Читать книгу Kus pingviinid ei laula - Kaido Tiigisoon - Страница 9

Hjalmar vaatas oma naisele järele ja mõtles. Mõtles nendele sõdadele, mis ta noorena läbi oli elanud, nendele lahinguoperatsioonidele, mis sai tehtud uute laiendatute vastu. Mõtles salaarmastusele, mis neil Ingeboriga oli ja selle ennast täis läinud uuslaiendatud tüübi peale, kes segastel ajenditel tahtis likvideerida Ingebori isa Yngwie. Et tema,

Hjalmar, oma meestega selle lahingu võitis, oli küll paljude juhuste kokkusattumine ja et nad mõlemad Ingeboriga taas elule turgutati, lausa ime. Hjalmar meenutas kõiki neid noori mehi, kes tema kõrval hukkusid ja kelle poegi ta oli lubanud häda korral aidata. Seni polnud neist ükski abi järele tulnud.

Hjalmar mõtles ka sellele, et ilmselt olid uuslaiendatud juba ammu teadlikud tema kahetisest rollist, aga pidasid traditsioonidest kinni ega tulnud torkima neid, kes olid kunagi olnud laiendatute sõjaväeüksustes ja presidendilt teenete eest ordenigi saanud. Aga tal oli tunne, et kaua see ei kesta. Vana mees lükkas korra käega läbi juuste, et sundida oma hõredad hallid peakarvad tagasi laitmatusse üle pea seatud soengusse.

Ingebor toimetas omasoodu köögis. Paremaid päevi näinud köögikapist tulid välja presskohvikann ja kohvipakk. Teisest koorepulber ja suhkur. Hea, et isa varandusest veel midagi järgi oli – sai omale ka luksuskaupu lubada. Sujuvate kärmete liigutusega sai kann kraani all veega täidetud ja keema pandud. Üks asi oli selle uue võimuga küll hea – elekter oli tasuta käes. Kuni vesi kannus tuure üles võttis, tõmbas Ingebor toolil hinge. Tegelikult oli tema elu isegi kerge. Enamik temavanuseid pidid ise tööd tegema, et omal hinge sees hoida. Praegu peaks isa varandusest veel niipaljukest jaguma, et nad elavad oma elunatukese lõpuni kahekesi ära. Aga suure osa sellest oli sulatanud superinflatsioon, mis tekkis siis, kui laiendatud rassiks muutusid ja nende tekitatud uued rahamassid turu üle ujutasid.

Vesi hakkas kohisema. Ingebor ajas ennast püsti ja pani väikese plastkulbiga kohvipuru kannu. Siis otsis kandiku ja pani tassid sinna peale. Koorepulbripurgi ja suhkrutoosi samuti. Hetke pärast läks vesi keema, nüüd sai selle kohvipurule peale valada ning kannu kandikule asetada. Tuba täitus värske kohvi lõhnaga. Siis kõndis Ingebor tähtsa näoga välja, kandik käes, pani selle lauale ja teatas: „Härra, siin on teie kohvi. Ehk suvatsete maitsta. Ei ole küll teab mis aastakäik, aga see-eest suurepärane ...” Siis vaatas ta Hjalmarile otsa – tollel oli pea viltu vajunud, juuksed sassis, suu lahti, kaugusesse suunatud pilk tühi.

Ingebor vajus vaikselt toolile ja vaatas oma elutut meest. Ta ei mõelnud hetkegi selle peale, kas tapatöö korda saatnud hiilija võib veel kuskil ringi tolgendada. Ammugi mitte selle peale, et kohv kannus jahtus. Ingebor ainult vaatas ja nuttis hääletut nuttu. Ta oli seda meest armastanud ja tema eest hoolitsenud – kaua aega. Nüüd oli see mees temalt võetud.

