Читать книгу Kus pingviinid ei laula - Kaido Tiigisoon - Страница 6

Roald jättis oma viimase elus oleva sugulase kartuleid tükeldama ning suundus tuppa, kus isa oli veetnud oma lapse- ja nooruspõlve ning kuhu ta pärast poja tehnikuks minekut ja ema kadumist tagasi oli tulnud. Puutumatuna seisnud tolmune tuba, täpselt selline, nagu see pärast isa surma jäänud oli. Memm polnud siin hiljem ilmselt kordagi käinud. Mälestused uhtusid Roaldist üle otsekui tulvavesi. Akna alt vaatas vastu laud, mille noaga täksimise eest oli isa ta korralikult läbi praganud. Ja suur kahe uksega riidekapp, kuhu ta peitust mängides palju kordi isa riiete vahele oli pugenud. Ning riiulite kaupa vanaaegseid raamatuid, mida noor bibliofiil Roald kunagi nii väga lugeda armastas ning mis aitasid tal ennast viia tasemele, mis võimaldas tehnikute kooli parimate hinnetega sisse saada. Ainus, mis ruumi võõraks muutis, oli ninna tungiv vana toa hõng ja tolm, mida ta ise õhku paiskas ning mis ajas nina sügelema.

Roald lasi sõrmedel üle raamatuselgade libiseda. Pisut tolmu pudises maha, aga see tunne oli ikkagi imeline. Pärast kõiki neid aastaid, kus õppimine ja muud tegemised olid seotud vaid ekraanide vaatamisega, oli päris raamatu katsumine ikkagi kummaliselt ... mõnus. Näpu alla jäi üks must raamat, mida ta ei mäletanud. Raamatul oli naljakas nimi – „Anarhisti kokaraamat”. Roald võttis riiulist raamatu, lõi selle lahti ja lasi pilgu üle sisu libiseda. Silmad täitusid imestusega ning eneselegi märkamata toetus tagumik diivani käetoele. Pommid, lõhkeained, lõksud, relvad. Ta neelas kiiruga lehekülgi. Et isa sedasorti kirjanduse vastu huvi oli tundnud, paistis mõneti ootamatu. Mõnda aega hämmeldunult raamatut uurinud, tajus taaselustunud bibliofiil, et tuba hakkab hämarduma. Raamat maandus kirjutuslauale ja silmad libisesid veel kord üle riiuli, mille käigus sai avastatud veel kolm raamatut, mida võis vaja minna. Üks snaiperi manuaal, üks laskuri piibel relvade käsitsemisest ja üks jaoülema käsiraamat. Alles siis tuli Roaldile meelde, miks ta seal toas üldse oli.

Kapi otsast tolmu seest tuli välja päevinäinud matkaseljakott ja Roald hakkas riideid sinna sisse toppima, ise aeg-ajalt aevastades. Lisaks korjas ta ka selgapanekuks vajalikud riideid eraldi hunnikusse. Kapist õnnestus välja kaevata matkapliit, kompass ja matkanõud. Riiulilt leidis ta oma üllatuseks karbi 9mm püstolipadruneid. Ka need rändasid kotti. Kui ta laualt raamatuid võtma hakkas, märkas ta laualambi aluse alt välja piiluva ümbriku nurka. Laualampi üles tõstes tuli nähtavale ümbriku peale kirjutatud adressaat: Roald. Ümbriku kärsitut lahtirebimist takistas memme hääl: „Tee nüid ruttu, sa piad minema hakkama.”

„Memm, kas sa teadsid, et isa on mulle kirja jätnud? See on siin vedelenud juba viisteist aastat!”

„Ja-ja, teadsin-teadsin. Ta ütles mulle, et sa piad selle ise leidma.”

„Ma tahan seda kohe lugeda.”

„Hulluks läind! Vaata, mis kell on! Varsti on pime juba, konstaabel on varsti siin. Sa piad kähku edasi minema. Ümberringi majad on kõik tühjad. Suurem elu on Griffinis endas. Hoia sealt eemale. Mine metsa ja vali sealt oma tee. Ei mia või teada, kuhu sa lähed.”

