Читать книгу Kus pingviinid ei laula - Kaido Tiigisoon - Страница 8

Hjalmari parimad aastad olid ammu möödas. Vanadus oli varustanud ta keha kõikide rõõmudega, mis liigse istumisega kaasnevad, ehkki tema laiadest õlgadest võis aimuda kunagist jõudu. Nii oli talle jäänud vaid üks asi, mida kasutada – mõistus. Tiheda punase-hallikirju parraga mees, kelle pead katsid hõredad juuksejäänused, oli lasknud vajuda käed vatsale, mida flanellsärk vaevu kattis, ja vaatas üle prillide ja ajalehe oma aias askeldava naise tagumikku. Hjalmar mõtiskles, et sellega on vist ikka nii – kunagi, kui see vaatepilt midagi käima pani, polnud selle jaoks aega. Nüüd aga ... Mees mõtles möödaniku seiklustele, oodates tuttavat tunnet, aga ei midagi – imet ei sündinud. Siis süvenes ta uuesti oma vanadesse lehtedesse.

Heledate halliseguste juustega Ingebor, kortsulisel näol veel kunagise ilu kiirgust, ajas ennast vaevaga sirgu, haaras pange peenralt korjatud umbrohuga ning tassis selle kergelt taaruval kõnnakul kärusse. Vaatas siis vanameest natuke aega ja hõikas:

„Noh, mis passid seal – tule tee kah midagi”

„Hähh. Rumal nali!” vastas mees oma toolilt.

„Minu arvates on see iga kord naljakas!”

„Kindel see – haa, haa, haa. Kui see sulle nii kole naljakas tundub, lase endal kah koivad põlvist saadik maha kaksata – saame siin teineteise üle ogaraks naerda!”

„Noh, ega see, kui sul paar juppi puudu on, ei tähenda, et ei saaks raasikest põllutööd teha – rohitakse ju kätega.”

Vana ajaleht varjas habemiku jälle Ingebori silme eest. See ajas emanda pisut tigedaks.

„Mesasja sa loed seal nii paaniliselt?” küsis naine. „Need vanad ajalehed võiks hoopis pliidi alla kütta!”

„Ma sul siin kütan,” vastas habemik, ilma et oleks lehte langetanud.

„Häh, ei küta sa midagi, ma jooksen eest ära,” kostis naine ja pidas meest vaadates väikese mõttepausi, et siis edasi pinnida.

„Mesasja sa tuhnid neis vanades lehtedes?” ei jätnud Ingebor järele ja tuli Hjalmari ratastooli juurde pingile jalga puhkama. „Anna mulle kah, ma vaatan, kas mõni tuttav on kuulutuse lehte pannud.”

„Mis sa nende vanade kuulutustega peale hakkad?”

„Sama mis sina nende vanade uudistega.”

„Sa oled täna kohe kuidagi eriliselt tüütu.”

„Ära juhi juttu mujale!”

Habemik lasi lehel langeda, vaatas oma muhelevale naisele otsa ja sügas habet. Siis pani lehe enda kõrvale lauale ja lausus: „Tea, kas ma julgen kohvi küsida või mitte.”

„Sa tee proovi, vaata, mis juhtub.”

„No ma siis küsin.”

„Ma ei saa tuua, mul on tegemist.”

„Mis tegemist sul siis on – soojendad pinki?”

„Mul lausa kaks asja korraga pooleli – puhkan selga ja ootan vastust oma küsimusele.”

Vanamees tahtis uuesti laualt lehe võtta, aga naine pani sellele käe peale.

„Päris tõsiselt kohe, Hjalmar – sa oled sellest küsimusest vist oma paarkümmend korda kõrvale vingerdanud. Täna ma’i jäta sind rahule enne, kui sa mulle vastad – mida paganat sa nendes vanades lehtedes urgitsed? Justkui muud lugemist ei oleks.”

„Sellele polegi nii lihtne vastata ja see vastus võib sulle paha teha.”

„Tohoh! See on nüüd küll natuke nadi vingerdamine. Või mulle paha teha. Ja sulle ei tee?”

„Kes teab…” Ja pärast mõningast mõtisklemist. „Hea küll. Kui sa siiski tooksid selle kohvi, siis ma seletaks sulle.”

„Las ma nüüd puhkan vähe jalga veel. Küll ma varsti toon. Ja kui ma siin sedaviisi juba istun ja kena olen, siis sa võid osa jutust ära rääkida.”

Hjalmar pani käed oma kummuvale vatsale risti ja vaatas naisele otsa. „Selle „kena” sõna asjus kasutasid sa vale vormi.”

„Mis mõttes vale vormi?” muutus naine valvsaks.

„Peaks kasutama minevikuvormi.”

„Assa raisk, oota, ma kohe viskan sind millegagi!” läks Ingebor leili. Jäi siis meest vaatama ja sai tolle kavalusest aru.

„Sa vana suslik – jälle põikled. Hakka jutustama, muidu ma toon panni ja õpetan sind väheke.”

„Miks sa nii kuri oled täna?”

