Читать книгу Kus pingviinid ei laula - Kaido Tiigisoon - Страница 4

Udus on kõik teisiti. Vaikne ja valge. Metsalagendikul keset erakordset paksu udu kõndis üks kõhetu kössis mees, käed rõske külma pärast risti rinnal. Seljas sinakashallid tunked, rinnataskul triipkood 0x464F52545974776F. Kevadel oli ta saanud kolmekümneaastaseks. Tumedad sassis juuksed raamisid silmi, mis veel mõni päev tagasi olid olnud elavalt uudishimulikud, praegu aga vilasid murelikult ja kahtlustavalt siia-sinna. Vanemad olid talle nimeks pannud Roald. Mees oli juba tont teab mitmendast metsatukast lagedale astunud ega teadnud täpselt, kus ta on. Aga ta otsis. Otsis pingsalt ja meeleheitlikult. Ta teadis, et udu kaitseb teda nende eest, kes teda otsivad. Aga täpselt sama palju varjas see ka neid, keda tema otsis. Kusagil siinkandis pidid nad ju olema, nii oli talle räägitud!

Roald piilus arglikult ringi, ehkki sellest polnud säärases paksus udus tuhkagi kasu. Nagu ei olnud eriti kasu ka tema õhukestest tehnikutunkedest sügisõhtu rõske külma vastu. Mõlemad teadmised olid juba ammu temani jõudnud – silmad olid pingutusest valusad ja hambad plagisesid. Sedasi ringi ekseldes oli üsna ootuspärane, et äkki kerkis udust tema ette tume ja ähvardav ümarate servadega kergelt kaldus sein. Ehmatus naelutas ta paigale. Hetke järele mõelnud, läks ja katsus ta seda seina. Hein! Rõuguredelitele tehtud paks heinasaad. Teades, et midagi paremat pole tal vastu ööd oodata, puges Roald rõugu alla ja meisterdas sinna sisse endale mõnusa pesa. Ehitamise käigus heintega sahistades tundus talle, et see krabin peaks kostma miilide taha. Ja et ta leitakse kohe üles. Mõneks ajaks ta peatus, et kuulatada, kuid vähemalt esialgu oli igal pool sama vaikne kui enne. Siis sundis külm teda edasi tegutsema. Pesa tegi ta rõugu keskele sügavale. Nii sügavale, et väike õhuava jäi ainult hingamiseks ja hommikuvalguse nägemiseks. Seejuures ei olnud tal mingit jaksu ega huvi otsida vastust küsimusele, kes 21. sajandi viimases otsas veel lahtist heina teeb ja miks ta selle detsembrini välja peale jätab.

Soojem hakkas, aga kõledus, janu ja näriv nälg, mida hirm veelgi võimendas, häirisid ikkagi. Kaks päeva ei olnud Roald midagi söönud, oli vaid peitunud ja põgenenud. Ta oli esimene tehnik, kes iial oma ametist põgenenud ja ta oli veendunud, et tema kättesaamiseks ressursse ei säästeta. Aga ta pidi minema. Tal ei olnud teist võimalust. Ja ehkki ta teadis hiilijatest nii mõndagi, oli üks asi neid hooldada, sootuks teine asi aga olla nende poolt tagaotsitav. Udu päästis üksnes niipalju, et teda satelliitide ja droonidega kohe üles ei leitud, ehkki paar korda oli ta vaid õnnekombel pääsenud, kükitades puu all ja kuulates, kuidas kusagil ülalpool miski lendas. Tegelikult ei olnud ta lootnud nii kaugele jõuda. Aga tal oli vedanud – kahepäevase udu ja nende puudega, mis teda droonide eest varjasid.

Hämarus muutus järjest sügavamaks. Igasugused mõtted keerlesid endiselt peas. Tal polnud aimugi, mis edasi saab. Kui kaugele ta jõuab? Kas ta leiab need, keda ta otsib, või tabatakse ta enne? Ka puresid teda kahtlused kogu selle ettevõtmise mõttekuses. Äkki nad ikkagi ei valetanud, kui väitsid, et pärast Heyleli hooldajaks edutamist saavad inimesed mujal tööd ega kao lihtsalt niisama? Äkki ei olnud Umberto järeldused õiged? Äkki tegi ta valesti, kui põgenes?

