Читать книгу Palgasõdur. 5. raamat. Stockholmi ensüüm - Kalle Klandorf - Страница 11

5

Neil aastatel nägi Abdul-Qubbus viimaks oma võimalust lüüa Al-Qaedast lahku ja panna alus iseseisvale rühmitusele, millest saaks tulevane Islamiriik. Ta oli olnud Al-Qaeda üks juhte, kuid jäänud rangelt anonüümseks. Süüria kodusõda oli ideaalne platvorm koondada enda ümber ustavad hõimupealikud ja Saddami vägede riismed. See oli ka üks põhjus Al-Qaedast eralduda, et säilitada rahvusvahelist tundmatust ja samal ajal uuel rindel laieneda.

Abdul-Qubbus oli kindel, et varem või hiljem tuvastab vaenlase luure tema positsiooni Al-Qaedas ja järgneb ajujaht. Ta oli haritum ja intelligentsem kui keegi teine Islamiriigi rühmitusest, samas hoidis ta tagaplaanile ja keskendus kättemaksu kavandamisele, sekkumata otseselt lahinguväljal Islamiriigi vägivaldsesse laienemisse. Temalt küsiti nõu ja tema käske täideti, mis tagas rühmituse laienemise ja tugevnemise. 2012. aastal hakati seda rühmitust nimetama ISIS-eks.

Ajad olid Abdul-Qubbusele soodsad. Ta nägi satelliittelevisiooni vahendusel, mis maailmas toimus. Kahjurõõm oli piiritu. Tal oli kange tahtmine avada pudel Jack Daniel’si, nagu ülikoolipäevil, valada see jääle ja võtta üks suur lonks. Aga liidrid ei tee nii, pealegi ei lubanud seda usk, kuigi Euroopas õppimise ajal ei pidanud Abdul-Qubbus seda põhimõtet järgima ja viski maitse oli tal veel meeles. Ta oli äsja veendunud ja ka teleriekraanilt kinnitust saanud, et Islamiriigi suurim vaenlane oli nõrgenenud ja tagasi tõmbunud. Süüria valitsusväed olid nõrgad ja kurnatud, kuid koalitsiooniväed eesotsas USA ja NATO toetusega olid ikka probleem. See mure leidis lahenduse iseenesest ja ootamatult.

USA oli olnud üks maailma võimsamaid riike, kelle sõjalise taktikepi all toimus nii mõndagi. Kuid ka kõige suurematel ja tugevamatel võib tekkida ettenägematuid probleeme. Kui suures masinavärgis juhtub mingi väike detail üles ütlema või vigaselt töötama, põhjustab see häire ka järgmise detaili toimimises. Kogu masinavärgi töös hoidmine lõpeb varem või hiljem kapitaalremondiga. USA oli maailmaasjades kaasarääkimisega nii hõivatud, et sisepoliitikale pöörati mõnda aega vähem tähelepanu, ja see detail kippuski tõrkuma.

Tasapisi võttis tuld ka kaua hõõgunud rassiviha. Ameerika ühiskond hakkas vaikselt, kuid kindlalt uuesti meenutama kuuekümnendaid aastaid, kui mässud ja konfliktid võisid plahvatada ettearvamatult. Mustanahalised kodanikud süüdistasid enamikus valgetest koosnevaid korrakaitsejõude kodanikuõiguste rikkumises. Üha sagedamini tekkisid kokkupõrked politseinikega. Suure tähelepanu alla sattusid mustanahaliste surnuks tulistamised pealtnäha lihtsate vahistamiste käigus. Mutrikesed süsteemis aga jätkasid logisemist, tõmmates kaasa üha järgmisi.

Kõik, mis toimus USA sees, jõudis meediakanalite vahendusel ka Euroopasse. Sõjalist võimekust arvestades oli USA suurriik, kuid sõjaline sekkumine Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas kurnas teda. Abdul-Qubbus jälgis, kuidas USA ja tema liitlasvägede üksused aegamööda Lähis-Idast välja tõmbusid. Ta kasutas seda ära ja sõlmis liidu Saddami režiimi endiste sõjaväelastega, kes kaasasid mitu sõjakat hõimu.

Liidu sõlmimine nõudis küll tohutuid kompromisse ja palju tööd, sest Saddami Baathi parteisse kuulunud sunniitide ja šiiitidest moslemite vaheline sõjakirves peitus siiani väga õhukese mullakihi all. Šiiitidel oli veel värskelt meeles aeg, kui USA ründas edukalt Saddami vägesid, kuid muutus siis ootamatult passiivseks ja Baathi partei sunniidid korraldasid šiiitidele veresauna. Siiski suutis Abdul-Qubbus veenda neid vähemalt ajutiselt looma liitu ja ühendama kõik moslemid ühise vaenlase vastu, kelleks olid läänemaailma uskmatud eesotsas USA-ga.