„Pole ma ühti nii kuri. Uudishimu sööb sisikonna ära. Minu mees, ja saladused minu ees igapäevastes toimetamistes – see ei lähe! Sul kohviisu on juba ära läinud või?”

„Tood?”

„Enne puhkan jalga ja kuulan sinu juttu.”

Valu pärast nägu krimpsutades kehitas mees ennast ratastoolis paremini istuma. Siis kummardus ta naise poole.

„Oh, eks ma siis katsun sulle midagi seletada. See on mul siin sihuke illegaalne ajaloohobi, et sa teaksid.”

„Et kõik vanad uudised läbi lugeda?”

„Ära sega, muidu ma’i räägi! See hakkas mul peas kerima juba ammu. Pärast seda, kui ma lahingus peaaegu surma sain ja sina minu voodi kõrval nuttes koomasse kukkusid. Sinu laiendatud isa päästis meie elud, olgu muld talle kerge. Tema oli üks viimastest, kes oli endine. Kes ei kutsunud ennast laiendatuks ja hoolis teistest inimestest. Paranemine oli pikk – ikkagi kuusteist laskehaava, kõik mürgitatud kuulidega. Tänapäeva meditsiin suudaks vist ravida kõiki kõikidest haigustest, kui ainult inimestel oleks raha, et selle eest maksta. Näe, jalad tuli siiski altpoolt põlve amputeerida, sest need olid tolle tõpra lastud granaadist niivõrd sodid. Moodsaid proteese ma mäletatavasti ei tahtnud, sest mulle see ajus surkimine ei meeldi. Haiglas oli mul aega mõelda. Et miks see ikkagi nii läks. Tähendab, mitte minu jalad, vaid see laiendatute värk. Algus oli ju paljutõotav. See rikkus ja heaolu, mis pärast esimest laiendamiste lainet loodi, olid müstilised. Aga kuidagi tekitati vahe tavainimeste ja laiendatute vahel. Kuidas see piir ikkagi loodi? Kuidas tekkisid need vanamoelised maamõisad? Kuidas inimesed peaaegu sunnismaiseks muudeti? Millest see konflikt vanade ja uute laiendatute vahel? Mulle tundus, et kui ma sellele jälile jõuan, siis on mul võimalik aidata neid, kes seda olukorda muuta tahavad.”

Hjalmar kohendas asendit ja jätkas.

„Alguses katsusin ise analüüsida ja midagi välja mõelda, aga kuna ma põle miski ajalooprofessor ja kõik jäljed olid kas kadunud või hoolikalt peidetud, siis ei tulnud sellest midagi. Siis ma mõtlesin, et peab hakkama uudiseid uurima ja vaikselt nendega tagurpidi minema. Tänapäeva kohta on pea võimatu adekvaatseid uudiseid leida, aga murdumiseeelsel ajal trükiti veel paberlehti – neid serverist antud käsuga muuta ei saa. Noh, ja sinu vanaemal oli naljakas komme ajalehti aastakäikude kaupa kokku köita ja alles hoida. Sealt ma seda vastust siis otsingi.”

„Vaata aga vaata! Sihuke mure sul. Noh, ja mida sina, vaene jalutu, selle tarkusega peale hakkad? Lähed ütled laiendatutele, mis sa neist arvad või?”

„Äkki tekib mul võimalus kellelegi rääkida!”

„Ei tea kellele? Räägitakse, et viis meest on jälle kadunud. Et läksid paar päeva tagasi põhja poole kohtumisele ja tagasi pole tulnud. Kui sa ka kellelegi räägid, siis on ta varsti kutu ja siis tullakse sulle kah järele!”

„Kui sa mõtled neid madalalaubalisi adrenaliinisõltlasi, kes kujutavad ette, et nad suudavad vägivallaga midagi korda saata, siis neile pole mul midagi rääkida.”

„Aga kellele siis? Mingi valge hobusega ratsanik peaks tulema, kes tõrviku valgel rahva mässama viib või? Minu meelest hakkad sa mingisse nostalgia ja seniilsuse sohu uppuma oma mõtetega. Ja pealegi kogud sa selle teadmise oma pähe, et siis esimesel kohtumisel hiilijatega oma peatäis neile anda. Või viid lihtsalt selle teadmise hauda kaasa.”

„Ma pean päevikut.”

Naine lõi pea kuklasse ja pistis heleda häälega naerma. „Sina ja päevikut? Uskumatu! On mul ikka kummaline sõjamees kaasaks sattunud. Peaks su arstile viima!” Siis vaatas ta lõbustatult mehele otsa ja kostis: „Eks ma lähen toon sulle siis selle kohvi. Seda mul endal kah vaja – ajaksin sulle seda „kogemata” natuke peale – ehk ärkad üles oma unistustest.”

Vanamees vaatas naist, kes end mõningase pingutusega liikvele ajas, ja vastas: „Sa oskad isegi pilgata armsasti.” Selle peale sai ta suudluse otsaette, misjärel naine tuppa lahkus, hõigates üle õla: „Oled mul ikka üks armas vana karvane tobujuss.”