Roald tegi, nagu öeldud, loovutas oma tehnikukombeka ja oli hetke pärast minekuvalmis. Ta kallistas vana naist kõvasti ja tundis seejuures, kuidas memme pisarad mööda põski talle krae vahele tilkusid ja kuidas vanainimese käed ta selja peal värisesid.

„Pole midagi, me näeme veel, memm!”

„Mine nüid!” Silmad läikimas, pistis vanainimene pojapojale veel toidukoti, taskulambi, topsi soola ja paki tikke kätte ning lükkas ta uksest välja.

Esikus vedas Roald hiilijakostüümi selga ja läks. Maja tagant trepist alla, kõrvalhoonest mööda ja otse metsa. Seal suundus ta kitsast rada pidi kirdesse, kunagise sõbra Mike’i maja poole. Ta teadis hästi nii maja kui ka seda, kuidas sinna sisse saab, kui uksed kinni.

Eemalt vaadates tundus maja juures kõik vaikne. Puude alla hoidudes hiilis Roald maja juurde ja katsus ettevaatlikult ust – kinni. Läks siis akna juurde, mille kaudu nad sõbraga kunagi armastasid majja hiilida, ehkki tollal oli uks lahti. Sõbra vanemate käest saadi muidugi alati pragada, sest akna all oli diivan, kuhu poisid oma räpaste jalgadega maandusid. See pragamine oli äge, aga mööduv nähtus – nagu enamik ümbruskonnast, koosnes ju Mike’i pere kunagiste Kaukaasia emigrantide järeltulijatest. Roald surus noa akna vahele, tegi tuttava liigutuse ja aken vajus poikvele. Sissemurdja jäi mõneks ajaks akna alla vaikselt kuulama – ikka vaikus. Vinnas ennast siis kõhuli aknaraamile, sealt kiiresti tuppa ning sulges kohe akna. Tuba oli täpselt samasugune nagu siis, kui ta seda aastaid tagasi näinud oli, ainult kaua tühjalt seisnud maja lõhn lõi ninna. Tahtmine isa kirja lugema hakata oli suur, aga kohe ei saanud seda teha, kuna oli juba üsna hämar ja aknast vilkuv valgus võis igasugu tegelasi kohale meelitada. Vaatamata sellele, et maja oli metsa sees, ei olnud sõidutee väga kaugel ja sealt võidi kahtlast valgust märgata. Roald hiilis WC-sse, pani ukse kinni, istus potikaanele, süütas taskulambi ja rebis ümbriku lahti. Imelik oli vaadata, kuidas kiri tema hiilijamantli kinnaste vahel õhus hõljub. Aga lugemist see ei seganud.

Roald!

Kardan, et kui sa seda kirja loed, siis mind enam ei ole ja sina oled hädas. Ma ei tea, kuidas mu ema pärast minu kadumist edasi elab, kuid kahtlustan, et sina jõuad arvatavasti minu tuppa alles siis, kui sul sealt midagi vaja läheb. Ja tehnikul ei lähe sealt enne midagi vaja, kui ta hädas on. Ütlesin memmele kah, et ma jätsin sulle kirja, aga vaevalt et see tal eriti kaua meeles püsib – vana inimene juba.

Ma loodan, et sa loed seda kirja normaalse inimesena. Ma tean, et tehnikuid üldjuhul laiendatute hulka ei võeta, aga vahel tehakse ka erandeid. Igatahes mõned lõpetavad ühel hetkel vanemate juures käimise ja meile öeldakse, et nad on laiendatud ega suuda taluda tavainimeste rumalust ning sestap ei käi enam kodus. Kardan, et ka sinuga võib nii minna – olid sa ju omal aja kooli kõige terasem sell. Aga kui sa seda kirja loed, oled ehk veel inimene.