Värske Islamiriik vaatas, esialgu sekkumata, pealt algavat Süüria kodusõda. Siis aga otsustati teha lõpp oma rahva tapmisele ja allutada kord tulevasele Islamiriigile. Süüria valitsusvägede võimutsemisele tehti lõpp võimsa rünnakuga. Süüria valitsus kaotas kontrolli piiride üle, põgenike vool liikus kodusõja ja ees ootava teadmatuse eest riigist välja. Või siis lihtsalt parema elu nimel Euroopasse.

Et pühenduda oma siseprobleemidele, otsustas USA kalliks maksma läinud sõjategevuse lõpetada ja väed Lähis-Idast kodumaa pinnale tuua. Tagasi oldi nõus tulema suurima rõõmuga, otsuseid tehti kiiruga ja et mitte liitlastele pettumust valmistada, jäeti osa lahingutehnikast koos vabatahtlike instruktoritega võõrale maale, plaaniga see hiljem maha müüa. Pikemas perspektiivis anti Lähis-Ida liitlastele lubadus oma lahinguüksustega uuesti appi tulla, kuid katet sel lubadusel polnud.

Kui USA üksused olid lahkunud, nõrgenes ka Euroopa sõjaline initsiatiiv. Lähis-Ida jäeti oma pingetega üksi.

6

Pärast vallutatud alade hõivamist ja üllatusrünnakute planeerimist 2012. aastal sai Islamiriigi juhtkond koos Abdul-Qubbusega aru, et nende suurimat vaenlast Ühendriikide armeed polnud enam koalitsioonivägedele appi ruttamas. Laieneti süstemaatiliselt ja alustati vastaste vägede purustamist. Mängleva kergusega võeti enda valdusesse Ühendriikide maha jäetud sõjatehnika koos ellu jäänud võitlejatega.

Islamiriiki kardeti tema jõhkruse pärast, kuid vallutatud aladel ei korraldatud enam selliseid veresaunu, mis toimusid esimestel kuudel Süüria valitsusvägede vastu. Kättemaks ja maine oli saavutatud. Abdul-Qubbuse antud korraldustest saadi aru, et olenemata usulistest lahkhelidest on kõik moslemid ikkagi õed ja vennad ning seega tuleb teha koostööd ühise vaenlase hävitamise nimel. Usulist sallimatust hoiti loori all ja valiti hoolsamini, kuidas usulahkude erimeelsusi lahendada. Taas tõsteti ausse aastatuhandete vanune traditsioon, probleemide ja lahkhelide lahendamiseks korraldati nn külavanemate koosolekuid, kus hääletades ja arutledes seati õiglus jalule. See oli aeglane ja vanamoodne protsess, kuid see andis osapooltele võimaluse oma seisukohti selgitada ja pingeid leevendada.

Mis puutus naaberriikidesse, siis hakati tegema üha enam peale surutud poliitilist koostööd, imbudes vaikselt, kuid kindlalt naaberriikide valitsuste koridoridesse – võimule ja varale lähemale. ISIS kasvas pindalalt järjekindlalt. Kuigi mõnel territooriumil võimutsesid verejanulised hõimupealikud, kes tõlgendasid koraani oma tõekspidamiste järgi, oli suurem osa Põhja-Aafrikast juba poliitiliselt Islamiriigi mõju all. Kahtleval seisukohal olid ainult Saudi Araabia ja Ühendemiraadid.

Euroopa seevastu hoidis hinge kinni ja kulutas pärast USA vägede lahkumist Lähis-Idast tohutuid ressursse, et ennetada terroriakte suurlinnades. Kehtestati sanktsioonid Islamiriigiga koostööd tegevatele valitsustele ja ISIS-e mõju all olevatele riikidele, püüdes vältida ja aeglustada selle mõjuvõimsa riigi teket. Uudistekanalid jälgisid esialgu ISIS-t murelikult, kandes ette, et oht pole kadunud ja sellega tuleb tegeleda, kuid aegamööda summutasid teema muud probleemid ning sõjategevust ja poliitilist olukorda mainiti nii-öelda uudiste jätkuks.

Uudistekanalite peateemadeks said üha enam suurriikide siseprobleemid: USA-s sisejulgeolek, Venemaal riigikorra ja majanduse moderniseerimine, Euroopas võitlus Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast tuleva sõjapõgenike vooluga. Palju oli inimesi, kelle usulised vaated sundisid neid Euroopas varju otsima. Põhja-Aafrika nõrgenenud piirivalvet kasutasid ära igat sorti abiorganisatsioonide sildi all tegutsevad inimsmugeldajad. Kindlasti ei olnud paljud paatides üle Vahemere sõitjad sõjapõgenikud. Palju oli neid, kes unistasid lahedast elust Euroopas, oma seaduste järgi.