

Ingebor kadus kööki, kolistas seal natuke aega ja tuli tagasi uue kannutäie kohviga ja kuldset vedelikku täis pudeliga.

„Väike brändi kohvi kõrvale?”

„Päriselt? Seda ei müüda ju enam! See peab väga vana olema.”

„Ongi. Isa pärandus.”

„Ma ei julge nii kallist asja juua.”

„Kallis? Kuidas võtta. Laiendatutel on omad viisid naudingute hankimiseks, nagu sa isegi tead, ja nemad ei vaja seda muuks kui eputamiseks. Tavainimestel ei ole nii palju raha, et perekonnareliikviaid osta. Nii sellel turgu õieti polegi. Muide, vanasti nägi komme ette, et daamid välja ei vala ... .”

„Ahah. Kohe.”

Klaasid täis valatud, jälgis Roald hoolega, kuidas vanadaam klaasi võttis ja sealt rüüpas ning sisuliselt matkis toimingut. Tema näoilmest sai Ingebor aru, et tegemist on esimese kange alkoholi lonksuga Roaldi elus. Ent ta jättis delikaatselt mehe eneseuhkuse haavamata ja palus selle asemel, et too räägiks täpsemalt oma loo – et ehk saab tema, Ingebor, Hjalmari asemel mingit abi osutada.

Pärast Roaldi jutustust oli mitu hetke vaikust. Siis küsis Ingebor:

„Sa ei rääkinud päris algusest peale! Mis see põhjus ikkagi oli, miks sa linnast tulema tulid?”

„Ma ei saa seda öelda.”

Ingebor mõtles hetke.

„Mõistan.”

Jälle vaikus. Tundus, et Ingebor mõtleb millegi üle pingsalt, kahtleb siis, kuid jõuab lõpuks otsusele.

„Ma tean ühte inimest, kelle hoole alla sind anda, aga see on raske tüüp. Oma saladusi ära talle avalda, aga ehk leian ma vahepeal kellegi, kellega sind kokku viia. Siis saad sealt tulema. Ok?”

„On’s mul valida?”

„Ikka on. Võta see pudel ja mine koos hiilijatega linna peale pummeldama.”

Roald naeris sedasorti naeru, mida naerdakse esimesele hüppele lendavate langevarjurite hulgas tüüpnaljade peale.

Nad rääkisid veel ühest ja teisest, lobisesid poole ööni, kuni mõlemad sinnasamasse diivanile ära väsisid.