Читать книгу Palgasõdur. 5. raamat. Stockholmi ensüüm - Kalle Klandorf - Страница 6

„Bravo Üks ja Bravo Kaks suunduvad konfliktipiirkonda. Hoiame teid toimuvaga kursis. Side lõpp,“ teatas Bengt Annale juhtimiskeskusesse.

„Selge. Õnn kaasa!“ tuli Annalt vastus.

„Oleme ootel,“ lisas Anders. Pärast seda surus Bengt raadio pükste küljetaskusse.

Mehed liikusid vaikselt hanerivis üle Rinkebysvängeni, edasi majaesisele muruplatsile, kust jõuti maja nurgani, mis oli hooviparklasse viiva Fornbyvägeni algus. Bengt andis märku ja rühm jäi korraks seisma, nii et Bengt jõudis kiiresti ees ootavale pilgu peale visata. Fornbyvägen oli tupiktänav vahetult enne Rinkeby keskust. Sellest paremale jäi parkla, mille keskmes asus mingi madal hoone, tõenäoliselt pesumaja. Sõidukeid oli parklas suhteliselt vähe, siin-seal vedeles veel suitsevaid autosid, mille ümber voolas kustutusvahtu. Vasakult piirasid tänavat kolme kortermaja otsaseinad. Neid ühendasid trepid, mille kaudu sai majade hoovidesse. Hoovid ise olid umbes kahe meetri kõrgused terrassid, nii et tänavalt, kus Bengt oma rühmaga plaanis liikuda, polnud võimalik hoovidesse siseneda muul moel kui ainult mööda treppe.

Bengt andis märku edasi liikuda. Tänavavalgustitest oli enamik lõhutud ja pimedus langes vatina majade vahele. Vaid mõnest üksikust aknast paistis kardinate tagant valgust. Mehed liikusid hanereas mööda vasakpoolset tänavaserva, hoides samal ajal silma peal ka paremal laiuval hämaral parklal. Nad jõudsid trepini, mis viis esimesse hoovi. Seitse meest – nende seas ka Bengt – hiilisid trepist üles, ülejäänud seitse jäid trepi jalamile valvesse ja hoidsid ümbruskonda sihikul.

Pindalalt mitte väga suur hoov oli samuti hämar, sest betoonelamud ümbritsesid seda kolmest küljest. Hoovis polnud midagi peale paari kiige, mängumaja ja nende juurde kuuluvate pinkide ning aedikute. Madalad looklevad piirded tähistasid jalakäijatele mõeldud kruusateid, mis viisid majade vahele. Peaaegu kõik aknad olid pimedad. Ei mingit liikumist, valitses täielik vaikus.

„Kuidas olukord tundub?“ kuulis Bengt oma kuularist.

„Täitsa vaikne. Paistab kontrolli all ja õhk puhas. Isegi liiga vaikne. Mõni tatikas võiks ju ikka kangelast mängida. Liigume järgmise hoovi suunas,“ vastas Bengt.

Seepeale tuli vastuseks: „Hakkasime liikuma.“

„Oleme kohe teie kannul,“ kinnitas Bengt.

Valves olnud rühm liikus piki maja otsaseina trepi poole, mis viis järgmisse hoovi. Bengti rühm tuli vaikselt mööda trepi teist külge alla ja võttis ennast ees minevale rühmale sappa. Seekord jäid nemad trepi jalamile valvesse, samal ajal jälgides, kuidas teine rühm eemaldus hääletult treppi mööda üles hämarale platvormile ja kadus veel hämaramasse hoovi.

Hetkeks oli kõik vaikne, seejärel küsis Bengt: „Kuidas olukord on?“

„Pime ja vaikne. Ohtu ei näi olevat. Kindel, et saime ikka õige väljakutse?“ tuli vastuseks.

„Kindel mis kindel,“ sõnas Bengt. „Viimane hoov veel ja siis kutsume patrullid. Meil pole siin midagi teha.“

„Olgu, hakkame tagasi liikuma. Tegelikult ikka kahtlaselt vaikne. Alles ju põletati ja laamendati.“

„Hakkame samuti liikuma,“ vastas Bengt.