Mingi kuradi pulk oli külje all! Roald urgitses selle välja, viskas eemale, kuhjas oma pesa uuesti kokku ja mõtles edasi. Kõige rohkem muretses ta ikkagi Umberto pärast. Kui nad saavad teada nende viimase vestluse sisu, siis läheb sõbral haprasti. Erinevalt Roaldist on Umbertol aga pere. Võib-olla peaks ta ikkagi tagasi minema? Kas või sõbra laste pärast. Huvitav, mida nad kostaksid, kui ta nina tehnikute korpuse ukse vahelt sisse pistaks.

„Tere!”

„Kus sina siis olid?”

„Käisin natuke jalutamas.”

„Kaks päeva?”

„Ei tahtnud pikalt ette võtta.”

Siis nad heldivad ja ütlevad: „Noh, pole hullu. Tore sind jälle näha. Sea ennast sisse. Puhkuse ajal võtad siis pikemalt ette.”

Jaa-jaa, muidugi-muidugi. Ta oli selle juba mitu korda läbi mõelnud, nii enne põgenemist kui selle käigus. See ei muudaks muud kui et tema isiklik lõpp tuleks kiiremini. Võimalik, et ka Umberto pere jaoks teeks see asjad halvemaks. Hetkel tundis Roald, et ta ei saa mitte midagi muuta ning lasi end lõdvaks. Kõrvad püsisid endiselt kikkis ja üritasid tabada samme ümbruskonnas, aga midagi väga kahtlast kõrva ei hakanud. Kui välja arvata heintes krabistavad satikad, kes seal külmast uimastena omi asju ajasid. Kuiva heina rahustav lõhn, pehme ja kergelt krabisev küljealune ning kehasse tagasi tulev soojus kiskusid väsinud mehe siiski lõpuks hirmu ja nälja haardest ning kinkisid talle kosutava tukastuse.

Ta nägi unes, kuidas ta lapsena isaga koos telkimas käis. Kuulas telgis und oodates, kuidas tuul väljas sügisesi lehti krabistas ja keegi otse nende kõrval justkui kõndis.

„Isa, isa – kes seal kõnnib?”

„Pole siin kedagi,” rahustas isa.

„Aga ma ju kuulen, et kõnnib.”

„Ah, pole seal kedagi. Kesse sinu arvates kõnnib siin öösel keset metsa?”

„Aga ma ju kuulen!”

Lõpuks läksid nad isa porisemise saatel taskulambi valgel välja ja veendusid, et ümbruses ei olnud kedagi. Isegi jälgi mitte. Ainult kuivanud lehed, mida kerged tuuleiilid aeg-ajalt liigutasid ja mis selle peale vaikselt sahisesid. Tagasi telgis olles hakkas ta juba magama jääma, kui kuulis pauke ja karjumist.

Roald virgus kohe unenäost tagasi oma heinasaadu. Metsik röökimine, püssipaugud ja korinad olid päriselt. Ta teadis kohe, mis toimub, ning õõvastav, kõikehaarav hirm pani keha uuesti vabisema, ehkki tal oli juba ammu soe. Roald püüdis ennast vagusi sundida, et mitte heintes sahistades enda asukohta reeta ja pani käe suhu, et vaigistada hammaste plaginat. Hiilijad ei olnud kaugel ja nad tegid seda, mida ta teadis neid tegevat. Kära kestis lühikest aega, aga Roald istus sedasi ärkvel kogu ülejäänud öö, vabisedes hooti, võpatades selle peale, kui mõni lülijalgne heintes krabistas ja siis jälle ajutiselt rahunedes ning pingsalt kuulates. Ta põlgas ennast selle hirmu pärast, teades samas, et ta ei saa sinna mitte midagi parata. Mitte keegi ei oleks saanud. Vähemalt mitte ükski tehnik. Maarahvas oli teistsugune ja sellepärast siin ka hiilijad ringi liikusid. Aeg-ajalt tekkisid kusagil ikka mingid liikumised, mis lootsid laiendatutega läbi rääkida või midagi jõuga muuta. Lootusetu lugu. Hiilijad jõudsid alati kohale enne, kui asi vähegi suuremaks jõudis paisuda. Pealegi pidas maarahvas aeg-ajalt omavahel tühja-tähja pärast kähmlusi. Sellesse ei sekkunud laiendatud kunagi. Ei otse ega hiilijate abil. Neil oli ükskõik, mis maakatest saab. Kohe päriselt ja sügavalt ükskõik. Linnas oli teisiti. Seal imeti sind lihtsalt tühjaks, kuni sa olid üks narts. Kui sa just Heyleli hooldajaks ei sattunud.

