Читать книгу Kus pingviinid ei laula - Kaido Tiigisoon - Страница 7

Roald ärkas hommikupoole ööd. Keeras külge ja tahtis uuesti magama jääda, kuid siis koitis talle, et ta oli poikvel laugude vahelt vilkumist näinud. See lõi mehe hetkega ärkvele. Öine tuba oli täis kuma, mis kord aeglaselt tugevnes, siis taas vaibus ning vahepeal vilkus. Roald ajas end halba aimates istuli ja liikus pead ettevaatlikult madalal hoides akna juurde. Välja piiludes nägi ta suurt tuleleeki tõusmas sealt, kus oli tema kodu. Roald istus maha. Ahastus tungis hinge ja pisarad silmi. Vaene memm. Siis jõudis talle kohale, et tema on süüdi. Tema oli oma memmele hukatuse kaela vedanud. Hukatuse, mis jõlkus tema järel ega hoolinud eriti, kes elab ja kes mitte. Roald oli jõudnud just ennast süüdistama hakata, kui taipas, et varem või hiljem tullakse ka teda otsima.

Pea hakkas palavikuliselt tööle – majast oli vaja lahkuda! Roald vaatas sängi üle, pani seljakoti kinni ja vinnas turjale. Kiiresti võttis ta välja hiilija metamantli ja pani selga. Vaatas uuesti aknast välja. Maad mööda minek tundus halva mõttena. Aknast alla vaadates paistis teine korrus kole kõrge, aga ikkagi parem kui hiilijatele kätte jääda. Teadmine, mida ta oma peas kandis, tundus talle sel hetkel liiga väärtuslik, et riskida selle tagastamisega neile, kellelt see varastatud oli. Ta pidi riskima.

Madala kaldega katus langes teise korruse otsaaknast pisut allapoole, kuni räästani. Räästa vastu ulatus üks maja kõrval sirguva tamme oks, mis oli viimaste aastatega suureks kasvanud ja tuulte käes õõtsudes katusesse augu lõhkunud. Roald arvas, et ehk saab ta sealtkaudu kuidagi puu otsa nii, et hiilijad ei suuda talle otse järgi tulla. Ta avas akna ja astus väljapoole. Ninna lõi kirbe tulekahjulehk, õhus hõljus tahmakübemeid. Ta vaatas veel kord põleva kodumaja poole, ohkas ning toetus ettevaatlikult katusele. Tsementkiudplaadid pragisesid jala all, kuid pidasid vastu. Tasakaalu hoida püüdes sulges Roald akna oma selja taga ning hakkas vaikselt mööda kaldus katust allapoole minema. Vahetult enne katusesse hõõrdunud auku libises üks plaat jala alt ning kukkus kolinal auku sisse. Samal ajal kukkus sisse ka eemal põleva maja katus, paisates üles paksu sädemepilve. Roald kaotas tasakaalu, aga suutis hullemast pääseda, istudes katusele.

August tema all paistis üks tala ja Roald suutis oma allalibisemist nii palju juhtida, et sellele toetuma jääda. Nüüd, kui oks oli piisavalt ligidal, tekkis küsimus, kuidas seda mööda tammeni jõuda. Oks oli küll jäme ja tugev ning toetus otsapidi maja katusele, aga eriline tasakaalukunstnik polnud Roald iial olnud. Õnneks paistis paari meetri kaugusel üks väiksem oks, mille abil sai tasakaalu hoida. Samas tuli need meetrid siiski kuidagi läbida.

