Читать книгу Palgasõdur. 5. raamat. Stockholmi ensüüm - Kalle Klandorf - Страница 7

___

Оглавление

Järgmine hoov oli sama rahulik nagu kaks eelmist ning Bengt hakkas mõtisklema väljakutse põhjuse üle. Väljakutses oli öeldud, et kuuldi arvatava tulirelva laske, kuid pärast seda oli kõik jäänud vaikseks. Siiski oli üks tuletõrjujatest saanud ju kuulihaava, seda kinnitasid meedikud. Aga kõik vandaalid olid kuhugi kadunud ja see äratas kahtlusi.

Kahtlusi kippus süvendama ka Bengti sisetunne. Keegi pidi autode süütamise korraldama ja see keegi pidi olema mõjuvõimas, sest ta suutis vajalikul hetkel noored tänavatelt tagasi tõmmata. Tavaliselt ei kuula ega karda sellised noored ju midagi ega kedagi. Kui nad vaikselt viimase hoovi trepist alla tulid, kõnetas Bengti selja tagant teise grupi juht Björn, kes äratas ta mõtisklustest:

„Tead, kui me sellel tänavapoolel siia liikusime, oleks keegi nagu vaikselt rääkinud seal maja nurgas, mis siit diagonaalis üle parkla jääb. Maja seintelt kajas justkui sosinat. Kas need kohalikud tüübid äkki jälgivad meid?“

„Ega ma ei…“ jõudis Bengt vastata, kui täpselt sealt kohast, millele Björn viitas, kostis puruneva klaasi klirin, justkui oleks kotitäis pudeleid aknast välja visatud. Õõvastav hääl kajas üle parkla ja kadus majade vahele. Mehed ehmusid ja võpatasid, kuid kõik püüdsid jääda kaaslaste ees nii rahulikuks kui võimalik.

„Või nii,“ hakkas Bengt esimesena rääkima. „Meid vist kutsutakse. Rühm jääb endiselt kaheks. Björn, minge teie tuldud teed tagasi, meie läheme siit üle parkla ja liigume vastasmaja külge mööda teiega paralleelselt. Hoidke silmad lahti ja pidage seda keset parklat olevat hoonet sihikul. Me teeme sama teiselt poolt. Kohtume viiskümmend meetrit enne seda nurka, kust klirin tuli, ja liigume koos trepikoja suunas.“

„Arusaadav,“ tuli Björnilt vastuseks.

Bengt haaras taskust raadiosaatja ja teatas juhtimiskeskusesse: „Toimub liikumine, uurime lähemalt. Lisajõududel valmis olla! Oodata minu märguannet! Side lõpp!“

„Selge! Oleme kuuldel,“ ütles Anna juhtimiskeskusest.

„Arusaadav. Ootame märguannet. Side lõpp!“ kostis lisaks Anders Isaksonilt.

Bengti rühm liikus kiirel sammul parkla serva mööda vastasmaja poole. Björni rühm tegi neile katet, kuni nad olid jõudnud läbida suurema osa vahemaast, seejärel asusid nad mööda tuldud teed tagasi liikuma. Viimaks liikusid kaks rühma paralleelselt, hoides samal ajal automaate laskevalmis.

Bengt ja tema mehed liikusid mõnda aega põlenud ja kuumust õhkavate autovrakkide kõrval. Seejärel tehti paar kiiremat sammu üle haljasala, hoides ennast maja ligi. Tegutseti peaaegu hääletult, läheneti järjekindlalt sihtmärgile.

„Bengt, nendest vrakkidest esimese ja teise taga tundus midagi olevat, äkki mingi džiip,“ ütles Björn vaikselt raadiosaatjasse. „Seisis maja küljel, kust saab järgmiste majade vahele. Sealt ta küll tähelepanu äratamata kuskile ei sõidaks, kuid varitsuseks oleks see paganama hea paik.“

„Vaatame selle nurga enne üle ja saame rühmadega kokku. Kui olukord püsib ikka rahulik, siis kutsume politsei siia ja patrullime veidi,“ vastas Bengt. Varitsus politseijõududele ei kuulu just Rootsi kurjategijate arsenali, arutles ta omaette. Aga nagu välk selgest taevast alustatud ja viimase 24 tunni jooksul eskaleerunud gängisõjad tekitasid üha rohkem küsimusi. Korrakaitseüksustel oli tõsiseid raskusi, et suurlinnades olukorda kontrolli alla saada, ja kaotused olid hämmastavalt suured. Kuritegelike rühmituste seas olid esile kerkinud erakordselt kompetentsed ja efektiivsed seltskonnad.

Mehed lähenesid parkla nurgale, kus kolm kaheksakorruselist korterelamut moodustasid U-kujulise sisehoovi. Kui rühmad kokku said, lausus Björn tasasel häälel: „Pesumajas ja parklas olevate autode vahel pole mingit liikumist. Siin on liigagi vaikne, isegi kõrvaltänavatest ei kosta mingit müra. Kas kõik on tõesti meie eest peitu pugenud?“

Sel hetkel kuuldus eestpoolt, umbes viiekümne meetri kaugusel asuvast pimedast trepikojast võõrkeelset sõimu.