Hommikune hahetus hakkas heintesse jäetud avast pisukest valgust sisse pillama. Roald kaalus hetke oma pesast lahkumist, aga ettekujutus sellest, et kusagil siinsamas võib külm ja kalgilt sihipärane julmus ringi hiilida, sundis ta paigale. Ta mõtles, et kas ta nendesamade hiilijate hooldajana võiks kuidagi aimata, kui kaua need siin passivad, aga tal ei olnud tegelikult mitte millestki kinni hakata. Mõnikord lahkuvad nad kohe. Mõnikord alles mitme päeva pärast. Aku kestab neil kuude kaupa, nii et see neid ei piira. Lisaks tuli talle pähe, kui loll ta oli olnud, et oli oma magamiskoha teinud keset lagedat välja olevasse heinasaadu. Kuidas ta siit nüüd metsa pääseb, kui päike peaks välja tulema? Ta võetakse ju kohe kinni – satelliitidelt on kõik näha. Teisalt – kuhu ta siis oleks pidanud magama minema. Puu otsa?

Nälg näris ja kurk kuivas. Keel oli suus paks – Roald mõtles kibedalt muiates, et kui ta peaks praegu kellegagi vestlema, suudaks ta vist esile manada vaid segase mögina. Aga hirm sundis ta terveks päevaks paigale. Sedasi kuulates ja oodates oli päev ikka väga pikk. Saati ei teadnud ta, mis kell on – ta oli kogu oma elektroonikakola teadlikult maha jätnud. Küljealune muutus valusaks, aga liigutada ta ennast ei julgenud. Kõrvad olid suurest kuulamisest juba haigeks jäämas. Vahel ronis mõni putukas kusagilt krae vahelt või mis veel hullem – püksisäärest sisse. Enamasti Roald sellele ei reageerinud, vaid kannatas, hambad ristis, lülijalgse sebimist, kuni see kusagile käeulatusse ronis. Siis lõpetas ta enda piinad. Õnneks ei olnud neid seiklejaid palju – ikkagi külm aeg ning sedasorti tegelastel oli heintes rohkem asju ajada kui Roaldi püksis. Päev oli pikem kui järgnev öö, sest pimedal ajal õnnestus ka mõned korrad tukastada.

Neljanda põgenemispäeva hommikul tundus peitujäämine juba mõttetu. Ta valutas üleni, alates kangeks jäänud liigestest, valusaks magatud küljest, piinavast seljast ja õigupoolest kogu ülejäänud kehast kuni sisikonnani välja. Kõht näris näljas iseennast ja janu läks järjest kangemaks, mis tegi ka pea uimaseks. Iga liigutuse peale hakkas süda hirmsasti taguma. Pisitasa heinu enda ümbert lahti harutades ja iga suurema sahina peale ehmudes õnnestus tal end välja kaevata. Ümberringi oli vaikne, puhus kerge tuuleke. Udu oli hajunud, kuid taevas oli tihedalt pilves. Roald ajas oma pikast vedelemisest ja veepuudusest kangeks jäänud keha heinasao kõrval aeglaselt püsti. Keha punnis vastu ja valu pani hambaid krigistama. Ta pidi kähku heinasaost kinni haarama. Pea käis ringi ja lõhkus valutada mis kole. Ta vaatas hägusa pilguga ringi. Hiilijaid nii ei märka, aga enda asukoht oli kuidagi vaja kindlaks teha. Heinasaad oli üsna metsa lähedal. Üle kaugemale jääva lageda põllu hoovas järvelõhna. Oli see nüüd Shappard või Mize? Ta ise arvas end kusagil nende kahe järve kandis olevat.

Meenutades üle-eelmise öö sündmusi tundus, et kuuldud hääled võisid olla tulnud metsa poolt. Roald seisis ja mõtles. See oli tema kuivanud ajule väga vaevarikas tegevus, aga edasiseks ellujäämiseks hädavajalik. Nii või teisiti oli vaja metsa minna, aga paljas mõtegi sellest tundus üsna ebameeldiv. Hirm oli sellepärast, et seal võisid ikka veel olla hiilijad. Teisest küljest ka sellepärast, et seal ootas ees tema lootuste purunemine. Aga uudishimu, nälg ja janu olid seekord suuremad piitsutajad kui hirm. Lisaks pidi ta võimalikult kähku metsa jõudma ka enda varjamiseks.