Alla vaadata oli jube. Roaldil oli tükk tegemist, et maapinnalt pilku lahti rebida. Siis kinnitas ta pilgu puule, kuhu ta jõudma pidi, ning pani jala oksale. Ja võttis kohe jälle ära. Esiteks sellepärast, et pagana kõhe oli. Teiseks sellepärast, et ta ei näinud oma jalga. Avanud mantli eestpoolt, proovis ta uuesti. Järgmist sammu oli siiski väga raske teha. Roald lasi põlved konksu, et tasakaalukese oleks võimalikult madalal, ajas käed laiali ja tegi neli kiiret sammu. Ta oli juba kukkumas, kui sai teisest oksast kinni ning vajus kahe oksa vahele looka. Jalgadest käis kuum jutt läbi. Mõlemale oksale toetudes jõudis ta tüvele sammhaaval nii palju lähemale, et edasine liikumine oli lihtne. Tüveni jõudes tuli otsustada, kas põgeneda mööda maad või peituda puu otsa. Roald otsustas viimase kasuks ning ronis nii kõrgele latva, kui sai. Head istekohta seal ei olnud – tuli seista okste vahel, üsna ebamugavas asendis – kuid peaasi oli, et teda maa pealt näha ei oleks.

Puu otsast alla piiludes ei näinud ta esialgu midagi. Umbes tunni aja möödudes kuulis ta, kuidas keegi tegi lahti ilmselt sama akna, kust temagi sisse oli läinud. Hingamine peatus, ihu tõmbus pingule ja iga südamelöök tundus kajavat üle õue, hüüdes: „SIIN MA OLEN!” Majast kostis kolinat – ilmselt oli hiilija koperdanud diivanivedrude otsa. Mõningase vaikuse järel oli kobinat kuulda juba teisel korrusel. Seekord jäi usutavasti jalgu riidekuhil ukse taga. Roald ootas, vaevu hingates. Vaatamata jahedale ilmale oli ta üleni higine. Veidi aja pärast avati aken. Seesama, kustkaudu Roald väljunud oli. Akna avamine võis tegelikkuses võtta sekundi. Aga peiduurkast vaadata, kuidas sinu surm akent avab ja sind pilguga otsib – see tundus kestvat terve igaviku. Ja sellele järgnes vaikus. Kõige piinarikkam vaikus, mis üldse olla sai. Puu otsas olles hakkasid käed ja jalad teravalt valutama, aga Roald ei julgenud ennast liigutada. Higi voolas mööda selga alla ja süda kloppis. Ta teadis, et ka ainus krõps oleks tema lõpp. Ja nii ta seisis seal, tund tunni järel, kannatades valu ja julgemata ennast liigutada. See oli tohutu, üliinimlik pingutus. Tegevusetus tõi igasuguseid mõtteid pähe. Kui kaua ta sedasi vastu peab? Kui kaua need hiilijad siin passivad. Äkki tuleb juba keegi mööda maad tema poole? Roald vaatas alla ja kuulis justkui lehtede sahinat maas. Ta üritas olla nii liikumatu kui sai. Tuul tõi jälle suitsuhõngu ninna ja see tuletas talle vanaema meelde. Valus oli ja halb ja süda leinas memme. Roald kartis enda pärast – ja lootis memme pärast, lootis, et nad ei olnud teda elusalt sisse põletanud, vaid temalt enne elu võtnud.

Taas tuli meelde lapsepõlv, mil ta siin nendesamade puude otsas oli lõputult roninud ja pidanud maailma kõige tüütumaks asjaks seda, kui vanaema oma söögijutuga tuli. Millegipärast oskas memm kutsuda teda sööma alati just siis, kui parajasti kõige põnevam tegevus käsil oli. Kümneaastane Roald oli pidanud otsata tobedaks vanaema harjumust söögi kõrvale jutustada, kuidas ikka vanasti oli ja kes ümbruskonnas kelle sugulane oli ja mis nendega kõigiga juhtunud oli ja kes kellelt lapse oli saanud jne. Ja seesama memm oli talle õpetanud, kuidas mehed ikkagi ei nuta ja kuidas tuleb vapralt ära kannatada, kui elu sulle vastu vahtimist annab. Kogu see maailm oli nüüd jäädavalt kadunud.

Nüüd Roald nuttis. Vaikselt ja ilma et keegi seda näinud või kuulnud oleks, aga pisarad voolasid mehe silmadest. Hirm andis teed füüsilise ja hingelise valu põhjustatud kurbusele. Miks just mina? Miks nii? Kuidas saab üks arenenud rass nii ebaõiglane ja julm olla? Inimese elu võetakse vastavalt soovile ja isegi kui sa igapäevaselt tõmbetuuli väldid, tulevad need raisad sulle ikkagi koju järele ja viivad selle ainsa, mis sulle tähtis.