„Nonii, tegutseme ruttu ja vaikselt,“ ütles Bengt. Mehed hakkasid automaate laskevalmis hoides kiiresti hämara nurga poole liikuma. Möödudes viimastest pargitud autodest, lähenesid nad tasahilju trepikojale, kust kostis ikka veel kõvahäälset vaidlemist. Kui trepikojani jäi umbes kolmkümmend meetrit, ümbritsesid neid kolmest küljest korterelamud. Järsku kuulsid mehed pea kohal plaksusid, mis jäid kajana seinte vahele pendeldama. Bengt ei uskunud oma silmi, kui nägi enda ees mineva kaaslase pead kuulitabamusest tahapoole võppumas ja elutut keha rinnuli niiskele asfaldile vajumas. Järgmisel hetkel tundis ta, kuidas paremat reit läbis terav valu ning jalg jäi nõrgaks, sundides teda maapinnalt käpuli tuge otsima. Plaksud aga jätkusid, kajades seintelt mänglevalt tagasi.

„See on varitsus, lõks!“ karjus Bengt mikrofoni. Alles nüüd eristas ta läbisegi käsklusi, karjatusi ja hüüdeid. „Tagasi, püüdke taganeda! Varjuge!“

Hoolimata valust paremas jalas õnnestus Bengtil end püsti ajada. Ta hakkas longates taganema, samal ajal sihtides ja ründajaid otsides. Pimedatest akendest ei olnud võimalik aga midagi eristada, kostis ainult jätkuvaid plakse ja kuulide vingumist, kui need asfaldilt tagasi põrkasid.

Bengtiga koos taganesid veel viis meest, kes omal jalal liikuda suutsid. Nad tegid üksikuid laske arvatavate sihtmärkide poole, purustades klirinal aknaklaase. Taganevad mehed jõudsid parklas oleva hooneni, mida nad pidasid pesumajaks. Kolm meest varjusid koos Bengtiga hoone taha, kaks meest aga maja kõrvale pargitud sõidukite juurde. Nad olid laskeulatusest peaaegu väljas, igatahes jäi nende poole suunatud laske vähemaks ja need polnud enam nii täpsed, tabades siit-sealt hoone seina või puurides ennast mõned meetrid eemal maapinda.

„Hoidke varju! Kohe kutsun abijõud,“ hõikas Bengt kõva häälega ja kobas samal ajal pükste küljetaskust telefoni. Käega taskut puudutades tundis ta selle kohal pistvat valu. Bengti parema jala oli päästnud raadiotelefon, mis oli küll tükkideks, kuid peatanud kuuli niipalju, et ta oli pääsenud vaid lihahaavaga.

„Kuradi kurat!“ vandus Bengt. „Summutid! Eemaldage summutid ja avage tuli, peame ise tähelepanu äratama.“

Mehed tegid nagu kästud ning asusid vastutuld andma. Üks neist aga tõusis varjava auto tagant veidi hooletult ja sai kuulitabamuse, karjatas ja vajus sõiduki najal kokku.

„Simon! Oled sa elus? Kas meid ainult neli ongi järel?“ küsis Bengt kiivris olevasse mikrofoni, jälgides ahastusega, kas Simon veel liigutab. Laskeulatus oli vaenlasele siiski piisav, neid suruti lihtsalt nurka.

Vastust ootamata avas Bengt automaadist akende poole tule. See oli pikk valang, mis kajas põrisedes maja seintelt vastu. Seejärel tulistas ta pea kohale laengutega morsekoodi SOS.

„No kurat, nüüd peate küll aru saama, et meil on abi vaja,“ mõtles Bengt.

Vastuseks kostis aga lühikeste vahedega kolm tugevat plahvatust. Need tundusid tulevat eestpoolt – sealt, kus pidid ootama abijõud.

„Mida kuradit!“ pomises Bengt, kui kuulis selja tagant diiselmootori mürinat. See oli džiip, mida Björn oli enne märganud. Mehed pöördusid ümber, mootori hääle poole. Järgmisel hetkel pimestas neid kõiki hele valgusvoog, mida tekitasid võimsad lisaprožektorid. Reageerimisaega varjunud eriüksuslastele ei antud, järgnes valang suurekaliibrilisest kuulipildujast. Koos valanguga kustus pimestav valgusvoog ning kuulid tabasid mehi üksteise järel, rebides nad kuulivestidest hoolimata sõna otseses mõttes tükkideks.

Vaatepildist šokeerituna karjus Bengt rohkem endale kui teistele: „Tuld, tuld!“ Ta avas sõiduki suunas tule, sihtimist segasid aga kuulitabamustest tekkinud tolm ja lendavad killud. Bengti pingutused ei andnud eriti tulemusi, sest kuulipilduja taga olevat meest kaitses turvis ja auto näis olevat kuulikindel. Kuidas Rootsis üleöö sellised asjad juhtuma hakkavad, mõtles Bengt, see ei saa põhimõtteliselt võimalik olla, igal juhul mitte siin ja praegu.

Automaadi magasin sai tühjaks, Bengt hoidis sõrme kramplikult päästikul. Vaikis ka kuulipilduja. Bengt oli kurt, tolmust poolpime, ninas vere ja püssirohu lõhn. Ta vaatas tühja pilguga paremale ja vasakule, seda, mis tema meestest järele oli jäänud, ja tundis, et keha vallutab jõuetus. Kõik oli toimunud justkui aegluubis. Ta vajus vastu seina istuli.

„Mida ma nüüd Annelile ütlen? Ma ei jõudnudki temaga hüvasti jätta,“ pomises Bengt omaette.

Siis suunas ta pilgu ülespoole ja nägi inimkogu enda ette kerkimas. Bengt ärkas mõtetest, haaras instinktiivselt püstoli järele, kuid oli liiga aeglane. Mees, kes tema ees seisis, kandis tundmatut võitlusvormi ja imelikku naeratava pealuuga suurätti. Järgmisel hetkel tundis Bengt valu, nägi silme ees sähvatust ning seejärel saabus pimedus.

Palgasõdur. 5. raamat. Stockholmi ensüüm

Подняться наверх