Endine tehnik hakkas kahtlustavalt ringi piiludes vaikselt metsa poole kõndima. Metsaserval hoovas koos metsakõdu ja seente lõhnaga temast uuesti üle ka hirm ja jalad ei tahtnud kuuletuda. Väikese sunnitud peatuse aitas ületada viimset vaimujõudu kokku võttev pingutus, Roald tõmbas kopsud õhku täis ja astus metsa rohelisse rüppe. Jahedus puges uuesti naha vahele ja pani värisema. Kaugel ei saanud otsitavate laibad olla. Ta leidiski nad mõningase ekslemise järel. Kõik viis ümber lõkkeplatsi, kus keegi polnud ammu tuld teinud – ilmselt ei olnud nad jõudnud tuldki süüdata, enne kui nad tabati. Kolm istumas seal, kus nad hiilijate käe alla jäid. Kaks pikali.

Kõigil meestel oli seljas laiguline vorm, välja arvatud ühel, kes kandis musta mantlit. Just nagu aitaks visuaalne kamuflaaž vähimatki hiilijate vastu. Roald vaatas neid ja tundis, kuidas ahastus hakkab peale tulema – mida ta nüüd teeb? Ta oli leidnud vastupanu juhid, aga polnud enam mitte mingit võimalust neile oma teadmisi edasi anda. Uus värinahoog sundis tegutsema. Üks kangestunud laip sai Roaldi suure pingutuse peale vabaks oma mustast mantlist, mis leidis kiiresti uue omaniku. Siis kihutasid karmid kupjad – nälg ja janu – Roaldit surnute seljakotte läbi sobrama. Mingeid pabereid seal ei olnud. Termoses loksus jahtunud tee, mis kadus joonelt janusesse kurku. Seljakotis olid veel paberinutsakusse keeratud võileivad, mis olid kergelt hapnema läinud, ja paar lihakonservi. Tükk aega otsis kahtlasi võileibu mugiv Roald konserviavajat, aga ei leidnud. Siis märkas ta ühe istuva mehe vööl nuga. Seda võtma kummardades tabas ta pilk samas maas lebavat revolvrit. Roald kangestus hetkeks ja mõtles, kas ta peaks selle endale võtma või sinnapaika jätma. Lasta ta ju ei osanud, aga viimsel hetkel võiks sellest siiski abi olla. Nii sai ka relv omale uue peremehe.

End mõttes oskamatuse pärast kirudes hakkas Roald, võileib endiselt hambus, värisevi käsi noaga konservikarpi toksima, üritades kaane serva piisavalt auke teha, et seda lahti saada. Ajapikku see tal õnnestuski, kusjuures selgus, et konservikaant saab noaga ka lõigata. Pärast selle selgekssaamist läks asi juba libedamalt. Esimene konserv kadus kiirelt sinnasamasse kuhu tee. Kohe kangutas Roald teise konservi lahti. Alles siis sai Roald aru, et tema restoranis on viis laipa ja tal hakkas paha. Ta vaatas meest, kelle oli natuke aega tagasi mantlist vabastanud, ja teda valdas õudus. Haistmismeel mõtles kohe välja laibalõhna ja Roald tundis seda selgelt. Aeglaselt, oma kangeks jäänud liikmeid peaaegu mitte tunnetades tõusis ta püsti ja hakkas sündmuskohast selg ees eemalduma, ühes käes konserv ja teises nuga. Vaid mõne sammu järel koperdas ta millegi pehme otsa ja kukkus selili. Valu käis läbi selja, sest üks roigas oli tema maandumispaika vedelema sattunud. Lisaks lendas osa konservi sisust metsa alla laiali, aga see oli pisiasi tunde kõrval, nagu oleks ta laipadest eemaldudes ühele neist otsa komistanud. Ta vaatas seda, kelle otsa ta oli koperdanud ... ega märganud midagi! Põlvili tagasi roomates ja käsikaudu otsides leidis ta keha, mida oli võimalik näha vaid pingutades, kui pead vasakule-paremale liigutada. Tema ees maas lebas üks hiilijatest! Roald tardus, tundes, kuidas kõik jäsemed nõrgaks lähevad ning pea justkui juba ootab pitsitust. Mitte kedagi neist, kes on seda kogenud, ei ole enam elus, keegi ei saa enam rääkida, mis tunne on, kui hiilija sind puudutab. Roald teadis aga oma töö tõttu täpselt, et nad katsuvad pead. Ka teadis ta, miks nad seda teevad.