Kui ta ennast uuesti tajuma hakkas, oli juba hämaraks läinud. Külm hakkas. Tundus, et midagi tuleb teha – niisama ei saa sedasi siia istuma jääda. Samas tundis ta, kui teistmoodi oli see olnud, kui Hjalmar eelmine kord surma veerel oli. Ingebor mäletas seda kõikematvat ahastust, mis tahtis sisikonna seest välja rebida ja imestas ühtlasi, et seekordne valu on hoopis teistsugune. Et see on olemas, aga kuidagi ... oodatud. Ta ju teadis, et Hjalmari puhul oli see tegelikult aja küsimus ja selle mõttega oli ta pidanud harjuma. Eks nad olid seda teemat omavahel korduvalt arutanud – ka mees oli arvanud, et lõputult teda ei hoita, ehkki nad olid lootnud, et vanad kokkulepped peavad. Ingebor oli seda erineval moel ikka ja jälle ka unes läbi elanud.

Ta astus ratastooli juurde, võttis pidurid maha ja veeretas mehe tuppa. Siis tõi ta tuppa ka õues vedelenud asjad. Seejärel pani terrassiukse kinni ja vaatas mehe poole.

„Kas ta magab?” kostis toa sügavusest tundmatu vaikne mehehääl.

Ingebor kiljatas ja pööras ehmunult sinnapoole.

„Kes teie olete ja mida te minu majas teete?”

„Minu nimi on Roald Amunds. Ma otsin Hjalmarit – ta teadis mu isa, Jens Amundsit,” vuristas Roald.

„Amunds? Hjalmar ... Hjalmar on surnud…” Ingebor vajus põrandale ja hakkas häälekalt nutma – teadmine oli üks asi, väljaütlemine hoopis midagi muud.

Mees seisis nurgas, vaatas vana naist põrandal nutmas ja hoidis tahtmatult hinge kinni. Terve rida mõtteid lendas läbi pea. Mis ta nüüd siis tegema peab – naisele appi tõttama? Ja kas ta sai õigesti aru, et see habemik seal ratastoolis ongi Hjalmar ja nüüd siis surnud? Kaua ta siis juba surnud on? Ilmselt mitte eriti kaua. Aga miks? Vanadus või hiilijad? Kui hiilijad, siis kas tema pärast? See ei ole võimalik – isa kirja polnud keegi lugenud. Või olid nad isa ikkagi elusalt kätte saanud? See seletanuks ka tema päranduse õhkulaskmist.

Midagi pidi ikkagi tegema – imelik oli nutvat naist niimoodi lihtsalt vaadata. Oma kohmetust varjata püüdes küsis Roald vaikselt:

„Kas ma saan teid aidata?”

Naine ei vastanud, aga hakkas ennast maast püsti ajama. Roald tõttas talle appi.

„Mis sa mind kangutad, ma saan ise hakkama. Aita mul Hjalmar toolist välja tõsta ja diivanile panna. Või siiski – viime ta parem magamistuppa – ma kolin ise diivanile.”

Roald aitas vanamehe voodisse tõsta, seda oli lihtsam öelda kui teha. Suurt mehemürakat ei olnud sugugi lihtne ratastoolist voodisse saada. Siis viis ta Ingebori nõudel voodipesu ja ratastooli teise tuppa ning sulges magamistoa ukse. Ingebor ohkas sügavalt ning lausus: „Täitsa hea, et sa siin oled. Ma oleks vist üksi lolliks läinud. Mine istu sinna diivanile, ma teen törtsu kohvi, saab ehk kuidagi elu sisse jälle.”

„Istuge teie, ma ise!”

„Ei tule sina midagi minu kööki sahmerdama! Mine istu. Õige mul hakkaja!”

Ingebor valas liisunud kohvi välja, loputas kannu ja pani uue vee keema. Tõstis siis puru kannu ja jäi ootama. Vesi tõusis tasapisi keema, aga Ingebor vahtis ikka kannu.

„Vesi keeb,” ütles Roald vaikselt. Selle peale naine võpatas, lülitas keedukannu välja ja valas vee kohvipurule. Siis tõstis kannu kandikule ja tõi selle lauale.

„Mis sa minu vaesest vanamehest siis tahtsid.”

„Mul on abi tarvis.”

„Midagi rasket vaja tõsta või? Tead ikka, et tal jalgu polnud altpoolt põlvi!”

„Eks ma nägin, kui teda voodile tõstsime. Isa jättis mulle kirja, kus soovitas hädaga Hjalmari poole pöörduda. Kuna mul mujale minna ei olnud, tulin siia.”

„Noh, temast sul nüüd enam abi ei ole.”

Mõlemad vaikisid.