Mina olen Amundsite perest kolmanda võitlejate põlvkonna esindaja ja mina võtsin relva alles siis, kui sa juba iseseisvalt hakkama said. Nii on see olnud ka enne mind. Loodan, et sinulgi on keegi, kes perekonda edasi kannab, kui sa seda kirja loed. Meid, Norra juurtega immigrantide järeltulijaid, aeti kohe pärast laiendatute ülemvõimu tekkimist põhjast alla. Kanada olla samuti praegu tavainimestega üsna hõredalt asustatud. Miks see nii on, ei tea.

Selle kirjaga on sind üsna raske aidata, aga midagi olen ma sinu jaoks kõrvale pannud.

Maja taga vana kuuri all on peidik. Seal peaks olema üks automaat ja mõned miinid. Ära paigalda miine, kui sa ei tea, kuidas seda teha! Miinid võta kaasa koos sinna juurde pandud traadikera, tangide ja sütikutega. Samuti leiad sealt mõned portsud sõjaväe kuivtoitu – aitab metsas ellu jääda. Mis sa kõige selle kraamiga teed – oma asi. Võid sinna jätta, kuni vaja on, võid kaasa võtta ja siis paremas kohas ära peita.

Kui sul on abi vaja, otsi seda Orchard Hillist. Seal on Jane tänaval üks punase telliskivivoodriga ühekorruseline maja, mis asub nõlva peal. Sealt leiad ehk minu vana sõbra Hjalmari, kes annab sulle nõu, kuhu minna. Näita talle seda kirja – ta oli juures, kui ma selle kribasin.

Rohkem ma sind aidata ei suuda. Kui sellestki kirjast miskit abi on. Ahjaa – õde ära otsi, sest tema on laiendatuga abielus ja tal on ilmselt juba endal kah kiip peas. Viimati kui ma teda nägin, ajas nii tähtsat juttu, et paha hakkas.

Ole terve ja pea meeles, et tee, mille sa valinud oled, nõuab, et igale sammule järgneks järgmine. Taganeda ei saa.

Hüvasti,

Jens Roald pani kirja ära ja mõtles selle sisu üle järele. Ilmselgelt oli tegu isa kirjutisega, sest selline konarlik stiil oli Jensile omane. Isa polnud kunagi teab mis kirjatsura olnud. Peidikusse minna ta ei julgenud. Kõige parem mõte tundus olevat käia seal ära vara hommikul enne koitu eeldusel, et taevas on pilves. Orchard Hill ei olnud kaugel. Sinna oli mööda maanteed umbes tosinajagu kilomeetreid. Aga mööda metsi? Päevaga peaks ikka kohale jõudma. Roald kirus vanameest, et see talle mingit kaarti ei jätnud, aga ümbruse metsi arvas ta end siiski piisavalt mäletavat.

Lõpuks otsustas Roald, et praegu ei saa ta suurt midagi teha ning tuleb ennast enne matka välja puhata. Taskulambi kustutanud, tahtis Roald pimedast WC-st välja hiilida. Ta pani lambi ära, vajutas lingi alla, surus õlaga uksele ja – EI MIDAGI! Keegi oli ta WC-sse luku taha pannud!