Paar minutit ei liikunud metsa all mitte miski peale õhu. Siis märkas

Roald eluka rinnal rida raskesti märgatavaid musti auke, mis jooksid sealt, kus inimesel on vasak alumine roie, masina lauba poole. Kas tõesti oli tabatud midagi niivõrd kriitilist, et masin oli siia vedelema jäetud? Kõheldes võttis Roald maast oksarao ja suskas ettevaatlikult kohta, kus ta arvas hiilija olevat. Oksarao ümber olev metakangas kortsus ning sinna tekkis hetkeks klaasine lohk, mis kohe kadus. Liikumatut hiilijat vaadates jõudis Roaldini mõte, et see ei saa olla mingi loll varitsusmäng. Milleks vedeleda maas, lootes, et keegi su otsa koperdab, kui võib varitseda püsti ja liikuda ise sinna, kuhu vaja?

Roald teadis, et varem või hiljem tullakse sellele masinale järele. Ta istus hiirvaikselt, püüdes tabada vähematki heli. Vaikus. Ainult puulehed sahisesid. Siis tundis ta, et oodata ei ole enam midagi – tuleb tegutseda. Teades, kus peaksid olema katteülikonna kinnitused, hakkas ta vaikselt masinat selle kostüümist vabastama. See oli raske töö. Umbes nagu mannekeeni riietamine, ainult et riidesse pannes on see konkreetne „mannekeen” olnud igati liikuv. Lisaks oli Roald ikka veel nõrk. Kui ta lõpuks peitekostüümi kätte sai, tagus tal süda kurgus. Ülikond käes, keeras Roald selle pahupidi ja lõikas jälituskiibid välja. Siis katkestas ta pooliti kangasse kootud satelliitsideosa kontakti toite ja antenniga. Nüüd võis kergemini hingata ja mõelda, mis edasi teha. Roald istus maha ja sõi konservi jäänused lõpuni, piieldes maha vedelema jäänud kogu, mida kattis jämedakoeline must läikiv kangas. Ta tuletas meelde, kuidas ta nende humanoididega hoolduse käigus vestelnud oli. Mitte et need kunagi vastanud oleksid, aga ta teadis, et jutust arusaamine ei valmista neile raskusi ning see tegi vestluse lõbusaks:

„Kas teil valutab kusagilt?”

...

„Ah kaebusi ei ole. Miks te siis siia tulite?”

...

„Et vaja üle vaadata? Nii, tehke suu lahti ja öelge AAAA.”

Kõht hakkas äkilisest kiirtoitumisest valutama ja ta otsustas jätta ülejäänud konservi hilisemaks. Vaatamata kõhuvalule leidis ta, et on vaja liikuma hakata, lootes, et ehk paneb liikumine vere käima ja toitained jõuavad kiiremini kehasse. Pea oli endiselt uimane. Lisaks istus kuklas ähvardav teadmine, et varem või hiljem tullakse hiilijale järele.

Roald vaatas ringi, et määrata suund, kuhu liikuma hakata. Praegu tundus see talle küll õigupoolest ükspuha, ainult et ta soovis kindlasti jääda metsa varju ja mitte uidata mööda lagendikke ja suuri teid. Ühtäkki märkas ta kolme ligistikku kasvava puu otsas maast paari meetri kõrgusel mingit lauarisu. Süda hakkas midagi aimama ja ta läks kiiresti asja uurima.

Lauad olid mädanenud ja katki, aga ehitis ise veel äratuntav. Puu külge taotud ronimispulkadest olid enamasti ainult naelad järgi. Väikesena olid nad sõbraga onni ehitanud, omast arust meeletult kõrgele. Tollal olid nad veendunud, et kui sealt alla kukud, oled kindlalt surnud. Teisi ümbruskonna poisse oli selles raskem veenda, aga ega nad demonstreerima kah ei hakanud. Eriti uhked olid nad olnud teise korruse üle. Roald muigas, kui talle meenus, kuidas nad oleksid ükskord öösel onnis küünlavalgel passides selle peaaegu põlema pannud. Kustutamine käis kähku, aga ühtäkki oli hirm kallal ja pärast oli vanematele keeruline seletada, miks ta pika mangumisega välja kaubeldud luba onnis ööbida ei kasutanud kauem kui keskööni.

Roald vaatas ringi. Ta märkas maas ähmast jälge rajast, mille nad olid kunagi sisse tallanud. Seda oli rohkem aimata kui näha, aga sama hästi kui Roald teadis seda, et ta on raja lõpus, teadis ta sedagi, kus on selle algus. Ainus, mis kõhklusi tekitas, oli teadmine, mida sinna jõudmine tähendada võib. Aga oli’s tal valikuid? Korraga tuli tal mõte, mis võimaldas seda rada mööda vähe kergema südamega astuma hakata.