Otsatu kurbus ja eelseisva tegevuse raskus vajutas rängalt mehe õlgadele, korraks tekkis tunne, et viskaks selle raiskade kostüümi maha ja karjuks: „Siin ma olen – tulge ja võtke, tõprad, kui saate!” Samas hoidis teadmine, et tema on üle mitmekümne aasta ainus, kel on mingitki lootust midagi muuta, teda rumalustest eemal. Ja vandudes endale, et ta teeb kõik endast sõltuva, et lõpuni minna, seisis ta puu otsas edasi. Tund tunni järel. Parem jalg muutus ebamugavast asendist ja pitsumisest ajapikku täiesti tuimaks ja ta ei teadnud, kuidas ta sealt puu otsast peaks üldse kunagi alla saama. Ammugi ei teadnud ta, mille põhjal ta veendub, et nüüd on ohutu. Varsti lisandus tema hädadele veel üks – põis oli täis.

Umbes keskpäeval kärgatas äkki läheduses tugev pauk. Roald võpatas ja olles sellega oma asukoha reetnud, vaatas üle õla paugu suunas. Suitseva kodumaja kõrvalt tõusis teine suitsusammas – tema relvaladu oli ilmselt õhku lastud. Kuidas nad sellest teadsid? Samas tundus, et ehk on nüüd need hiilijad siit läinud, oma lõhkamistööd tegema. Siiski ei julgenud ta puu otsast veel alla tulla ja nii passis ta seal pimedani. Saati et lõhkamine võis olla korraldatud ka tema liikuma meelitamiseks. Öö saabudes tõusnud tuul sahistas nüüd puulehtedes ja ta sai ilma oluliselt lisahelisid tekitamata ennast aeglaselt kohendama hakata.

Valu tuli esimeste liigutuste peale vahepeal tuimaks muutunud liikmetesse kohe tagasi ja sundis paigale. Tasapisi ja hambaid kiristades sai ta ennast taas liikuma. Korraks sundis lehtede kahtlane sahin maapinnal jälle tarduma ja kuulama, kuid mitte midagi erilist kõrva ei hakanud. Siis lükkas tuulehoog lahti jäetud akna peaaegu kinni, mispeale seda keegi enam ei avanud. Tundus, et hiilijad on teda kusagile mujale jahtima läinud.

Aegamisi ronis ta allapoole. Leidis siis kahe oksa vahel koha, kus ta sai toetuda nii, et saaks ennast kergendada. See tehtud, meenus Roaldile ähmaselt, et tammel on allpool kolmest oksast justkui istumisalune ja lõpuks ta leidiski selle. Kuna mantlil ei olnud suuava, pidi ta peakoti maha võtma. Samuti tuli mantlisaba üles tõsta – kalli kraami peal istumine tundus raiskamisena. Võileiba välja võttes mõtles Roald, et see vaatepilt võis praegu päris kummaline olla – õhus rippuvad käed harutavad võileiba, et toita pead, mis hõljub kõrgel tagumiku kohal. Memme kurgivõileivad maitsesid imehead. Termosest kohvi juues suutis ta mõnevõrra rahuneda. Ta oli nüüdseks kolm korda hiilijate käest pääsenud – mitte just paljud ei saa sellise saavutusega kelkida. Samas painas ees ootava ülesande raskus ikkagi. Roald meenutas teed Orchard Hilli ning leidis, et parim oleks mööda metsa sootuks läände minna, et siis Dutchman Roadi alt läbi põigata, kasutades üle oja tehtud truupi.

Heitnud veel viimase pilgu pimedas pea nähtamatule tossusambale, mis tähistas suitsevat isakodu ja kogu isa jäetud päranduse hävinemist, ronis Roald puu otsast alla ja hakkas astuma.