Kuum jutt käis üle keha. Hirm oli jälle platsis. Roald istus maha. Siis tundis ta, et aeg on revolver välja otsida. Ta kobas taskus ja leidis relva. Samas jõudis temani teadmine, et tal pole aimugi, kas see ka laetud on – kes teab, palju sellest seal metsas lasti. Hiilija rinnal oli olnud 4 auku, aga mõni lask pidi ka mööda minema. Värisevate kätega otsis Roald seljakotist padrunikarbi ja üritas seda käsikaudu avada. WC-s kajasid põrandale kukkuvate padrunite selgelt äratuntav kilin ja Roaldi vaikne vandumine. Järgmiseks polnud Roaldil aimugi, kuidas revolvri trummel välja käib – vanades filmides oli see nii lihtne olnud, klõps ja valmis. Praegu, pimedas WC-s, ei tahtnud trummel sugugi tema tahtele alluda. Oli vaja valgust, samas polnud Roaldil aimugi, kuhu ta taskulambi oli pannud. Hetkelise meenutamise järel leidis ta selle siiski jaki vasakust taskust. Taskulamp hammaste vahel, õnnestus relva valgustada ja esimene selleks otstarbeks sobivana tundunud riiv võimaldas trumli ka välja lükata. Siis selgus, et kõik padrunid olid sees, aga kuna relvatoru oli pisut ülespoole, kukkusid kaks ülemist hülssi välja. Roald vaatas trumlis olevate padrunite põhju, et aru saada, milline neist on lastud, milline laskmata. Selgus, et kõik hülsid on ühesugused ning kui ta paremaks nägemiseks relvatoru täiesti üles keeras, kukkusid kõik kestad välja. Relv oli olnud tühjaks lastud. Põrandalt padruneid korjates laadis Roald uuesti trumli ja üritas seda kinni vajutada – edutult. Ta võttis trumli jälle lahti ja kontrollis padrunid üle. Üks neist oli halvasti rauas. Roald lükkas selle korralikult sisse ning relv läks kena klõpsuga kinni. Siis taipas Roald, et kogu selle sagina juures polnud ta hetkekski pööranud tähelepanu uksele. Ta tõstis pilgu ja märkas, et lingi all olev pöördriiv oli suletud olekus, mis tähendas seda, et uks polnud mitte väljastpoolt blokeeritud, vaid lukku keeratud. Seda sai teha ju jällegi vaid seestpoolt… .

Kui Roald oli mõni aeg omaenda hirmust tingitud rumalust maapõhja vandunud, hakkas ta põrandalt padruneid kokku korjama ja karpi tagasi laduma. Kustutas siis tule, avas riivi ja lahkus tualetist.

Esimesel korrusel ta magada ei julgenud. Roald vedas oma kraami üles teisele korrusele, kus oli üks läänepoolse aknaga tuba ja seal väike kušett. Kuna endiselt oli üsna jahe ja maja polnud sisuliselt enam kellegi oma, otsustas Roald, et väike rüüstetöö ei tee kellelegi halba ning mõne kiire noaliigutusega sai allkorruse diivani katteriidest midagi tekilaadset. Vati kaapis Roald noaga riide küljest maha ja ootamatu mõtte ajel tõmbas ka ülejäänud polstri diivanilt põrandale, nii et nähtavale jäid alasti vedrud. Uuesti üleval, leidis ta, et oleks ka viisakamalt saanud – otse ukse kõrval oli kapp, vanu mantleid ja muid riideid täis. Huvi pärast kaapis Roald kapist kõik riided välja, lootes leida midagi kasulikku, aga tulutult. Ainult ühe vana mantli võttis ta jalgadele lisaks peale ja teise pani rullikeeratuna padjaks.

Roald viskas pikali, aga selja taha jäänud päeva pinged ei lasknud uinuda. Kõrvad olid kogu aeg kikkis ja ehkki maja oli täiesti vaikne, ei võimaldanud sisemine rahutus lõdvestuda. Roald mõtles vanaema peale ning meenutas oma isa. Aga kõige rohkem mõtles ta selle peale, kuidas ta edasi toimetab ning kuhu läheb. Koorem ta õlgadel oli liiga raske. Aga vähemalt oli lootus, et kui ta leiab mingi vastupanugrupi ja sellele ära seletab, mida on vaja esmajärjekorras teha, et rassivahest tulenev represseerimine kaoks, saaks ehk ise natuke hinge tõmmata. Võib-olla see mees seal Orchard Hillis tõepoolest aitab teda? Roald mõtles veel hiilijate metamantlile ja oma tehnikukoodile. Kui ta selles varustuses kusagil läbi otsitakse, lüüakse ta ilmselt kohe maha, kuna vastupanuliikujad tehnikuid ei sallinud. Aga ehk on tal siiski lootust kõigepealt midagi seletada? Ja kuidas vältida seda, et need tohmanid ta juttu mingiks lõksuks ei peaks? Probleemidele pisitasa erinevaid lahendusi sõeludes sai väsimus mehest võitu ning uni lõpetas edasised mõtisklused.