„Kas teie tundsite minu isa?”

„Tundsin? Ma ei tundnud oma meestki! Alles täna sain teada, et ta pidas päevikut. Mis sa ütlesid oma isa nime olema?”

„Jens, Jens Amunds”

„Ma teadsin jah teda, aga ega ma enam sellest ajast palju mäleta.”

Jälle vaikus.

„Te ütlesite, et teie mees pidas päevikut?”

„Täna tuli välja jah,” elavnes Ingebor. „Elad aastakümneid jalutuga koos ja tema kirjutab salaja päevikut. Huvitav, kus ta seda peidab? Kus sina peidaksid naise eest oma päevikut?”

„Ma ei tea. Pole kunagi ette tulnud.”

Mõlemad istusid vaikides ja mõtisklesid.

„Äkki põues?” pakkus Roald.

„Tahad vaatama minna?”

Vaikus. Siis küsis Roald ebaledes: „Kas ma, eee ...” ja nõksas peaga magamistoa poole.

„Eks sa siis „eee ...”, kui julged. Ehkki ma ei usu. Ma olen teda tihti riietumisel aidanud – ma oleks leidnud. Ratastoolis istudes jääb inimesel selg kangeks ja siis on riietumine raske. Sina, noor inimene, ei tea sellest muidugi midagi.”

Roald istus natuke mõtiskledes ja otsustas siiski katsetada, teades, et muidu jääb see hingele kripeldama ja hiljem peab ikka minema.

„Ma siiski igaks juhuks ...” kostis ta ebalevalt, tõusis ja läks magamistuppa. Kummaline, mõtles ta, kuidas surnud inimene on ju lihtsalt lihakeha, aga ometi on ebamugav teda katsuda. Loomaliha tükke katsuda ei ole imelik, aga surnud inimese riideid katsuda on. Roald hakkas ettevaatlikult vanahärra riideid läbi kobama. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi, vaatas Ingeborile otsa ja vangutas pead.

Ingebor valas omale teise tassitäie kohvi.

„Tegelikult peaks natuke napsu ka võtma. Nii, turgutuseks. Ma lähen vaatan ühtlasi, ehk peitis kusagile magamistuppa.”

Oma veerand tundi kobistas vana naine magamistoas sahtlites, et leida mehe päevikut. Tulutult. Kui välja arvata asjaolu, et ta unustas oma napsusoovi.

„Kuule, Jensi poeg, kas sul taskulampi on?”

„On.”

„Tule piilu voodi alla. Mine vana riukameest tea.”

„Kohe.”

Ka seal ei olnud peale tolmurullide mitte midagi, taas istusid nad diivanil ja mõtlesid. Korraga küsis Roald:

„Ta oli ju vana mees. Ta pidi öösel WC-s käima.”

„Jah. Ikka mitu korda.”

„Äkki hoidis kusagil seal?”

„Oi, see on sinust nii lahke – selle ruumi läbiotsimine enda peale võtta.”

Ka WC osutus pettumuseks. Nii sai ajapikku kogu elamine läbi tuulatud. Ka nendest kohtadest, kuhu jalutu poleks kunagi oma asju puht füüsiliseltki paigutada saanud. Tulemusteta. Roald tundis juba kogu ürituse mõttetust, kuid tahtis vanale naisele abiks olla. Järjekordselt tulutult otsimiselt mõtisklema ja puhkama tulnud Roald pöördus eneselegi ootamatult daami poole järgmise palvega:

„Teate, kui ma väike olin ja haiglas isa vaatamas käisin, siis mul tekkis seal täiesti tobe soov korra proovida, kuidas on ratastooliga sõita. Kas ma tohin proovida.”

„Tohoh. Kas ma pean sulle selleks mingi vigastuse ka tekitama või proovid niisama?”

„Ma päris nii seda ei mõelnud.”

„Noh, eks sa proovi.”

Roald istus tooli ja proovis sellega edasi-tagasi sõita. Väga imelik tunne oli. Siis hakkas ta äkilise idee ajel ratastooli kätega läbi kobama. Tuli välja, et Hjalmar oli ehitanud ratastooli põhja alla kavala peidiku. Ja seal see ruuduliste kaantega ja kulunud servadega kaustik oligi.